aga meil on, sir,” lausus Michael; “te võiksite ta Fleurile jätta.”
“Nojaa,” ütles Soames, “eks vaatame, kas maksab.” Ja ta vaatas oma tütrele otsa.
Fleur punastas harva, aga praegu võttis ta Ting-a-lingi ja tõusis hispaania laua äärest. Michael järgnes temale. “Kohv teises toas,” ütles ta. “Vana Forsyte” ja “Vana Mont” tõusid pühkides oma vuntse.
VII
“Vana Mont” ja “Vana Forsyte”
P.P.R.S-i kontorid asusid vapiameti läheduses. Soames, kes teadis, et tema onu Swithin oli seal läinud sajandi kuuekümnendail aastail teatud kuludega omandanud “kolm punast pannalt tumedal põhjal vapil paremal” ja “loomulikkudes värvides faasani” vingutas alati selle hoone suhtes nina, kuni ta umbes aasta tagasi “Connoisseurs” klubis hajameelselt mingit raamatut sorides Goldingi nimele sattus. Raamat pidi tõendama, et William Shakespeare oli tõelikult Edward de Vere, Earl of Oxford. Earli ema oli Goldingi nimeline, nagu Soamesigi oma! Kokkusattumine üllatas teda ja ta jätkas lugemist. Raamat ei viinud teda peaküsimuses lõplikule otsusele, aga ta äratas uudishimu, kas ehk ei voola tema soontes Shakespeare’ verd. Isegi siis, kui krahv polnudki see suur aulik, tundis Soames ometi, et see sugulus võiks temale auvääriline olla, ehk küll see Oxford pidi olema kahtlane subjekt niipalju kui tema suutis otsustada. Kuna ta hiljuti P. P. R. S. juhatusse valiti, siis käis ta iga teisipäev vapiametist mööda, mõeldes: “Palju raha ei tahaks selleks raisata, aga millalgi tahaksin ometi jalad sisse pista.” Selle lõpuks teinud, imestas ta, kuivõrt kogu asi teda huvitas. Oma ema jälgida oli peaaegu nagu mõnda kuritegu juurelda; sama keeruline ja kulukas. Oli ta aga kord alguse teinud, siis ei võinud Forsyte’i kangekaelsus kuidagi lubada, et just pisut enne Shakespeare de Vere emani jõudmist uurimuses peatuda, isegi siis mitte, kui ta kuulus mõnda kõrvalliini. Õnnetuseks ei pääsenud ta kuidagi üle teatud William Gouldyngi, Ingereri – mõni seda teab, mis see oli, ja ta peaaegu kartis küsidagi – pärit Oliver Cromwelli ajast. Vaja oli veel neli põlve selgitada ja ta kaotas selle juures raha, ilma et oleks lootust olnud selle eest midagi saada. See oligi põhjuseks, mis ajas teda kõõrdi pilku heitma pisut kõrval seisvale hoonele, kui ta sel teisipäeval, mis järgnes Fleuri hommikueinele, oma harilikku teed läks juhatuse koosolekule. Veel kaks unetut varahommikut ja ta oli niivõrt üles kruvitud, et otsustas samme astuda, et oma kahtlusega lõpule jõuda ja teada saada, kuidas seisavad P. P. R. S-i lood. Ja see äkiline meeldetuletus, et ta oma raha pillub siia ja sinna ning igale poole, millele veel lisaks ilmus mingisugune uus kohustusvõimalus, kuigi õige küsitav, teritas juba varemalt kahtlustega ihutud närvi. Lifti kõrvale jättes ja kahest trepist pikkamisi üles minnes võttis ta juba viieteistkümnendat korda kaasdirektorid mõttes läbi. Vana lord Fontenoy istus seal muidugi oma nime pärast; harva kohal ja oli, mida tänapäev nimetatakse – hm! – “vanaks prakiks”; juhataja, sir Luke Sharman, oli sellega ametis, et mitte juudina näida. Tema nina oli sirge, kuid tema silmalaud andsid põhjust kahtlemiseks. Tema liignimi oli laituseta, aga ristinimi kahtlane; tema hääl oli rahustavalt kare, ent tema riietus oli tsipakene liiga elegantne. Kõik kokku – nutikas mees, kellest ometi ei võinud arvata – Soames tundis seda –, et ta kogu oma tähelepanuga anduks teisele asjale. Mis puutub “vanasse Montisse”, siis – mis kasu on üheksandast baronetist ettevõtte juhatuses? Guy Meyricke, kojanõunik, kolmest viimane, kes olid õppinud “üheskoos”, oli kahtlemata tubli mees kohtukojas, kuid tal polnud äriks vähematki aega ega tõelikku arusaamistki! Jäi järele veel endine kveeker, vana Cuthbert Mothergill, kelle liignimi oli kogu minevase sajandi olnud muinasjutuliselt eduka aususe väljendajaks, nii et Mothergillid valiti ikka veel juhatusse peaaegu mehaaniliselt: üsna kurt, kena, muhe vanahärra, kuid ei midagi rohkem. Täiesti aus seltskond, kuid pealiskaudne. Mitte ükski hingega asja juures! Pealegi kõik Eldersoni käpa all, välja arvatud ehk Sharman, ja seegi tudiseb pisut. Ja Elderson ise – nutikas, kuid pisut nagu kunstniku laadi; algusest saadik peadirektoriks, kõik tema peos. Jah! Selles oligi see õnnetus! Suuremate teadmiste ja paljude aastate eduka tegevuse prestiiž – see pani nad talle kõik järele lonkima, mis polnud ime. Raskeks tegi asja niisuguse mehega see, et kui ta kordki tunnustas oma eksituse, siis hävitas ta muinasjutu oma eksimatusest. Soamesil omal oli küllalt eksimatuse kuulsust, et teada, kui väga see inimest ajas sinnapoole, üldse mitte midagi tunnustama. Kümme kuud tagasi, kus tema juhatusse astus, näis kõik täies hoos olevat; kursid olid põhjani langenud, nagu kõik arvasid; “välismaade lepingute tagamise” politika, millega Elderson umbes aasta tagasi algust oli teinud, näis õigustavat tõusvate kursside tähe all hiilgavaid lootusi. Ja nüüd, aasta hiljem, hakkas Soames tumedalt aimama, et enam pole teada, kuidas lood seisavad – ja peakoosolek pidi juba kuue nädala pärast kokku tulema! Vististi ei teadnud seda Elderson isegi või kuigi ta teadis, siis hoidis ta iseendale arvamise, mille ta oleks pidanud avaldama ka kaasdirektoritele.
Tõsisel näol astus Soames koosolekuruumi. Kõik kohal, isegi lord Fontenoy ja “vana Mont”, kes oli nähtavasti oma faasanid kus seda ja teist jätnud. Soames istus laua otsa kolde juurde. Eldersonile ainiti otsa vahtides nägi ta äkki selgesti, kui kindel oli selle mehe seisukord; samuti selgeks sai talle P.P.R.S. seisukorra nõrkus. Tõusvate ja langevate kursside juures ei võinud nad kunagi täpselt oma kohustuste suurust teada – see oli lihtsalt õnnemäng. Kuulates protokolle ja teisi harilikke toimetusi, surus ta lõua käele ja laskis silmad näolt näole liikuda – vanalt Mothergillilt Eldersonile, sealt vastas asuvale Montile, Sharmanile laua otsas, Fontenoyle, Meyrickele ja endale tagasi – otsustav juhatuse koosolek sel aastal. Ta ei võinud ega tohtinud mingisse kahtlasse seisukorda sattuda. Käesoleva ettevõtte esimesel peakoosolekul ei võinud ta ometi osanikkude ette astuda, ilma et ta täpselt teaks, kuidas lood seisavad. Jällegi heitis ta pilgu Eldersonile – meelitavad jooned, paljas pea nagu Julius Caesaril, ei midagi, mis laseks oletada ebakorralikkust või liialdatud optimismi; tõelikult tuletas ta meelde pisut vana onu Nicholas Forsyte’i, kelle äriasjad olid nii eeskujulikud eelviimsele sugupõlvele. Kui peadirektor oli oma seletused lõpetanud, pööras Soames pilgu vana Mothergilli roosale ja unisele näole ja ütles:
“Mina ei arva mitte, et see aruanne meie tõsist seisukorda avaldaks. Härra juhataja, mina tahaksin, et tänane istung nädalaks edasi lükataks ja et selleks ajaks iga juhatuseliige varustataks täpsete andmetega välismaaliste kohustuste suhtes, mis käesoleva äriaastaga mitte ei kustu. Nagu ma näen, on need kõik paigutatud üldisse kohustuste arvesse. Mind see ei rahulda. Neid peaks eraldi käsitama.” Kuna tema pilk Eldersonist mööda “vana Monti” näole libises, jätkas ta: “Kui maismaal asjad mitte ei parane, mida vaevalt loota (otse vastupidi), siis olen ma veendunud, et need kohustused viivad meid tuleval aastal paratamata umbtänavasse.”
Sõnale “umbtänavasse” järgnes jalgade liigutamine, paigal nihutamine ja köhatamine, mis väljendas kerget meelepaha. Soamesis paisus midagi rahulduse taolist. Ta oli neid mõnutsevast rahust virgutanud, oli neile tunda annud natukenegi rahutust, mille all ta ise kannatas.
“Meie oleme algusest saadik oma kohustused üldises arves tähendanud, mr. Forsyte.”
Nutikas poiss!
“Ja seda minu arvates võõriti. See välismaaliste lepingute äri on sootuks uus ala. Minu kartes tuleb meil tänavuste dividendide maksmise asemel tulusummad hoida tulevase aasta kahjude katmiseks.”
Jällegi endine kraapimine ja nagistamine!
“See on mõttetu, austatud härra!”
Soamesis virgus nuuskiv bulldog.
“Või nii!” ütles ta. “Kas saan need andmed?”
“Muidugi võib juhatus igasugused andmed saada. Kuid üldises mõttes lubage mul tähendada, et kõne võib olla ainult ühisest arvest. Oleme ikka konservatiivsel aluspõhjal töötanud.”
“See on vaadete küsimus,” ütles Soames,
