style="font-size:15px;"> “Seal on Wilfrid! Too ta siia!”
Michael läks sinna ja puutus oma pruudisõitja käist; Deserti kulmukortsutav nägu tuli nähtavale. Fleur nägi teda õlgu kehitavat, pöörduvat ja hulga sekka kaduvat. Michael tuli tagasi.
“Wilfrid on täna turjas; ütleb, ta ei kõlba inimeste seltsi – imelik poiss!”
Kui pimedad on mehed! Et Wilfrid on Michaeli sõber, siis ei näe ta midagi ja see on õnn! Niisiis mõtles Wilfrid tõesti temast kõrvale hoiduda! Noh, eks näe! Ja Fleur ütles:
“Olen väsinud, Michael, lähme koju!”
Michael võttis tal käe alt kinni. “Kahju, mu kallis; tule!”
Silmapilguks seisatasid nad kõrvaluksel, vaadeldes Woomansi, muusikajuhti, kes tormas orkestri ette oma kohale.
“Vaata seda,” ütles Michael; “nagu mõnest itaalia aknast välja riputatud linnuhirmutis, täistopitud jalad ja käed lendlevad tuules! Ja vaata Frapkat ja tema klaverit – missugune tormiline paar!”
Kostis imelik kõla.
“Jumala eest, viis!” ütles Michael.
Uksehoidja sosistas neile kõrva: “Nüüd sulgen ma ukse, sir.” Fleuri silmis välgatas L. S. D. kuju, kes istus kinnisilmi samuti sirgelt, nagu seisid tal juuksedki peas. Uks suleti – nemad seisid väljas eesruumis.
“Oota siin, mu kallis, ma kutsun sõiduki.”
Fleur toppis lõua kasukasse. Oli idatuul ja külm. Hääl tema selja tagant ütles:
“Noh, Fleur, pean ma minema idasse?”
Wilfrid, krae kõrvuni ülal, sigarett hambus, käed taskus, pilk õgiv.
“Te olete päris arutu, Wilfrid!”
“Nagu soovite; pean ma idasse minema?”
“Ei, pühapäeva hommikul – kell üksteist Tate galeriis. Räägime end välja.”
“Convenu!“ Ja ta oli läinud.
Nõnda äkki jälle üksi, märkas Fleur kohutavat tõelikkust. Muutus Wilfrid tõesti niisuguseks, et temaga polnud enam võimalik toime saada? Taksiauto sõitis ette, Michael viipas käega, Fleur astus sisse.
Kui nad heledasti valgustatud noorte naiste summast mööda sõitsid, kes esitasid huvitatud londonlastele Pariisi ebariietumise kõrgemat tippu, tundis Fleur Michaeli enda poole kummarduvat. Tahes Wilfridi kinni hoida pidi ta Michaeli vastu kena olema.
Ainult: “Sul pole ometi vaja mind just Piccadilly Circuses suudelda, Michael!”
“Kahetsen väga, mu armas! Pisut enneaegu oli see – mõtlesin sind just Partheneumi vastas tabada.”
Fleuril tuli meelde, kuis Michael oli oma paar esimest mesinädalat hispaania sohval maganud; kuis ta ikka oli toonitanud, et Fleur ei peaks tema peale midagi kulutama, vaid peaks laskma endale kõik anda, mis tema, Michael, soovib, kuigi temal oli sissetulekuid tuhat kakssada ja Fleuril kolm tuhat naela; kuidas ta pea kaotas, kui Fleur enda ära külmetas – ja kuidas ta alati teeks koju tuli. Jah, ta oli tõesti armas poiss! Aga kas murduks tal süda, kui Michael täna või homme sõidaks idasse või läände?
Mehe vastu nõjatudes üllatas Fleuri tema enda künism.
Kirjutatud telefoniteade kojas kõlas: “Palun öelda mrs. Montile, et olen saanud mr. Gurding Minneri. Leedi Alison.”
See oli rahustav. Tõsine antiikasi! Fleur keeras kõik tuled oma toas põlema ja langes silmapilguks selle imetlusse. Tõesti ilus! Kerge nohin nurgas – Ting-a-ling, kollakaspruun mustal padjal, nagu pisitilluke hiina lõvi; omapärane ja ülev, alles hiljuti oma õhtuse vestlemise platsi võrel lõpetanud.
“Ah sina ka seal!” ütles Fleur.
Ting-a-ling ei liigutanud end; tema ümmarikud mustad silmad vaatlesid majaprouat lahtiriietumisel. Kui Fleur vannitoast tagasi tuli, oli koer kerra tõmbunud. Fleur mõtles: “Imelik, kust ta teab, et Michael täna ei tule?” Ja ta puges oma hästisoojendatud voodisse, tõmbas ka enda kerra ja uinus magama.
Kuid vastu harjumust virgus ta öösi. Mingi hüüe kusagil – vältav, õudne, veniv – jõelt, – tagant agulitest – mälestusest – torkav, valus – tema mesinädalail – Granada, selle katused all sügavas, elevandiluu, kuld; valvuri hüüe, read Joni kirjas:
“Karjuv hääl öös, all vanas, uinuvas
Valgete tähtede all pimenenud hispaania linnas.
Mis ütleb see hääl – nii selge, venivalt kaeblik?
On see valvur, kes kuulutab ajatut rahu?
Või ehk rändur, kes paiskab kuu poole laulu?
Ei! See röövitu, kel nutab armastav süda,
See tema hüüd: “Kui kaua veel?”
Hüüe, või oli see unes? Jon, Wilfrid, Michael! Asjata on omada südat!
IV
Lõunasöök
Leedi Alison Charwell, sündinud Heathfield, esimese krahv v. Campdeni tütar ja Michaeli noorevõitu onu kuninganõunik Lionel Charwelli abikaasa, oli meeldiv inglise naine, kes kasvanud ringkonnas, mida peeti seltskonna hingeks. Oma politilis-õigusteaduslikkude esivanemate kaudu ühenduses seistes aristokraatiaga, püsis see vaimukas, energiline, maitsekas ja rikas ringkond ometi eraldi “Snooks’ist” ja igavamaist sünni ja eesõigustega hüvetatute asukohtadest. See ringkond oli lõbus, võluv, vaba ja lihtne ning Michaeli arvates “snobistlik, ajast ja arust, olgu esteetiliselt või mõistuslikult, kuid nemad ise ei näe seda kunagi. Nende arvates on just nemad kõige kroon – ärksad, terved, moodsad, õilsad, intelligentsed; neil on lihtsalt võimatu midagi eneste taolist kujutleda. Kuid on näha, et nende kujutlusvõime on puudulik. Nende tõesti loov jõud mahuks õlleklaasi. Vaadake nende raamatuid – ikka on need teatud millestki: filosoofiast, spiritualismist, luulest, kalandusest, iseendist; õige, isegi nende sonetid kuivavad enne kokku, kui nad ise kahekümneviieseks. Nemad teavad kõik – peale inimkonna väljaspool nende ringkonda. Oo! Nemad töötavad – peavad asjad vaos – seda peavad nad, pole ju kedagi teist, kel oleks nende mõistus, energia, maitse. Kuid nemad jooksevad ringiratast iseoma neetud kildkonnas. See on nende maailm – ja see võiks veel halvemgi olla. Nad on iseoma kuldse ajajärgu patenteerinud, kuid sõjast saadik paistab selle peal juba pisut kärbsemusta.”
Alison Charwell – läbi ja läbi sellest ilmast pärit, nii ärksahingeline, sõbralik, vaba ja mõnus – elas visatud kivi kaugusel Fleurist, asus majas, mis ilusasti ehitatud nagu vaevalt mõni teine Londonis. Neljakümneaastasena oli tal kolm last ja silmapaistev ilu, mis kandis pisut vaimliku ja kehaliku tegevuse jälgi. Kuna ta kergesti vaimustatud sai, siis pidas ta Michaelist väga lugu, hoolimata tema imelikust viisist ikka arvustada, ja tundis tema abielusündmuste vastu algusest saadik huvi. Fleur oli kena, tal oli elav loomulik mõistus – selle uue sugulasega maksis lähemat tutvust pidada. Aga ehk küll vastuvõtlik ja kohanev, ometi oli Fleur imelikul viisil jäänud kohanematuks; ta ärritas ikka veel leedi Alisoni uudishimu, kes oli harjunud keerlema valitud vaimude kitsas ringis, ja ta leidis erilist erutust kokkupuutumisel Uue Ajaga Fleuri vaskpõrandal. Ta kohtas siin lugupidamatust, mida ei tulnud liiga tõsiselt võtta ja mis ometi ergutas tema vaimu. Sellel põrandal tundus ta endale peaaegu vanamoelisena. See
