ja ainuke kunsti areng on kino. Meie oleme armunud rahusse ja kõik, mis me tema heaks teeme, on mürgiste gaaside täiendamine.”
Sir Lawrence heitis kõrvalpilgu noormehele, kes nii kibedalt rääkis.
“Ja kuis on kirjastamisega, Michael?”
“Noh, “Vaskraha” müüme nagu palavaid kooke; ja ka “Duett” hakkab liikuma. Mis sa arved uuest kuulutusest: “Duett, kirjutanud sir Lawrence Mont, Bart. Kõigi aegade kõige haruldasem kahekõne surnute vahel.” See peaks eel kõige hingeharrastajaid haarama. Wilfrid soovitas: “Gladstone ja Disraeli. Raadiogramm põrgust”. Kumb meeldib sulle rohkem?”
Vaheajal olid nad jõudnud kordniku juurde, kes hoidis käe ülal just veohobuse nina ees, nii et kõik pidid peatuma. Autode mootorid vurisesid tühjalt, nende juhtide silmad olid pööratud nendele suletud ruumi poole; keegi neiu jalgrattal vahtis hooletult enda ümber, kuna ta ise veovankri tagaotsast kinni hoidis, mille serval istus noormees, jalad neiu poole välja sirutatud. Sir Lawrence heitis jällegi pilgu noorele Desertile. Kõhn, kahvatutume ja ilus nägu, aga milles mingisugune lahkkõlaline joon, riietuses ja kommetes ei midagi silmatorkavat ja siiski seltskondlikult täiesti vaba; vähem elav kui tema oma poeg, see erk võrukael, kuid sama pidetu ja veel skeptilisem – ometi võis ta asju vististi sügavalt tunda!
Politseinik langetas oma käe.
“Teie olite sõjas, mr. Desert?”
“Oh jaa.”
“Lennuväes?”
“Ja jalaväes. Pisut mõlemais.”
“Luuletajale raske.”
“Koguni mitte. Luule on veel ainult siis võimalik, kui võidakse iga hetk õhku lennata või kui elatakse kusagil Londoni agulis.”
Sir Lawrence’i kulm kerkis. “Arvate?”
“Tennyson, Browning, Wordsworth, Swinburne – nemad võisid toota; ils vivaient, mais si peu.”
“Kas pole mingit kolmat tingimust, mis oleks soodus?”
“Ja see oleks, sir?”
“Kuidas seda väljendada: teatud vaimline erutus, mis ühenduses naistega?”
Deserti näos tõmbles ja see näis tumenevat.
Michael pistis võtme välisukse lukuauku.
II
Kodus
Maja South Square’il, Westminsteris, kuhu noored Montid olid asunud pärast oma pulmareisi Hispaanias juba kaks aastat tagasi, võis nimetada “emantsipeerituks”. See oli teos ehitusmeistrilt, kes unistas uuest majast, mis oleks läbi ja läbi vana, ning vanast majast, mis oleks läbi ja läbi uus. Seega ei pidanud maja siis kinni mingist stiilist ega traditsioonist ja oli vaba igasuguseist struktuurilisist eelarvamusist. Kuid ta imes endasse niisuguse erilise kiirusega pealinna mustust, et tema kivid juba auväärtuslikult sarnanesid St. Pauli katedraali omile. Tema akendel ja ustel olid pisut ümmarikud otsad. Kõrge järsk katus, mis ilusat nõgist roosa karva, oli peaaegu taani stiili ja temas leiduvad kaks “kena väikest aknakest” andsid mulje, nagu peaksid nende taga seal ülal elama õige suured teenrid. Toad asusid mõlemal pool laia välisust, mida ehtisid loorberipuud musta ja kullaga värvitud tünnides. Maja oli õige lai ja tagaseinast kojas, kus leidus ruumi hulgale kübaratele, mantlitele ja nimekaartidele, viis lihtne avar trepp üles. Majas oli neli vannituba, aga tema all mitte ainustki keldrit. Forsyte’i instinkt oli selle maja omandamisel kaasa rääkinud. Soames oli ta oma tütrele välja otsinud – ilma sisemise ilustuseta – sel psühholoogilisel silmapilgul, kus inflatsioonivull lõhkes ja ilmaäri õhupallist gaas välja pääses. Fleur aga otsis kohe ühendust ehitusmeistriga – ollus, millega Soames ise ikka veel polnud suutnud täiesti ära leppida – ja jõudis otsusele, et tema majas ei pea rohkem stiile olema kui aga ainult kolm: hiina, hispaania ja tema enda. Tuba, mis seisis pahemal pool välisust ja võttis kogu sellepoolse maja oma alla, oli hiina stiili, elevandiluust voodriga, vaskpõrandaga, keskküttega ja lihvitud klaasist kroonlühtritega. Temas oli neli pilti – kõik hiina omad – ainuke kool, millega tema isa polnud veel spekuleerinud. Avaral ja avatud koldel olid hiina koerad erilistel hiina telliskividel. Siid oli peaasjalikult hallikasroheline. Seal oli kaks imelist vana teekasti, mis Soamesi rahaga Jobsonilt ostetud – mitte juhuslik odav kaup. Klaverit ei olnud, osalt sellepärast, et klaverid kuuluvad liiga silmatorkavalt läände, osalt, et see oleks liiga palju ruumi nõudnud. Fleur vajas ruumi, kogus ta ju meelsamini inimesi kui mööblit ja pudipadi. Valgus aga, mis pääsis tuppa mõlemas otsas seisvaist akendest, polnud kahjuks mitte hiina oma. Mõnikord seisis Fleur siin keset tuba, mõeldes – kuidas küll salgastada siin oma külalisi ja kuidas küll muuta seda ruumi veel hiinalisemaks, ilma et teeks ta ebamugavaks; kuidas küll paista lasta, et ta tunneb enda kirjanduses ja politikas üsna kodusena; kuidas isalt kõiki tema kingitusi vastu võtta, ilma et märgata laseks, et tema maitse on juba pisut vananenud; kuidas kinni hoida Sibley Swani, seda uut kirjandustähte, ja samal ajal võita ka Gurdon Minho’t, seda vana; kuidas ta kippus Wilfrid Desertile juba liiga armsaks muutuma; missugune oli tõepoolest tema riiete stiil; miks olid Michaelil niisugused naljakad kõrvad; ja mõnikord seisis ta päris ilma mõtteta – igatses ainult pisut.
Kui need kolm sisse astusid, istus Fleur punase lakitud teelaua ääres, lõpetades oma küllalist teed. Alati asus ta aegsasti teed jooma, et võimalik oleks üsna üksi rahulikult maiutseda, sest ta polnud veel täiesti kahekümneühene ja see oli silmapilk, kus ta võis oma noorust meelde tuletada. Ting-a-ling seisis tema kõrval tagujalul, pruunid eesmised käpad hiina jalapingil, mustjaspruun nina püsti ainete poole, mis olid tema mõttetarkuse esemeks.
“Sellest aitab, Ting. Enam mitte, kallike! Mitte enam!”
Ting-a-lingi näoilme vastas:
“Noh, siis lõpeta ka ise! Ära aja mind piinlema!”
Koer oli praegu aasta ja kolm kuud vana; Michael oli ta ostnud Bond Streetilt kaupluse aknalt Fleuri kahekümnendaks sünnipäevaks üksteistkümmend kuud tagasi.
Kaks abieluaastat polnud Fleuri kastanpruune juukseid pikemaks kasvatanud; aga nad olid tema elavaile huulile enam kindlust annud, pisut võluvust lisanud tema pähkelpruunidele, valgelaulistele ja tumedaripsmelistele silmadele, pisut enam kaalu ja hoogu annud tema talitusviisile ning pisut mõõtu tema rinnale ja puusadele; olid võtnud pisut tema pihast ja sääremarjadest, pisut värvi tema veidi vähem ümmarikelt palgeilt, ja pisut armsust häälelt, mis nüüd pisut meelitavam.
Ta tõusis teelaua ääres püsti ja sirutas sõnalausumata oma valge ümmariku käe. Tema loobus asjata sõnust teretusel ja jumalaga jättes. Neid öelda oli nii sagedasti juhus ja oma otstarbe saavutas ta paremini pilguga, käesurumisega ja pea langetamisega teisele küljele.
Oma surutud käega tegi ta ringilise liigutuse, öeldes:
“Lähemale! Koort, sir? Suhkrut, Wilfrid? Ting on küllalt saanud, temale mitte enam! Ulata asju, Michael! “Snooksi” koosolekust olen juba kõik kuulnud. Ega sina ometi, Michael, lähe tööerakonnale hääli korjama – agiteerimine on nii rumal. Kui keegi minusse tahaks mõjuda, hääletaksin mina otse vastupidi.”
“Muidugi, kallike, kuid sina pole ometi harilik valija.”
Fleur vaatas mehele otsa. Väga hästi öeldud!
Teades, et Wilfrid närib oma huult ja et sir Lawrence märkab seda, et nii ja nii kõrgelt võib tema, Fleur, oma siidsukalist jalga näidata ja et tal
