kes liigutas tassis väikest läikivat lusikat, ütles silmi tõstmata:
“Niipalju moodsam moodsaist, kui olete neist vanamoelisem.”
“Mitte nii luuleliselt!” ütles Michael.
Aga kui ta ühes isaga välja läks, et temale Aubrey Greene’i uusi pilkepilte näidata, ütles Fleur:
“Olge head, ütelge mulle, mis te sellega arvasite, Wilfrid.”
Deserti hääl näis pääsevat survest.
“Mis tähendus oleks sellel? Sellega ei taha ma oma aega raisata.”
“Aga mina tahan teada. See kõlas irvitusena.”
“Irvitusena? Minult? Fleur!”
“Siis ütelge mulle!”
“Mina mõtlesin sellega, et teil on kogu nende püsimatus ja eesmärgikindlus, kuid peale selle omate veel, mis neil puudub, Fleur – võime pead segi ajada. Ja minul on ta segi. Seda teate.”
“Kuidas meeldiks see Michaelile – teilt, oma pruudisõitjalt?”
Ruttu läks Desert akna alla.
Fleur võttis Ting-a-lingi sülle. Sääraseid asju oli temale varemaltki öeldud, kuid Wilfrid mõtles seda tõsiselt. Muidugi, kena oli mõelda, et tema valdas noormehe südame. Ainult – kuhu pidi ta tema panema, et teda peale tema enda keegi ei näeks? Noormees oli arvutlematu – ta tegi imelikke asju. Fleur kartis pisut – mitte noormeest ennast, vaid seda omadust temas. Wilfrid tuli tagasi kolde juurde ja ütles:
“Vastik, eks? Pange see neetud koer maha, Fleur; ma ei näe teie nägu. Kui te Michaeli tõesti armastaksite, siis, ma vannun, ei räägiks ma nõnda; kuid te ei armasta ju, teate isegi.”
Fleur ütles külmalt:
“Sellest teate teie üsna vähe; mina armastan Michaeli.”
Desert naeris oma hoogsat naeru.
“Muidugi, aga mitte nii, et sel oleks tähendust.”
Fleur tõstis silmad.
“Sel on küllalt tähendust, et kedagi kindlaks teha.”
“Lill, mida mina ei või noppida.”
Fleur nokutas pead.
“Olete kindel, Fleur? Päris, päris kindel?”
Fleur vahtis talle päranisilmil otsa, tema pilk pehmenes pisut ja tema nii valged laud varjasid ta; ta nokutas pead. Desert ütles pikkamisi:
“Sel silmapilgul, kus ma seda usun, lähen ma idasse.”
“Idasse?”
“See pole nii kulunud kui läände minek,4 kuid siiski üsna seesama – sealt ei tulda tagasi.”
Fleur mõtles: “Idasse? Mina tahaksin ida tundma õppida. Kahju, et ka seda ei saa korraldada. Kahju!”
“Mind ei hoia te mitte oma loomaaias, mu armas. Mina ei hakka teie ümber piirlema ja raasukestega rahulduma. Teie teate, mis ma tunnen – see tähendab mingisugust elulist prahvakut.”
“See polnud ju minu süü, ega?”
“Siiski; teie korjasite mu oma kogusse, nagu teete seda igaühega, kes satub teie lähedusse.”
“Ma ei mõista, mis te arvate.”
Desert kummardus ja surus Fleuri käe huulile.
“Ärge kurjustage minuga, ma olen liiga õnnetu.”
Fleur laskis oma käe vastu tema palavaid huuli seista.
“Kahju, Wilfrid.”
“Pole viga, kallis. Ma lähen.”
“Kuid homme tulete lõunale?”
Desert vastas ägedalt:
“Homme? Armuline jumal – ei! Millest olen ma teie arvates tehtud?”
Ta viskas Fleuri käe minema.
“Ma ei armasta ägedust, Wilfrid.”
“Nii siis, elage hästi; parem, et lähen.”
Sõnad “ja parem, et te kunagi enam ei tuleks” värisesid Fleuri huulil, aga nad jäid väljendamata. Wilfridist loobudes oleks elu pisut oma soojusest kaotanud. Ta viipas käega. Noormees oli läinud. Fleur kuulis ukse sulgemist. Vaene Wilfrid! Kui kena oli tulest mõelda, mille juures võis oma käsi soojendada! Kena, kuid pisut hädaohtlik! Ja äkki pillas ta Ting-a-lingi rüppest, tõusis püsti ja hakkas toas edasi-tagasi kõndima. Homme! Tema laulatuse teine aastapäev! Tegi veelgi haiget, kui mõelda, mis ta mitte ei olnud. Kuid mõtlemiseks oli vähe aega ja sedagi ei tarvitanud ta. Milleks mõelda? Ainult üks elu, täis inimesi ja asju, mida võis teha ja omandada, asju, mida soovisid – elu, milles puudus ainuke asi ja see ainuke – oli ta inimestel, siis ei jäänud ta kunagi kauaks! Laugudel paar pisarat, mis paisusid ja kuivasid pudenemata. Sentimentaalsus! Mitte! See oleks viimane kogu ilmas – andeksandmatu kuritegu! Keda kellegi kõrvale homme asetada? Ja keda saada Wilfridi asemele, kui tema ei tuleks – rumal poiss! Üks päev – üks öö – mis vahe? Kes istuks tema paremal, kes pahemal? Kumb oli kuulsam – Aubrey Greene või Sibley Swan? Või ei olnud nad kumbki nii kuulsad kui Walter Nazing või Charles Upshire? Lõunasöök kaheteistkümnele – kõik ainult kirjanduse- ja kunstiilmast pärit, peale Michaeli ja Alison Charwelli. Ah! Kas suudaks Alison Gurdon Minho siia saada – ainuke vana kooli kirjanik, klaas vana viina kobrutamise mahendamiseks. Tema ei kirjastanud Danby & Winteri juures, aga Alisoni käes oli ta taltsas. Ruttu astus Fleur teise vana teekasti juurde ja avas selle. Seal sees oli telefon.
“Kas võiksin leedi Alisoniga kõnelda – mrs. Michael Mont … Jah … Sina, Alison? … Räägib Fleur. Wilfrid on meid homseks hätta jätnud … Kas on mingit lootust Gurdon Minhot kaasa tuua? Mina ei tunne teda muidugi, kuid tal võiks ehk huvitav olla. Sa katsud? … See oleks tore. Eks ole “Snooks’i” koosolek ärritav? Bart ütleb, nad söövad nüüd üksteist ära, on ju lõhe tekkinud … Mr. Minhost. Kas võiksid mulle täna õhtul teatada? Tänan, tänan väga! … Ela hästi!”
Kui Minho äpardub, keda siis? Mõttes lendas ta pilk üle nimede aadressraamatus. Nii hilisel silmapilgul pidi see ju keegi niisugune olema, kes polnud kommetes liiga piinlik; kuid peale Alisoni polnud Michaeli sugulasist kedagi, kes oleks kindel Sibley Swani või Nesta Gorse tabavate noolte vastu; mis puutus Forsyte’idesse, siis nemad ei tulnud arvesse; neil oli küll oma kibe huumor – vähemalt mõnel neist oli, – aga nemad polnud moodsad, tõesti mitte. Pealegi, tema puutus nendega võimalikult vähe kokku – nemad olid ajast ja arust, kuulusid dramaatilisse ajajärku; neil polnud aimu elust, millel pole algust ega lõppu. Ei! Kui Gurdon Minho äpardub, siis pidi tulema mõni muusikamees, kelle teosed hieroglüüfilised, pisut nagu kirurgiat taotlevad või, veel parem, mõni psühhoanalüütik. Tema sõrmed pöörasid lehti, kuni nad jõudsid selle kahe kategooriani. Hugo Solstis? See oleks üks võimalus; aga mis siis, kui ta tahaks midagi oma uuemaist ette kanda? Selleks kõlbaks ainult Michaeli tiibklaver ja nõnda peaks siis tema kabinetti minema. Parem juba Gerald Hanks – tema ja Nesta Gorse
Inglise kõnekäänd “läände minek” (
