vastu: läikivad, mustad, väga vanad. Fleur mõtles: “Ma ei taha, et Wilfrid plehku paneb.” Kogu hulga seas, kes tuli ja läks, olgu siin, seal või ükskõik kus, polnud ainustki, kellest tal tõesti midagi oli. Igaühega ja iga asjaga pidi sammu pidama, muidugi! See oli hirmus lõbus, hirmus tarvilik. Ainult – ainult – milleks?
Hääled! Michael ja Bart tulid tagasi. Bart oli Wilfridi tähele pannud. Tema oli tähelepanelik vana Bart. Fleuril polnud kunagi päris mõnus, kui see vanahärra viibis läheduses – ikka elav ja liikuv, siiski midagi rahulikku ja esiisalikku; pisut Ting-a-lingi laadi – midagi arvustavat, mis kinnitas Fleurile alatasa, et tema on kergemeelne ja uus. Tema oli ankrus, võis liikuda ainult oma vanamoelise ahela pikkuselt, kuid ta võis asju tabada meelirabavalt. Ometi imetles ta teda, Fleuri, seda tundis ta – oh jaa!
Noh, mis arvas ta karikatuuridest? Pidi Michael nad välja andma ja kas ühes sõnadega või ilma? Kas ta ei arva, et see kubistlik joonistus, millele nimeks antud “Still Life“ ja mis kujutab valitsust, on hirmus naljakas, eriti see “vanauba” – peaminister? Vastusena kuulis Fleur äkilist võrinat: sir Lawrence jutustas oma isa valimiskarikatuuride kogust. Fleur oleks tahtnud, et Bart mitte oma isast poleks jutustanud: see olnud nii suursugune ja ta pidi küll olema nii igav, kuna ta külla sõitis ainult ratsa, pükstel nahktripid saapa all. Tema, lord Charles Cariboo ja markii of Forfar olnud kolm viimist seda sorti “külalist”. Kui see mitte nii poleks olnud, siis oleksid nad juba ammugi ununenud. Fleuril on kleit selga katsuda ja tosin asju korraldada ning Hugo kontsert algas veerand üheksa! Miks on eelmise põlve inimestel ikka nii palju aega? Ja äkki vaatas ta alla. Ting-a-ling lakkus vaskpõrandat. Ta tõstis koera üles: “Mitte seda, kallis; päki!” Ah, võlu oli läinud! Bart hakkas minema, viibides lõpuni mälestusis. Fleur ootas trepiotsal, kuni Michael ukse sulges, siis lendas ta minema. Oma tuppa jõudnud, keeras ta kõik tuled põlema. Siin valitses tema oma stiil – voodi, mis polnudki voodi moodi, ja palju peegleid. Ting-a-lingi ase seisis nurgas, kust ta võis iseend näha kolmekordsena. Fleur pani ta maha, öeldes: “Nüüd rahu!” Teiste koerte vastu toas oli Ting-a-ling juba ammugi ükskõikne; kuigi nad olid tema oma tõugu ja täpselt tema oma karva, ometi polnud neil vähematki lõhna ja nende keelel polnud võimet lakkumiseks – üldse polnud nendega mingit hakkamist, ainult jäljendajad olevused, uskumata külmad.
Fleur kooris enda rõivaist ja hoidis uue kleidi lõua all.
“Võin ma sind suudelda?” ütles kellegi hääl ja Michaeli nägu ilmus tema selja taha peeglisse.
“Kallis poiss, pole ju aega! Ole mul abiks!” Ta tõmbas kleidi üle pea. “Pane kolm ülemist haaki kinni. Kuidas see meeldib sulle? Oo! ja tead, Michael! Gurdon Minho tuleb ehk homme lõunale – Wilfridil pole võimalik. Oled sa tema asju lugenud? Istu ja jutusta mulle midagi neist! Ainult romaanid, eks? Mis laadi?”
“Noh, temal on ikka olnud midagi öelda. Ja tema kassid on head. Muidugi on ta pisut romantiline.”
“Oo! Siis olen ma tuulde lasknud?”
“Ei sugugi; päris hästi tabatud. Meie ringkonna pahe on ju see, et ta ütleb kõik küll väga kenasti, aga tal pole ju midagi öelda. See ei jää püsima.”
“Aga just sellepärast püsibki ta: ei lähe ajast ja arust.”
“Kas tõesti? Tohoo!”
“Wilfrid jääb püsima.”
“Ah! Wilfridil on tundmused, viha, kaastundmus, igatsus, vähemalt ajuti; on ta tema ise, siis õnnestub tal pagana hästi. Muidu teeb ta laulu ei millestki – nagu teisedki.”
Fleur näppis oma aluskuue kallal.
“Aga on see nõnda, Michael, siis oleme – siis olen valeringkonna kutsunud.”
Michael irvitas.
“Kallis laps! Tänapäeva ringkond on ikka õige ringkond; tuleb ainult silmas pidada, et teda küllalt ruttu vahetad.”
“Tahad sa siis sellega öelda, et Sibley ei jää püsima?”
“Sib? Mu jumal, ei!”
“Aga tema on nii kindel, et iga teine on ennem suremas kui tema või on juba surnud. Vähemalt on ta arvustajana geenius.”
“Kui minul poleks rohkem otsustusvõimet kui Sibil, siis lõpetaksin juba homme kirjastamise.”
“Sinul rohkem kui Sibley Swanil?”
“Muidugi on mul rohkem otsustusvõimet kui Sibil. Noh, Sibi otsustusvõime on lihtsalt tema arvamine iseendast – s. t. kannatamatus iga teise vastu. Ta isegi ei loe neid. Igast autorist loeb ta katseks ainult ühe teose ja ütleb siis: Oo! See! Tema on rumal, tema on moraalne, tema on sentimentaalne, tema on ajast ja arust või tema on lobasuu.” – Olen teda tuhat korda kuulnud. Nõnda käib elusate kohta. Muidugi, kui jutt on surnuist, siis teisiti. Tema kaevab alatasa surnuid välja ja kuulutab nad pühaks; nõnda on ta endale nime teinud. Kirjanduses on alati mõni Sib. Tema on elav näide sellest, kuidas inimesi nähakse nende eneste hinnangu kohaselt. Kuid mis puutub tema püsivusse, siis seda muidugi mitte; temal pole omi ideid, isegi juhuslikult mitte.”
Fleur oli mõttelõnga kaotanud. Jah! See hakkas talle – päris kena joon! Seljast maha! Enne riietumist pidi ta veel kolm väikest kirja kirjutama!
Michael algas uuesti.
“Pane tähele minu näpunäidet, Fleur! Tõesti suured ei lobise, ei liitu kildkondadesse; nemad lobistavad oma lootsikutega vetes, mis näivad kõrvalvooludena. Aga just need ongi, mis sünnitavad peavoolu. Pagan võtku, siin ütlesin isegi bon mot või on see ehk paradoks? Ja kas on paradoksid bon mot’d või ümber pöördud?”
“Michael, kui sina oleksid minuks, kas sa ütleksid Frederic Wilmerile, et tema kohtab tuleval nädalal hommikueinel minu juures Hubert Marslandi? Võiks see teda siia meelitada või teda eemale peletada?”
“Marsland on vana part, Wilmer vana hani – ei tea.”
“Oo! Ole ometi tõsine, Michael – neis asjus pole sa mul kunagi abiks. Mitte kunagi! Ära tee minu õlgadele liiga, palun!”
“Noh, mu kallis, ma ei tea tõesti mitte. Neis asjus pole mul nii palju annet kui sinul. Marsland maalib tuuleveskeid, kaljusid ja muud selletaolist – vaevalt on ta futurismist midagi kuulnud. Tema on peaaegu nagu mingi Mathew Maris – hoidub voolust kõrvale. Kui sa arvad, et tema tahaks kohata mõnda “rotoristi…”
“Ma ei küsi, kas tema tahaks Wilmerit kohata, vaid kas Wilmer tahaks teda.”
“Wilmer ütleks kohe: “Väike mrs. Mont meeldib mulle, tema juures on ikka pagana hea lobi” – ja selles on tal õigus, mu kallis. “Rotorist”, tead, tahab hästi süüa, muidu ei tõuse see tal pähe.”
Fleuri sulg lendas jällegi üle paberi, oma tavalisel, juba veidi raskeltloetaval kirjal. Ta pomises:
“Ma arvan, Wilfrid võiks seisukorra päästa – sind ei ole ju kohal; üks – kaks – kolm. Missugused naised?”
“Maalijaile – ilusad ja ümmarikud; ilma aruta.”
Fleur vastas pahaselt:
“Ümmarikke pole mul saada, neid pole enam olemas.” Ja tema sulg lendas edasi:
Armas Wilfrid! Kesknädalal – lõunaoode. Wilmer, Hubert Marsland, kaks naist. Aidake mul nendega korda saada.
