– kuidas oli küll ta nimi? Sellest pidi end muidugi tublisti lahutama. Rotoristid – nagu piimgi – tekitasid kopsus süsihappegaasi! Siiski! Juba pool kaheksa! Mis oli täna õhtul? pidid nad ehk L. S. D. tükile minema? Ei – see oli alles homme! Kas siis tõesti midagi ei olnud? Niisugusel korral püüab Fleur muidugi oma tegevuseta aega võimalikult lühikeseks kärpida. Alandlikult jõudis Michael sellele otsusele. Temal polnud mingeid illusioone, pidas iseend igapäevseks, tasuks ainult teatud elavus, muidugi ka tundmused naise vastu. Pealegi tunnustas ta, et tema armastuski oli nõrkus ja hukutas teda liialdatud muretsemisele, mille ta muidu põhimõttelikult maha surus. Coakerilt või Philipsilt – oma teenrilt ja tüdrukult – järele pärida, millal Fleur kodunt välja läinud, käis tema põhimõtete vastu. Seisukord maailmas oli niisugune, et Michael endalt alatasa küsis, kas tema isiklikud asjad üldse väärt olid, et neile tähelepanu raisata; aga sestsamast oli ilma seisukord jälle niisugune, et oma isiklikud asjad olid ainukesed, millele maksis tähelepanu pöörata. Ja ometi oli temal, tõtt öelda, ainuke asi ilmas – Fleur ja kui ta temale liiga palju tähelepanu kinkis, siis kartis ta ikka, et ta teda tüütab.
Ta läks riietustuppa ja tegi vestinööbid lahti.
“Kuid ei,” mõtles ta. Kui ta koju jõudes minu juba riietatuna leiab, torkab see liiga silma.” Ja nõnda pani ta oma vestinööbid uuesti kinni ja läks trepist alla. Coaker oli trepikojas.
“Mr. Forsyte ja sir Lawrence astusid kuue paiku sisse, sir. Mrs. Mont polnud kodus. Mis ajaks katan ma lõunalaua?”
“Veerand üheksa paiku. Välja me vististi ei lähe.”
Ta läks elutuppa, astus läbi hiina tühjuse ja tõmbas eesriide kõrvale. Plats paistis külmana, pimedana ja tuulisena. Ja ta mõtles: Bicket – kopsupõletik – loodetavasti on Fleuril kasukas seljas.” Ta võttis sigareti ja pani ta jälle tagasi. Kui Fleur teda aknal märkaks, peaks ta seda liialdatud mureks. Ja ta läks uuesti üles, et vaadata, on ta kasuka selga pannud.
Ting-a-ling, kes ikka veel magas, tervitas teda sabatuti liputamisega, kuid jättis selle äkki jahmatades. Michael avas kapi. Kasukas seljas! Hea! Ta nuusutas parajasti, kui Ting-a-ling temast mööda sörkis ja Fleuri hääl ütles: “Noh, mu kallike!” Michael soovis, et see kuuluks temale, ja tuli kapiukse varjust välja. Taevakene! Kui ilus ta oli tuule värvituna! Ta seisis üsna vaikselt mõttes.
“Halloo, Michael! Olen hiline. Olin klubis ja tulin jala koju.”
Michaelil oli seletamatu tundmus, et selles oli midagi varjatut. Nõnda siis varjas ka tema midagi ja ütles: “Just praegu vaatasin järele, kas sul kasukas seljas, hirmus külm on. Sinu isa ja Bart on siin käinud, läinud teised paastudes minema!”
Fleur heitis mantli seljast ja laskus toolile. “Olen väsinud. Su kõrvad on täna nii kenasti kikis, Michael.”
Michael laskus põlvili ja ulatas käed naisel ümber piha. Selle silmadel oli imelik helk, midagi uurivat, ebamäärast, mis ajas pisut kartma.
“Kui sina kopsupõletiku saaksid, kaotaksin mina lihtsalt aru,” ütles ta.
“Miks just kopsupõletiku?”
“Sa ei tea, millega see ühenduses – ükskõik, see sind ei huvita. Kas välja läheme või ei?”
“Muidugi läheme. Täna on vastuvõtmine Alisoni juures.”
“Oh jumal! Aga kui oled väsinud, võiksime ära öelda.”
“Mu kallis! Võimatu! Seal on mitmesuguseid inimesi.”
Laituseavaldust alla neelates ohkas ta: “Hea küll! Frakis?”
“Jah, valge vest. Sa meeldid mulle valges vestis.”
Kaval pisi võrukael! Michael surus tema pihta ja tõusis. Fleur patsutas tasakesi tema kätt ja nõnda läks ta lohutatuna oma riietustuppa…
Kuid Fleur istus vähemalt viis minutit veel, olles mitte just “vastukäivate tundmuste”, vaid õige suure segaduse ohver. Viimase tunni jooksul olid kaks meest sedasama teinud – põlvitanud tema ees ja pannud käed ümber ta piha. Kahtlemata oli ta liiga ettevaatamatu olnud Wilfridi korterisse minekuga. Alles siis, kui ta juba seal oli, märkas ta, kui sootuks ettevalmistamata oli ta kõigeks selleks, mis puutus elu füüsilist külge. Tõsi, Wilfrid polnud küll midagi rohkem teinud, kui tegi praegu Michaelgi. Aga – armuline jumal! – ta oli märganud tuld, millega ta mängis, mõistis tormi, milles ta viibis. Ta oli temal ära keelanud sõnagi Michaelile lausuda, kuid loomusunniliselt taipas ta, et ta tema võitluse suhtes püüda kahele loiaalne olla millelegi ei võinud toetuda. Segaduses, hirmus ja ärevuses maitses ta ometi tahes või tahtmata meeldivat soojust teadmises, et kaks meest teda korraga sedavõrt armastavad, ja uudishimulikult ootas ta, millega küll asi lõpeb. Ta ohkas. Oma kogemuste kogusse oli ta ühe uue juurde saanud, ent kuidas ka tulevikus seda kogu suurendada, ilma et teda ja võib olla ka kogujat ennast mitte hävitada, seda ei mõistnud ta praegu.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
