oli ametis värvide segamise ja pintslite korraldamisega. Ta näis mures olevat, ja kuuldes lord Henry viimast märkust, vaatas ta korraks tema poole, kõhkles silmapilgu ja ütles siis:
“Harry, ma tahan oma pildi täna lõpetada. On see ehk teie arvates hirmus viisakuseta, kui palun teid lahkuda?”
Lord Henry naeratas ja vaatas Dorian Grayle otsa. “Pean ma minema, mr. Gray?” küsis ta.
“Oh ei, palun ärge minge, lord Henry. Ma näen, et Basil on järjekordselt sünges meeleolus, ja ma ei talu neid tema tusatujusid. Pealegi tahaksin ma kuulda, miks ma heategevusega tegelda ei tohi.”
“Ma ei tea, kas ma seda teile üldse ütlengi, mr. Gray. See on nii tüütu kõneaine, et sellest võiks ainult tõsiselt rääkida. Kuid kindlasti ei jookse ma nüüd kuhugi, sest te ju palusite mind siia jääda. Ega teilgi tegelikult midagi selle vastu ole, Basil? Olete mulle sageli öelnud, et teile meeldib, kui leidub keegi, kellega teie modell saab lobiseda.”
Hallward hammustas huult. “Kui Dorian seda soovib, siis peate muidugi jääma. Doriani tujud on seaduseks kõigile peale tema enda.”
Lord Henry võttis kübara ja kindad. “Te käite küll peale, et ma siia jääksin, Basil, kuid kahjuks pean ma siiski minema. Lubasin ühe mehega “Orleansis” kokku saada. Head päeva, mr. Gray. Tulge mind mõnel õhtupoolikul Curzon Streetile vaatama. Kella viie paiku olen ma enamasti ikka kodus. Teatage oma tulekust kirjalikult. Oleks väga kahju, kui te mind kodunt ei leiaks.”
“Basil,” hüüdis Dorian Gray, “kui lord Henry Wotton minema läheb, siis lähen ka mina. Te ei tee ju suudki lahti, kui te maalite, ja on hirmus igav seista poodiumil ning katsuda head nägu teha. Paluge teda jääda. Ma nõuan seda.”
“Jääge, Harry, et Doriani ja ka minu soovile vastu tulla,” ütles Hallward ainiti oma pilti vaadates. “On tõsi, et ma töötades kunagi ei räägi ega midagi ei kuule, ja minu õnnetuil modellidel peab küll hirmus igav olema. Palun jääge.”
“Aga mis saab sellest mehest, kes mind “Orleansis” ootab?”
Kunstnik hakkas naerma. “Ma ei usu, et sellega erilisi raskusi oleks. Võtke uuesti istet, Harry. Ja nüüd, Dorian, astuge poodiumile ja ärge end liiga palju liigutage ega tähele pange, mida lord Henry ütleb. Tal on kõigi oma sõprade peale väga halb mõju, ainukeseks erandiks olen mina.”
Noore kreeka märtri näoilmel astus Dorian poodiumile ja mossitas rahulolematult lord Henry poole, kes talle väga meeldima oli hakanud. Lord Henry oli Basilist nii erinev. Nad olid vaimustavalt vastandlikud. Ja lord Henryl oli nii ilus hääl. Mõne silmapilgu pärast ütles ta: “On teil tõesti halb mõju, lord Henry? Nii halb, nagu Basil ütleb?”
“Head mõju pole üldse olemas, mr. Gray. Igasugune mõju on ebakõlbeline – ebakõlbeline teaduslikust seisukohast vaadatuna.”
“Miks?”
“Sellepärast, et kellelegi mõju avaldada on sama kui panna temasse oma hing. Mõjutatav ei mõtle siis enam oma loomulikke mõtteid ega põle enam oma loomulikes kirgedes. Tema voorused pole siis enam tema omad. Tema patud on laenatud – kui pattu üldse olemas on. Ta muutub mingi võõra muusika vastukajaks, saab näitlejaks osas, mis pole kirjutatud tema jaoks. Elu eesmärk on enesearendamine. Oleme kõik siin selleks, et oma loomust täielikult realiseerida. Tänapäeval kardavad inimesed iseennast. Nad on unustanud kõrgeima kõigist kohustustest – kohustuse iseenda ees. Muidugi on nad suuremeelsed. Nad toidavad näljaseid ja katavad kerjuseid. Aga nende eneste hinged nälgivad ja on alasti. Julgus on meie tõu maha jätnud. Võib-olla pole meil seda tõeliselt kunagi olnudki. Hirm ühiskonna ees, mis on kõlbluse aluseks, ja hirm Jumala ees, mis on usu saladus need kaks asja valitsevad meid. Ja ometi…”
“Pöörake pead pisut paremale, Dorian, olge hea,” ütles kunstnik töösse süvenenult, märgates vaid seda, et poisi näkku oli tekkinud ilme, mida ta seal varemalt kunagi polnud näinud.
“Ja ometi,” jätkas lord Henry madalal kõlaval häälel ja kauni käeliigutusega, mis talle alati, juba Etoni päevil nii iseloomulik oli olnud, “ja ometi usun ma, et kui inimene hakkaks oma elu täielikult ja põhjani välja elama, kui ta annaks kuju igale oma tundmusele, väljenduse igale mõttele, teostaks iga oma unistuse, siis omandaks maailm niisuguse värske ja rõõmsa hoo, et me kõik unustaksime keskaja tõved ja pöörduksime tagasi vanakreeka ideaali juurde, võib-olla isegi sellest veel peenema ja rikkalikuma ideaali juurde. Kuid mehisemadki mehed meie seas kardavad iseennast. Metslase enesevigastamine elab traagilise jäänusena edasi meie eneseeitamises, mis moonutab meie elu. Me saame oma karistuse keeldumuste eest. Iga tung, mida püüame lämmatada, haub meie vaimus edasi ja mürgitab meid. Keha patustab ainult ühe korra ja on sellega patust lahti, sest iga tegu on teatav puhastus. Järele jääb vaid mälestus maitstud lõbust või kahetsuse luksus. Ainus tee kiusatusest vabanemiseks on sellele järele anda. Pange vastu ja teie hing jääb haigeks, igatsedes asju, mida ta ise on endale keelanud, ihaldades seda, mille loomuvastased seadused on teinud loomu- ja seadusevastaseks. On öeldud, et maailma suurimad sündmused leiavad aset peaajus. Peaajus ja ainult peaajus sünnivad ka maailma suurimad patud. Teil, mr. Gray, teil endalgi kõige teie roospunase nooruse ja roosvalge poisilikkuse juures on kirgi, mis teid juba kohutavad, ja mõtteid, mis on täitnud teid kabuhirmuga, ning unistusi ja unenägusid, mida meenutades teie palgeid värviks häbipuna…”
“Pidage!” kogeles Dorian Gray, “pidage, te ajate mind segadusse. Ma ei oska midagi öelda. Mingi vastus teile on olemas, aga ma ei leia seda. Ärge rääkige. Laske mind mõelda. Või veel parem, lubage, et ma püüan mitte mõelda.”
Peaaegu kümme minutit seisis ta liikumata, huuled paokil ja silmis imelik helk. Ähmaselt taipas ta, et sootuks uued mõjud olid temas tööle asunud. Talle näis aga, nagu oleksid need tegelikult sündinud temas endas. Need vähesed sõnad, mis Basili sõber talle oli öelnud – kahtlemata päris juhuslikud sõnad – , olid oma sihiliku paradoksaalsusega puudutanud mingeid salajasi keeli, mida polnud kunagi varem puudutatud, kuid mis nüüd, nagu ta tundis, temas võnkuma lõid ja imelikus tuikes värisesid.
Samasugusel viisil oli teda varem liigutanud muusika. Muusika oli teda sageli erutanud. Aga muusikal pole sõnu. Muusika ei ärata meis uut maailma, vaid pigem loob meis juurde veel ühe uue kaose. Aga sõnad! Paljad sõnad! Kui hirmsad nad on! Kui selged, elavad ja julmad! Nende eest pole pääsu. Ja ometi – missugune peen võlu neis peitub! Neil näib olevat võime anda kujuta asjadele plastiline vorm ja neis on omapärane muusika, mis on magus nagu vioola või kandle helin. Paljad sõnad! Kas on olemas midagi reaalsemat kui sõnad?
Jah, poisikesepõlves oli olnud asju, mida ta ei mõistnud. Nüüd mõistis ta neid. Elu omandas tema jaoks äkki tulevärvingu. Talle näis, et ta on kogu aeg kõndinud leekides. Miks ta seda varem ei teadnud?
Lord Henry vaatas teda kavala naeratusega. Ta tundis seda täpset psühholoogilist silmapilku, kus peab vaikima. Ta oli ääretult huvitatud. Ta oli üllatatud oma sõnade äkilisest mõjust, ja tuletades meelde raamatut, mida ta kuueteistaastasena oli lugenud, raamatut, mis oli talle ilmutanud palju sellist, mida ta varem ei teadnud, küsis ta endalt, kas ehk Dorian Gray ei kogenud praegu sedasama. Tema oli ainult noole õhku lasknud. Oli see märki tabanud? Kui võluv oli see poiss!
Hallward maalis edasi oma imeliselt julge hooga, milles peitus tõeline peenus ja täiuslik õrnus ja mida vähemalt kunstis sünnitab ainult jõud. Vaikust ei pannud ta tähelegi.
“Basil, ma olen väsinud seismast,” hüüdis Dorian Gray äkki. “Ma pean välja minema ja aias istuma. Õhk on siin lämmatav.”
“Armas Dorian, palun tõesti andeks. Maalides ei saa ma millegi
