te mõistate isegi, et käitusite pisut rumalasti, mr. Gray, ning et teil tegelikult pole midagi selle vastu, kui teile meelde tuletatakse, et olete alles väga noor.”
“Veel täna hommikul oleksin ma tõsiselt vastu vaielnud, lord Henry.”
“Ah! täna hommikul! Aga sestsaadik olete tüki maad vanemaks saanud.”
Koputati uksele ja ilmus teener teekandikuga, mille ta väikesele jaapani lauale asetas. Kostis tee- ja alustasside kõlin ja vanaaegse rihvatud teemasina susin. Teenripoiss tõi kaks kerakujulist portselananumat. Dorian Gray läks laua juurde ja kallas teed tassidesse. Mehed astusid pikkamisi laua juurde ja uurisid, mis katte all peitus.
“Lähme täna õhtul teatrisse,” ütles lord Henry. “Kusagil mängitakse kindlasti midagi huvitavat. Ma lubasin küll “White'is” lõunat süüa, kuid seal ootab mind ainult üks vana sõber ja ma võin talle sõna saata, et olen haige või et ettenägematu takistuse tõttu pole mul võimalik tulla. See oleks päris kena vabandus: igatahes oleks selles üllatavat otsekohesust.”
“Nii tüütu on frakki selga ajada,” urises Hallward. “Ja kui see sul seljas on, näed välja nagu hernehirmutis.”
“Jah,” vastas lord Henry unistavalt, “üheksateistkümnenda sajandi kehakatted on jälestusväärsed. Need on nii sünged ja masendavad. Patt on tänapäeva elus ainus tõeline värvikas element.”
“Doriani kuuldes ei tohiks te küll niisuguseid asju ütelda, Harry.”
“Missuguse Doriani kuuldes? Kas mõtlete seda, kes meile praegu teed kallab, või seda, kes on pildil?”
“Mõtlen mõlemaid.”
“Tuleksin hea meelega teatrisse, lord Henry,” ütles poiss.
“Siis tuletegi; ja teie ka, Basil. Nõus?”
“Ma tõesti ei saa. Ma parem ei tule. Mul on palju tööd ees.”
“Hea küll, siis lähme kahekesi, mr. Gray.”
“See meeldiks mulle kangesti.”
Kunstnik hammustas huult ja läks, tass käes, pildi juurde. “Mina jään tõelise Dorianiga koju,” ütles ta nukralt.
“On see siis tõeline Dorian?” hüüdis pildi algkuju ja astus kunstniku juurde. “Olen ma tõesti niisugune?”
“Jah, te olete just niisugune.”
“Kui tore, Basil!”
“Vähemalt välimuselt olete tema sarnane. Kuid see ei muutu kunagi,” ohkas Hallward. “See on ka midagi.”
“Kui palju tühje sõnu teevad inimesed truudusest!” hüüdis lord Henry. “Isegi armastuses on see ainult füsioloogiline küsimus. Meie tahtega pole sel midagi tegemist. Noored tahavad olla truud, kuid nad ei ole seda; vanad tahavad olla truudusetud, kuid ei suuda seda: see on kõik, mida selle kohta võib öelda.”
“Ärge minge täna õhtul teatrisse, Dorian,” ütles Hallward. “Jääge siia ja õhtustame koos.”
“Ma ei saa, Basil.”
“Miks?”
“Ma lubasin ju minna lord Henry Wottoniga.”
“Sõnapidamise pärast ei peaks ta teist sugugi rohkem lugu. Tema ise murrab alati oma lubadusi. Palun teid, ärge minge.”
Dorian Gray puhkes naerma ja raputas pead.
“Ma anun teid.”
Poiss kõhkles ja heitis pilgu lord Henryle, kes neid teelaua juurest lõbusal naeratusel jälgis.
“Ma pean minema, Basil,” vastas ta.
“Väga hea,” ütles Hallward, läks laua juurde ja pani tassi kandikule. “On juba üsna hilja, ja kuna te peate veel riietuma, siis on parem mitte aega viita. Head päeva, Henry. Head päeva, Dorian. Tulge mind varsti vaatama. Näiteks homme.”
“Kindlasti.”
“Ega te ei unusta?”
“Ei, muidugi mitte,” hüüdis Dorian.
“Ja… Harry?”
“Noh, Basil?”
“Pidage meeles, mis ma teilt täna hommikul aias palusin.”
“Olen unustanud.”
“Ma jään teie peale lootma.”
“Soovin, et võiksin ka ise enda peale loota,” ütles lord Henry naerdes. “Tulge, mr. Gray, minu kaarik ootab väljas ja ma võin teie juurest läbi sõita. Head päeva, Basil. See oli tõesti äärmiselt huvitav pärastlõuna.”
Kui uks nende järel sulgus, vajus kunstnik sohvale ja ta näkku tekkis valuline ilme.
KOLMAS PEATÜKK
Järgmisel päeval kell pool üks suundus lord Henry Wotton Curzon Streetilt Albany maja poole, et külastada oma onu lord .ermorit, sõbralikku, kuigi pisut karedate kommetega vanapoissi, keda laiem avalikkus isekaks pidas, sest keegi ei suutnud tema käest kõneväärset summat välja pigistada, keda aga kõrgem seltskond heldekäeliseks luges, sest ta toitis ju inimesi, kes teda lõbustasid. Tema isa oli olnud Briti saadikuks Madridis, siis kui Isabella alles noor oli ja Primist veel midagi kuulda polnud, kuid oli diplomaatilisest teenistusest hetkelise solvunud kapriisi pärast tagasi tõmbunud, sest talle ei pakutud saadikukohta Pariisis, millele tal oma sünnipära, oma laiskuse, oma läkituste hea inglise keele ja taltsutamatu lõbukire tõttu enda arvates täielik õigus oli. Poeg, kes oma isa sekretäriks oli olnud, lahkus teenistusest koos ülemusega, mida tol korral pisut nagu meeletuseks peeti, ja olles mõni kuu hiljem lorditiitli pärinud, andus ta raskele aristokraatlikule mitte-midagi-tegemise kunstile. Tal oli linnas kaks suurt maja, ent ometi eelistas ta elada üürikorteris, sest sellega oli vähem tüli, ja einetas enamasti ikka klubis. Oma südamaal asuvaile kivisöekaevandustele pühendas ta siiski pisut tähelepanu, vabandades seda häbistavat tööstuslikku harrastust eelisega, mida kivisöe omamine džentelmenile pakub: nimelt annab see talle meeldiva võimaluse põletada oma koldes puid. Poliitikas toetas ta toorisid, välja arvatud siis, kui need valitsusetüüril istusid. Sel ajavahemikul sõimas ta neid radikaalide kambaks. Ta oli kangelane oma teenri ees, kes teda oma päka all pidas, ja hirmuvalitseja oma sugulastele, keda ta omakorda ise päka all pidas. Ainult Inglismaa on võimeline temasugust sünnitama, ja ta kinnitas alati, et see maa seisab hukatuse äärel. Tema põhimõtted olid ajast ja arust, kuid tema eelarvamuste õigustuseks võiks nii mõndagi öelda.
Kui lord Henry sisse astus, istus onu tugitoolis, karune jahikuub seljas, manilla sigar hambus, ja luges pahameelest urisedes “Times'i”.
“Noh, Harry,” ütles vanahärra, “mis siis sind nii varakult välja ajab? Mina arvasin, et teie, dändid, kunagi enne kella kahte ei tõuse ja et teid enne kella viit ei näe.”
“Puhtalt perekondlikud tunded, onu George, usu mind. Tahaksin sinult midagi paluda.”
“Arvatavasti raha,” ütles lord .ermor viltust nägu tehes. “Hea küll, istu siis ja räägi mulle see lugu ära. Tänapäeval kujutavad noored ette, et raha
