ta mulle igatahes küll ei öelnud. Võib-olla sellepärast ma ei usugi midagi, mis ta mulle ütles.”
“Küllap te juba usute,” ütles lord Henry talle unistaval ja raugel pilgul otsa vaadates. “Ma tulen teiega koos aeda. Ateljees on kole palav. Basil, laske meile midagi külma juua anda, midagi maasikatega.”
“Muidugi, Harry. Helistage, ja kui Parker tuleb, ütlen talle, mida te tahate. Ma maalin veel selle tagapõhja läbi ja tulen siis teile järele. Ärge pidage Doriani liiga kaua kinni. Ma pole kunagi paremas tööhoos olnud kui täna. Sellest tuleb minu meistriteos. Aga see on juba praegugi meistriteos.”
Aeda minnes märkas lord Henry Dorian Grayd, kes oli näo suurde jahedasse sirelikobarasse peitnud ja jõi kirglikult selle lõhna nagu veini. Ta astus noormehe juurde ja pani talle käe õlale.
“Olete üsna õigel teel,” sosistas ta. “Hinge saavad ravida ainult meeled, nagu meeli ravib ainult hing.”
Noormees võpatas ja tõmbus tagasi. Ta oli paljapäi ja lehed olid tagasi lükanud ta kangekaelsed kiharad ning segi ajanud nende kuldsed kiud. Noormehe silmis helkis hirm nagu inimesel, keda äkki unest äratatakse. Ta peenelt voolitud sõrmed värisesid ja mingi varjatud närv tuksatas punavais huultes ning pani need võbelema.
“Jah,” jätkas lord Henry, “see on üks elu suurimaid saladusi ravida hinge meelte ja meeli hinge abil. Teie olete imeline olevus. Teate rohkem, kui ise arvate teadvat, ja teate vähem, kui te teada tahate.”
Dorian Gray kibrutas kulmu ja pööras näo kõrvale. Tahes-tahtmata meeldis talle see pikk elegantne noor mees, kes seisis tema kõrval. Tema romantiline oliivikarva nägu ja väsinud ilme huvitasid teda. Tema madalas rammas hääles oli midagi vastupandamatult köitvat. Isegi ta külmadel valgetel lillõrnadel kätel oli imelikku võlu. Kui ta rääkis, liikusid need nagu muusika ja neil näis olevat oma keel. Kuid Dorian tundis tema ees hirmu ja häbenes seda. Miks pidi see olema just keegi võõras, kes avas talle ta enda saladuse? Basil Hallwardi tundis Dorian juba mitu kuud, kuid see sõprus polnud teda muutnud. Äkki aga satub talle põiki teele keegi, kes talle justkui ilmutab ta elu saladuse. Mis seal õieti karta? Ta pole ju koolipoiss või tütarlaps. Mõttetu kartus.
“Lähme istume varju,” ütles lord Henry. “Parker tõi meile juua, ja kui te kauemaks päikese kätte jääte, rikute oma näovärvi ning Basil ei maali teid enam kunagi. Te ei tohi mingil juhul pruuniks päevitada. See ei läheks teile.”
“Mis siis sellest oleks?” hüüdis Dorian Gray naerdes ja võttis aia kaugemas otsas istet.
“Teie puhul tähendaks see väga palju, mr. Gray.”
“Miks?”
“Sellepärast, et te olete praegu veel oma veetlevaimas nooruseas ja noorus on ainuke asi, mida on väärt omada.”
“Ma ei taju seda, lord Henry.”
“Ei, praegu te seda ei taju. Kunagi, kui olete vana, kortsus ja inetu, kui mõte on surunud oma jooned teie otsaesisele ja kired on kõrvetanud teie huuli oma võika leegiga, siis tajute seda äkki kohkumusega. Praegu aga võlute maailma, ükskõik kuhu te ka lähete. Jääb see alati nõnda?.. Teil on imeilus nägu, mr. Gray. Ärge kortsutage kulmu. See on tõesti nii. Ja ilu on üks Geeniuse vorme muidugi on ta Geeniusest kõrgem, sest ta ei vaja mingit seletust. Ta on üks maailma suuri tõdesid nagu päikesepaiste, kevad või selle hõbedase merekarbi peegeldus tumedas vees, mida nimetame kuuks. Temas pole küsitavusi. Temal on oma jumalik valitsemisõigus. Ta ülendab luuleks need, kes teda omavad. Te naeratate? Ah, kui te ta kord kaotate, siis ei naerata te enam… Sagedasti öeldakse, et Ilu olevat pinnaline. Võib-olla on see nii. Aga vähemalt pole ta nii pinnaline kui Mõte. Minule on Ilu imede ime. Ainult pealiskaudsed inimesed ei otsusta välimuse järgi. Maailma tõeline müsteerium on nähtav, mitte nähtamatu… Jah, mr. Gray, jumalad on olnud teile armulised. Aga mida jumalad annavad, selle võtavad nad ruttu tagasi. Teil on ainult mõni aasta aega, mil võite elada tõeliselt, täielikult, sisurikkalt. Koos noorusega kaob ka teie ilu ja siis märkate äkki, et elul pole teie jaoks enam uhkeid võite või peate siis rahulduma nende tühiste võitudega, mis teie mineviku mälestuste valgusel tunduvad kibedamad kui kaotused. Iga kahanev kuu lähendab teid millelegi kohutavale. Aeg on teile kade ja peab sõda teie liiliate ja rooside vastu. Te koltute, teie palged langevad auku, silm läheb töntsiks. Te kannatate hirmsasti… Ah! kasutage oma noorust, kuniks ta teil on. Ärge raisake oma päevade kulda, kuulates neid väiklasi hingi, kes püüavad lappida oma lootusetut nurjangut, või pillates oma elu neile, kes on rumalad, madalad ja vulgaarsed. Need kuulutavad meie ajastu haiglasi eesmärke, valeideid. Elage! Elage seda imelist elu, mis teis on! Ärge laske midagi endast mööda minna. Otsige vahetpidamata uusi elamusi. Ärge kartke midagi… Uus hedonism – see ongi see, mida meie aastasada vajab. Võiksite olla tema nähtav võrdkuju. Teie olete niisugune isiksus, kellele miski pole võimatu. Üheks hooajaks kuulub maailm teile… Meie kohtumise silmapilgul nägin, et te pole sellest üldse teadlik, mis te tõeliselt olete ja mis te tõeliselt olla võiksite. Kuna teis oli nii palju seda, mis mind võlus, siis tundsin, et pean teile rääkima midagi teist endast. Mõistsin, kui traagiline see oleks, kui te kaotsi läheksite. Sest teie noorus kestab nii üürikest aega nii üürikest aega. Lilled nurmedel närtsivad, aga nad õitsevad uuesti. Kuldnõreti on järgmise aasta juunis niisama kollane kui praegu. Kuu aja pärast puhkevad elulõngal purpurpunased tähed ja aasta aasta järel kannab ta lehtede roheline öö ikka jälle oma purpurpunaseid tähti. Ent meie ei saa oma noorust kunagi tagasi. Rõõmutuige, mis lööb meis kahekümneselt, loidub. Meie liikmed muutuvad jõuetuks, meie meeled nürinevad. Me mandume võikaiks nukkudeks, keda kummitavad mälestused kirgedest, mille ees me liigset hirmu tundsime, ja haruldased kiusatused, millele me ei julgenud anduda. Noorus! Noorus! Maailmas pole midagi muud kui vaid noorus!”
Dorian Gray kuulas, silmad imestusest pärani. Sirelioks langes ta käest sõmerale. Karvane mesilane tuli ja sumises silmapilguks selle ümber. Siis hakkas ta ronima tillukeste õite ovaalsel tähisel keral. Noormees vaatles mesilast selle erilise huviga, mida me tunneme tühiste asjade vastu, kui tähtsad asjad meid kohutavad, või kui meid erutab mõni uus tundmus, millele me ei leia väljendust, või kui mõni hirmutav mõte äkki vallutab meie aju ja sunnib meid alistuma. Natukese aja pärast lendas mesilane minema. Noormees nägi teda ronivat tüürose kassitapu tähnilisse õiekarikasse. Õis näis võpatavat ja hõljus siis tasakesi edasi-tagasi.
Äkki ilmus kunstnik ateljee uksele ja kutsus neid kiirete viibetega majja tagasi. Nad vahetasid pilke ja naeratasid.
“Ma ootan,” hüüdis Hallward. “Tulge sisse. Valgus on praegu haruldane, ja te võite oma klaasid kaasa võtta.”
Nad tõusid ja hakkasid koos mööda aiateed tagasi lonkima. Kaks rohelise-valgekirjut liblikat lendles neist mööda ja aianurgas pirnipuul hakkas laulma rästas.
“Kas olete rahul, et mind kohtasite, mr. Gray?” ütles lord Henry oma kaaslase poole vaadates.
“Jah, praegu olen ma rahul. Tahaksin ainult teada, kas ma ka edaspidi alati selle üle rõõmustan?”
“Alati! See on hirmus sõna. See ajab mulle judinad peale. Naised armastavad kangesti seda kasutada. Nad rikuvad ära iga romaani, püüdes seda igavesti kestma panna. Pealegi on see mõttetu sõna. Ainus erinevus üürikese kapriisi ja elupikkuse kire vahel on see, et kapriis kestab pisut kauem.”
Ateljeesse astudes pani Dorian Gray käe lord Henry käsivarrele. “Sel juhul olgu meie sõprus ainult kapriis,” lausus ta iseenda julgusest punastades, astus siis poodiumile ja võttis jälle endise asendi.
Lord Henry laskus avarasse korvtooli ja vaatles noormeest. Vaikust segasid ainult pintslitõmbed ja – löögid
