aega pilti, sealjuures suure pintsli vart närides ja kulmu kortsutades. “Ta on täiesti valmis,” hüüdis ta lõpuks ja kummardus, et suurte punaste tähtedega lõuendi vasakusse nurka oma nime kirjutada.
Lord Henry astus lähemale ja uuris pilti. See oli tõepoolest haruldane kunstiteos ja sealjuures imeliselt sarnane.
“Armas sõber, soovin teile südamest õnne,” ütles ta. “See on nüüdisaja parim portree. Mr. Gray, tulge vaadake ise ka.”
Poiss võpatas, nagu unenäost äratatud. “On see tõesti valmis?” pomises ta poodiumilt maha astudes.
“Täiesti valmis,” kinnitas kunstnik. “Ja te poseerisite täna suurepäraselt. Ma olen teile väga tänulik.”
“See on puhtalt minu teene,” ütles lord Henry vahele. “Eks ole, mr. Gray?”
Dorian ei vastanud, vaid läks sõnatult pildi ette ja vaatas seda. Maali nähes tõmbus ta tagasi ja silmapilguks tõusis ta palgesse heameelepuna. Silmadesse ilmus rõõmuhelk, nagu näeks ta end esimest korda. Ta seisis liikumatult ja täis imestust, uduselt aimates, et Hallward räägib temaga, kuid taipamata sõnade mõtet. Omaenda ilu tunnetus valdas teda nagu ilmutus. Ta polnud seda kunagi varem tajunud. Basil Hallwardi meelitussõnad olid tundunud ainult sõpruses öeldud ilusate liialdustena. Ta oli neid kuulanud, nende üle naernud, nad unustanud. Need ei olnud ta loomust mõjutanud. Siis aga tuli lord Henry Wotton oma imeliku nooruse kiidulauluga, oma hirmsa hoiatusega nooruse kaduvusest. See oli teda erutanud, ja nüüd iseenda ilu varju vaadeldes taipas ta äkki kogu jutu tegelikku sisu. Jah, kord tuleb päev, kus ta nägu on kipras ja kortsus, silmad tuhmid ja värvita, nõtke keha vaevatud ja moondunud. Kord kaob puna ta huulilt ja kuld põgeneb tema juustelt. Elu, mis arendab ta hinge, hävitab ta keha. Ta muutub hirmsaks, võikaks ja kohmakaks.
Kui ta sellele mõtles, läbis teda kibe valuhoog nagu noapiste ja pani iga õrna kiu ta kehas värisema. Ta silmade sina tumenes ametüstiks ja neid looris pisarate udu. Ta tundis, nagu suruks kellegi jäine käsi ta südamele.
“Kas teile ei meeldi?” hüüdis Hallward viimaks, sest teda riivas pisut noormehe vaikimine, mille tähendust ta ei mõistnud.
“Muidugi meeldib,” ütles lord Henry. “Kellele see siin ei meeldiks? See on üks tänapäeva kunsti suurteoseid. Pakun teile selle eest kõik, mida te iganes küsite. Ma pean ta endale saama.”
“See pole minu, Harry.”
“Kelle siis?”
“Doriani muidugi,” vastas kunstnik.
“Sel poisil on õnne.”
“Kui kurb see on!” pomises Dorian Gray, ikka veel üksisilmi oma portreed vaadates. “Kui kurb see on! Mina jään vanaks, lähen hirmsaks, koledaks. See pilt jääb igavesti nooreks. Ta ei saa kunagi vanemaks, kui on sel tänasel juunipäeval… Kui see ometi vastupidi oleks! Oleksin mina see, kes alati nooreks jääb, portree aga vananeks! Selle eest… selle eest annaksin kõik! Jah, kogu ilmas pole midagi, mida ma selle eest ei annaks! Annaksin selle eest oma hinge!”
“Vaevalt teile niisugune lahendus meeldiks, Basil,” hüüdis lord Henry naerdes. “See oleks teie teosele raske.”
“Vaidleksin sellele väga tõsiselt vastu, Harry,” ütles Hallward.
Dorian Gray pöördus ümber ja vaatas talle otsa. “Seda ma usun, Basil. Te armastate oma kunsti rohkem kui oma sõpru. Mina ei loe teile rohkem kui mõni roheliseks läinud pronkskuju. Vaevalt et niigi palju.”
Kunstnikul läksid silmad üllatusest pärani. Niisugune jutt polnud põrmugi Doriani moodi. Mis oli juhtunud? Poiss näis õige vihane olevat. Ta nägu õhetas, põsed lõkendasid.
“Jah,” jätkas ta, “mina loen teile vähem kui mõni elevandiluust Hermes või hõbedane faun. Neid te armastate surmani. Aga kaua te mind armastate? Arvatavasti seni, kuni mu näkku tekib esimene kurd. Nüüd ma tean, et kui keegi kaotab oma ilu, milline see ka oleks, siis kaotab ta kõik. Teie pilt on mulle seda õpetanud. Lord Henry Wottonil on täiesti õigus. Noorus on ainus asi, mida on väärt omada. Kui näen, et hakkan vanaks jääma, siis tapan enda.”
Hallward kahvatas ja haaras ta käe. “Dorian! Dorian!” hüüdis ta, “ärge rääkige nii. Mul pole kunagi olnud teiesugust sõpra ja kunagi ei leia ma teist niisugust. Te ei ole ju ometi kade elutute esemete peale? Teie, kes te olete ilusam kui ükski neist.”
“Kadestan kõike, mille ilu ei sure. Kadestan oma pilti, mille te maalisite. Miks peaks temas säilima see, mille mina paratamatult kaotan? Iga mööduv silmapilk võtab minult midagi ära ja annab temale midagi juurde. Oh, kui see ometi oleks vastupidi! Kui pilt muutuks ja mina võiksin alati jääda selleks, kes ma olen praegu! Miks te ta maalisite? Ükskord ta veel irvitab minu üle – irvitab kohutavalt!” Palavad pisarad tõusid talle silmi; ta kiskus käe lahti, viskus diivanile ja peitis näo patjadesse, nagu palvetaks ta.
“See on teie töö, Harry,” ütles kunstnik kibedalt.
Lord Henry kehitas õlgu. “See on tõeline Dorian Gray – muud midagi.”
“Ei ole.”
“Kui see pole tema, mis siis minul sellega tegemist on?”
“Te oleksite pidanud ära minema, kui ma teid palusin,” pomises kunstnik.
“Ma jäin, sest te palusite mul jääda,” kõlas lord Henry vastus.
“Harry, ma ei või ometi oma mõlema kõige parema sõbraga korraga riidu minna, kuid teie kahekesi olete pannud mind vihkama parimat teost, mis ma kunagi olen loonud, ja nüüd ma hävitan selle. Mis ta muud on kui vaid lõuend ja värvid? Ma ei lase teda kõigile meile kolmele teele risti ette jääda ja meie elu rikkuda.”
Dorian tõstis padjalt oma kuldse pea ja vaatas kahvatul, pisaraist kriimul näol, kuidas Basil kõrge eesriietega kaetud akna alla kuusepuust maalimislaua juurde läks. Mida ta sealt tahtis? Ta sõrmed kobasid tinatuubide ja kuivade pintslite kribu-krabus, sealt midagi otsides. Õige, see oli õhukese ja painduva teraga paletilabik, mida ta vajas. Viimaks ta leidis selle. Sellega tahtis ta lõuendi puruks käristada.
Lämmatatud nuuksega kargas poiss diivanilt, tormas Hallwardi juurde, kiskus tal noa käest ja viskas selle kaugele ateljee nurka. “Ei tohi, Basil, ei tohi!” hüüdis ta. “See oleks tapatöö!”
“Rõõmustan, et te lõpuks ometi minu teost hindate, Dorian,” ütles kunstnik külmalt, kui ta oli üllatusest toibunud. “Seda poleks ma teist uskunud.”
“Hindan seda? Ma armastan seda, Basil. See on osa minust endast. Ma tunnen seda.”
“Noh, niipea kui olete kuiv, lakitakse teid, raamitakse ja saadetakse teile koju. Siis võite endaga teha, mis tahate.” Ta läks ja helistas, et teed toodaks. “Te soovite muidugi teed, Dorian? Ja teie samuti, Harry? Või ei hooli te niisugustest lihtsatest lõbudest?”
“Ma jumaldan lihtsaid lõbusid,” ütles lord Henry. “Need on rafineeritute viimane pelgupaik. Aga ma ei armasta stseene, välja arvatud teatrilaval. Olete teie mõlemad aga veidrad inimesed! Ma ei tea, kes see oli, kes nimetas inimest arukaks loomaks. See on kõige ebaküpsem määratlus, mis kunagi antud. Inimene on kõike muud, aga mitte arukas. Ja mul on lõpuks õieti hea meel, et ta seda ei ole, kuigi ma soovin, et teie, armsad sõbrad, enam selle pildi pärast ei sõneleks. Parem andke ta mulle, Basil. See rumal poiss tegelikult ei tahagi seda, aga mina küll.”
“Kui
