ei hakanud peale käima. Tuppa astus Lisa, kes tõi visiitkaardi, ning arhitekt vabandas, kiirustas võõrastetoa poole, paludes noormehel vahepeal vestelda tema naisega.
Hetkel, mil uks kiiruga lahti löödi ning see arhitekti järel sulgus, silmas Octave valge-kuldses võõrastetoas vilksatamas musta sutaanihõlma.
Samal ajal sisenes esikust kabinetti proua Campardon. Suurivaevu tundis Octave ta ära. Kui noormees naist lapsena Plassansis tema isa, teedevalitsuse ametniku härra Domergue’i juures oli näinud, oli ta olnud kõhn ja inetu plika, sarnanedes kahekümneaastasena pigem verevaese puberteedivaevustes tütarlapsega. Nüüd seisis tema ees prullakas, nunna puhanud heleda näolapi, looritatud silmavaate, põselohukeste ja meela kassi ilmega naine. Kuigi ta ei olnud lausa ilus, oli ta kolmekümnendaks eluaastaks õide puhkenud, omandanud sügisvilja mahlaka küpsuse ja meeldiva värske aroomi. Octave’ile torkas silma, et naine kõndis oma pikas reseedavärvi kodukleidis raskelt küljelt küljele taarudes ning see jättis vaevatud mulje.
„Teist on saanud tõeline mees!” lausus naine käsi ette sirutades lõbusalt. „Meie viimasest külaskäigust olete kõvasti kasvanud!”
Ning ta imetles pikakasvulist, hoolitsetud vurrukeste ja habemega tumedapäist noormeest. Kui noormees ütles oma vanuse – kakskümmend kaks aastat –, hüüatas naine, et ta paistab vähemalt kolm aastat vanem. Octave, keda täitis vaimustusega iga naise, olgu või viimase teenija juuresolek, naeris kõlavalt, hellitades naist oma tumepruuni sametpehme pilguga.
„Tõsi jah,” vastas ta koketeerivalt, „ma olen kasvanud, olen juba suur… Kas mäletate, kuidas teie nõbu Gasparine mulle kivikuulikesi ostis?”
Seejärel jutustas ta prouale tema vanematest. Härra ja proua Domergue elavad õnnelikult sellessamas majas, kuhu nad vanaduspõlveks elama asusid, kaevates ainult üksinduse üle, kuna mingisuguste tööasjade tõttu Plassansi tulnud Campardon oli viinud kaasa nende väikese Rose’i. Octave püüdis uuesti juttu teha naise nõost, et rahuldada tollal väikese poisina tärganud uudishimu lapsepõlves arusaamatuks jäänud loo vastu. Talle meenus arhitekti kirg Gasparine’i, tolle ilusa, kuid vaese tüdruku vastu ning seejärel ootamatu abiellumine luidra Rose’iga, kellel oli kolmkümmend tuhat franki kaasavara, järgnenud tormiline pisarate valamine, tülitsemine ning hüljatud neiu põgenemine Pariisi õmblejannast tädi juurde. Ent proua Campardon, kelle rahulik näoilme jäi muutumatult kahvaturoosaks, tegi näo, nagu poleks millestki rääkida. Noormehel ei õnnestunudki temalt midagi teada saada.
„Aga teie vanemad – härra ja proua Mouret – kuidas neil läheb?” päris ta omakorda.
„Tänan küsimast, väga hästi,” vastas noormees. „Mu ema ei tule üldse oma aiast välja. Kui näeksite praegu Banne’i tänava maja, ei leiaks te sealt ilmselt mingeid muutusi.”
Proua Campardon, kellel oli ilmselgelt raskusi püstiseismisega, võttis istet kõrgel joonestamisjäril, sirutas jalad välja ja kattis need kleidisiiluga, noormees aga tõmbas lähemale madala pingikese, kergitas pead, et rääkida naisega talle nii omasel vaimustatud ja jumaldaval ilmel. Vaatamata laiadele õlgadele peitus temas naiselikkust, ta mõistis naisi ning istutas end kiiresti nende südamesse. Kümne minuti möödudes vestlesid nad juba nagu vanad sõbrad.
„Nüüd olen ma siis teie leival!” lausus ta, siludes oma ilusa korralikult maniküüritud käega habet. „Me sobime hästi, küll näete… Kui armas, et te polnud unustanud väikest poissi Plassansist ja kohe esimese märguande peale tema elukorralduse eest hoolt kandsite!”
„Ei, ärge tänage mind,” vaidles Rose vastu. „Ma olen liiga laisk ega liigu peaaegu üldse. Kõik korraldas Achille. Pealegi piisas täielikult mu ema teatest, et te soovite olla kostil mõnes perekonnas, ja nii me otsustasimegi teid enda juurde võtta. Te tunnete end siin nagu kodus ja meilgi on lõbusam.”
Siis jutustas Octave oma asjadest. Saanud lõpuks vanemate rõõmuks kätte bakalaureusediplomi, oli ta veetnud kolm aastat Marseilles, ühes suures sitsiga kauplevas ettevõttes, mille vabrik asub Plassansi lähedal. Kaubandus huvitab teda, eriti naiste luksuskaupade müük – tegevus, milles tuleb mängu panna võlumiskunst, osavad sõnad ja meelitavad pilgud. Võiduka naeru saatel vestis ta, kuidas oli teeninud viis tuhat franki, ilma milleta see armastusväärse fassaadi taha peitunud juudilikult arvestav noormees poleks iialgi söandanud Pariisi tulla.
„Kujutate ette – neil oli üht Pompadouri stiilis sitsi, vanaaegne muster, tõeline ime… Mitte keegi sellest ei huvitunud, seisis juba kaks aastat laos… Ja siis, kui mul oli ees sõit Varisse ja Alam-Alpidesse, tuli mulle mõte omaenda riisikol kogu partii ära osta ja seal maha müüa. Ja milline menu, täiesti enneolematu! Naised lausa rebisid kuponge; praegu pole seal ühtki naist, keda ei ehiks minu sitsist kleit. Peab ütlema, et ajasin neile seal kõvasti mesijuttu! Nad olid minu heaks kõigeks valmis ning soovi korral võinuks ma nendega teha mida tahes!”
Ning ta puhkes naerma, samal ajal kui võlutud proua Campardon, kehutatud mõttest Pompadouri-mustrilisest sitsist, talle küsimusi esitas. Kas sellel on väikesed lillekimbud kreemjal põhjal? Ta oli seda kõikjalt suvise kodukleidi jaoks otsinud.
„Tervelt kaks aastat veetsin ringi sõites,” jätkas noormees. „Aeg on asuda Pariisi vallutama! Ma hakkan kohe ringi vaatama.”
„Kuidas?” hüüatas naine. „Kas Achille siis ei rääkinud? Tal on ju teie jaoks töökoht, ja veel siit paari saamu kaugusel!”
Noormees tänas, tundes end nagu imedemaal, küsides naljaga pooleks, kas õhtul ei oota teda toas ees pruut koos saja tuhande frangise rendisetuluga. Sel ajal avanes uks ja tuppa astus neljateistkümneaastane pikk ja inetu, tuhmide heledate juustega tüdruk, kes tõi kuuldavale üllatushüüde.
„Tule, ära karda,” lausus proua Campardon. „See on härra Octave Mouret, kellest me oleme rääkinud.”
„Minu tütar Angèle…” lausus ta noormehe poole pöördudes. „Me ei võtnud teda eelmine kord kaasa. Ta oli nii õrnuke! Aga nüüd on ta natuke kosunud.”
Tänamatus eas tütarlapse tusase häbelikkusega peitis tulija end ema selja taha. Aeg-ajalt heitis ta naerva noormehe poole vargseid pilke. Üsna varsti astus tuppa erutatud Campardon, kes, suutmata end tagasi hoida, rääkis mõne sõnaga naisele oma suurest vedamisest: tema juures käis Saint-Rochi kiriku abee Mauduit ühe töö asjus; lihtne restaureerimine, mis võis edaspidi tuua kaasa tõsisema tellimuse. Siis aga, pahasena enda peale, et oli Octave’i kuuldes liigselt lobisenud, hõõrus ta erutatult käsi, lausudes:
„Ja mida me siis nüüd teeme?” „Aga te olite ju välja minemas,” lausus Octave. „Ma ei taha teile tüli teha.”
„Achille,” päris proua Campardon tasasel häälel, „kuidas on selle kohaga Hédouinide juures?”
„Ah jaa! Muidugi!” hüüatas arhitekt. „Mu sõber, vanemmüüja koht kaubamajas. Mul on seal tuttav, kes kostis teie kasuks… Teid oodatakse. Kell pole veel neligi, kas tahate, et tutvustan teid seal?”
Octave, kes üle kõige muretses korraliku väljanägemise pärast, lõi kõhklema, kartes, kas ta lips on ikka kõigi reeglite järgi seotud. Kui aga proua Campardon oli kinnitanud, et tema väljanägemine on täiesti sobiv, otsustas ta siiski minna. Rammetu liigutusega sirutas Rose oma lauba mehe poole, kes suudles seda ülepakutud õrnusega, lausudes:
„Nägemiseni, mu kiisuke! Nägemiseni mu kallike…” „Arvestage, et lõunasöök on kell seitse,” ütles Rose, saates neid võõrastetuppa, kus mehed võtsid oma kaabud.
Angèle järgnes neile mornil
