midagi kuulmata löntsisid Hortense ja Berthe teineteise sabas vihma käes. Kui ema niiviisi südant kergendas, head kasvatust eirates kõik hinge pealt välja ladus, tuli neil vaikival kokkuleppel kurdiks jääda. Ent pimedasse ja inimtühja Échelle’i tänavasse pöörates hakkas Berthe valjusti hädaldama.
„No nii, kinga konts tuli ära. Ma ei saa enam edasi minna!” Proua Josserand läks marru. „Minge, ma ütlen teile! Kas mina halisen? Kas minule on sobilik säherdusel kellaajal ja veel niisuguse ilmaga mööda tänavaid lonkida? Ja oleks teil veel korralik isa! Aga ei – härra istub kodus ja logeleb niisama! Ikka pean mina teid seltskonda viima, tema juba sellist nuhtlust enda peale ei võta! Ja nüüd kuulake: mul on sellest kõrini! Edaspidi viigu isa teid välja, kui tahab; löödagu mind või maha, mina ei tõsta enam oma jalgagi majadesse, kus mind solvatakse. Pettis see mehike mind juttudega oma võimekusest ja mina olgu nüüd kõigega rahul. Õiglane jumal! Saaks minevikku tagasi keerata, ei abielluks ma temaga mingi hinna eest!”
Tütred kuulasid vaikides. Ema purunenud lootuste lõputu lugu oli neile hästi teada. Pitssallid näo külge kleepunud, kingad läbi ligunenud, lippasid nad kärmelt mööda Sainte-Anne’i tänavat. Kuid Choiseuli tänava maja ees ootas proua Josserandi ees uus alandus – koju naasvate Duveyrier’de sõiduk pritsis nad poriga üle.
Kohates trepil Octave’i, püüdsid vihased ning surmväsinud ema ja tütred möödudes head nägu teha. Ent niipea kui uks oli kinni langenud, sööstsid nad mööbli otsa komistades pimedasse korterisse ning tuhisesid söögituppa, kus härra Josserand väikese hingitseva lambi valgel kirjatööd tegi.
„Jälle läks luhta!” hüüatas proua Josserand toolile prantsatades. Ühe ropsuga tõmbas ta salli peast ning heitis seljatoele kasuka, mille alt ilmus nähtavale lihav, veel üsnagi kaunite, kuid mära ristluid meenutavate õlgadega keha, mida kattis mustade atlasskaunistuste ja sügava dekolteega erkoranž kleit. Tema nurgelisel, lotendavate põskede ja liiga suure ninaga näol oli kuninganna traagiline ilme, kes kogu jõudu appi võttes end sõimlemisest tagasi hoiab.
Naispere tormilisest kojusaabumisest jahmunud härra Josserand kostis vaid: „Või nii!”
Ta pilgutas murelikult silmi. Naise hiiglasliku rinnapartii nägemine täitis teda hirmuga, et kohe-kohe vajub see kogu oma raskusega talle peale. Seljas vana, koduseks kandmiseks veel kõlblik kulunud pikkkuub, saatis ta kolmkümmend viis aastat kestnud kantseleitööst justkui luitunud ja igasuguse väljenduslikkuse kaotanud näost naise poole suurte helesiniste silmade kustunud pilgu. Kohmetusest sõnu leidmata lükkas ta kõrva taha hallinevate juuste salgu ning üritas uuesti töö kallale asuda.
„Kas te siis tõesti aru ei saa?” jätkas proua Josserand läbitungival toonil. „Ma ju ütlesin selgesti, et jälle lendas üks partii korstnasse! Ja see oli juba neljas!”
„Ja-jah, ma tean, et neljas,” pomises mees. „Kurb, väga kurb…” Ning pööranud end naise hirmuäratava kehapaljastuse eest kõrvale, naeratas ta südamlikult tütardele. Nemadki heitsid ümbert pitssallid ja keebid: vanem tütar oli helesinises, noorem roosas kleidis. Ülearu vabameelsete kleitide lõiked ja ülekuhjatud kaunistused mõjusid väljakutsuvalt. Kahkja jumega Hortense, kelle nägu inetas emalt päritud liiga suur nina, mis andis sellele põlglik-ülbe ilme, oli äsja saanud kahekümne kolme aastaseks, ent nägi välja viis aastat vanem; kaks aastat noorem, sarnase näokujuga Berthe oli säilitanud lapseliku armsuse ja heleda jume, mis viiekümnendaks eluaastaks ähvardas muutuda samasuguseks maskiks, nagu kandis tema ema.
„Vaadake meid kolme!” hüüatas proua Josserand. „Ja jätke jumala pärast oma kirjutamine, see käib mulle närvidele!”
„Aga, kullake,” kostis mees rahulikult, „ma ju kirjutan panderollidele pealdisi.”
„No muidugi! Need õnnetud panderollid – kolm franki tuhande eest! Ega te ometi looda nende kolme frangiga oma tütreid mehele panna?”
Lambist kasinasti valgustatud laud oli täis laiu halle paberiribasid. Need olid trükiste panderollid, millele Josserand pidi kirjutama pealdisi ühe suure kirjastaja tellimusel, kellele kuulusid mitmed perioodikaväljaanded. Kuna kassiiripalgast ei piisanud, veetis ta öid tänamatu tööga, püüdes seda igati salajas hoida hirmust, et nende vaesusest võidakse teada saada.
„Kolm franki on ka raha,” vastas mees aeglaselt ja väsinult. „Need kolm franki võimaldavad lisada veel mõned lehvid teie kleitidele ning kostitada kookidega teisipäeviti käivaid külalisi.”
Samas kahetses ta ettevaatamatult väljaöeldud lauset, sest tajus, et oli tabanud naist otse südamesse, haavanud tema eneseuhkust. Naise paljad õlad hakkasid kuumusest hõõguma ning tundus, et otsekohe purskub välja vihane sõnavaling. Ent võtnud kokku kogu oma väärikuse, sai naine enesevalitsemise tagasi, pomisedes: „Oo, mu jumal… jumal küll!”
Heitnud seejärel pilgu tütardele, kehitas ta majesteetlikult oma hiigelõlgu – liigutus, mis otsekui öelnuks: „No kuulsite ise, milline tolvan!” Tütred noogutasid. Löödud pereisa pani sule kahetsedes käest ja avas ajalehe Temps, mille igal õhtul kontorist koju kaasa võttis.
„Kas Saturnin magab?” päris proua Josserand kuival toonil oma noorema poja järele.
„Juba ammu,” kostis mees. „Ma saatsin ka Adèle’i ära… Kas Léoni nägite Dambreville’ide juures?”
„Pagan võtku, ta ju lausa elab seal!” pahvatas naine pahameelt tagasi hoidmata.
Üllatunud isa päris naiivselt: „Ah nii, kas tõesti?” Hortense ja Berthe teesklesid, et ei kuule. Ometi nad muigasid, tehes näo, et uurivad haletsusväärses seisukorras kingi. Jutuainet muutes leidis proua Josserand uue põhjuse mehega riielda: ta oli ju palunud mehel ajalehe igal hommikul kaasa võtta, mitte jätta seda terveks päevaks korterisse vedelema nagu eile. Just eilses numbris oli kirjutatud kohutavast kohtuprotsessist ja see võinuks ju tütarde silma alla sattuda. Mehel puudub moraalist igasugune arusaam.
„Kas lähme nüüd magama?” küsis Hortense. „Kõht on ka tühi.” „Oh, ja minul ka!” kostis Berthe. „Ma lausa suren näljast.” „Mis nälg!” hüüatas proua Josserand nördinult. „Kas te siis seal saiakesi ei söönud? On alles tobud! Külas süüakse… Mina näiteks sõin.”
Ent tüdrukud ei jätnud jonni. Nemad tahtsid süüa. Emal ei jäänud muud üle kui koos nendega kööki minna, et vaadata, kas mingit söögipoolist on järele jäänud. Otsekohe asus isa vargsi töö kallale. Ta teadis suurepäraselt, et ilma nende panderollideta ei saaks nad endale midagi lubada. Just seepärast istus ta abikaasa põlgusele ja ebaõiglastele süüdistustele vaatamata aovalgeni kannatlikult oma salajase töö kallal, rõõmustades juba ette, et veel üks pitsiriba võib saada otsustavaks kasuliku partii leidmisel. Toiduga koonerdamisest tualettide ja teisipäevaste vastuvõttude kulude katmiseks ei piisanud, ning ta alistus märtrina oma kohustusele, kandes kulunud rõivaid, sel ajal kui ema ja tütred, lilled juustes, mööda võõraid salonge jooksid.
„No on siin alles hais!” torises proua Josserand kööki sisenedes. „Mõelda vaid, et sellele Adèle’i-lipakale ei saa kuidagi selgeks, et aken tuleb paokile jätta! Tema kardab, et köök jahtub hommikuks ära.”
Ta avas akna ning kitsast tagaõuest hoovas sisse jäist rõskust ja kopitanud keldrihõngu. Berthe’i süüdatud küünal heitis vastasseinale paljaste õlgade hiiglasliku varju.
„Ja mis siin üleüldse toimub!” jätkas proua Josserand nuhutades ja nina igasse räpasesse nurgatagusesse pistes. „Laud on juba kaks nädalat pesemata… Need on üleeilsed mustad taldrikud. Ausõna, lihtsalt vastik! Ja kraanikauss! Nuusutage, kuidas haiseb!”
Viha
