hommikul ajan ta minema!” „Suur võit küll,” kostis Hortense rahulikult. „Niikuinii ei jää ükski siia pikemaks pidama. See on esimene, kes on kolm kuud vastu pidanud… Niipea kui satubki mõni korralikum, kes valge kastme valmistamise selgeks saab, laseb ta kohe jalga.”
Proua Josserand pigistas huuled kriipsuks kokku. Tõepoolest, ainult Bretagne’i kolkast tulnud räpane ja juhm Adèle suutis vastu pidada selles kodanliku alpuse taha varjunud viletsuses, kus tema rumalust ja räpakust ära kasutades teda poolnäljas hoiti. Oma paarkümmend korda oli teda tahetud leivapätsi pealt leitud kammi või kõhus kõrvetisi tekitanud jubeda raguu pärast minema saata; ent samas oli tulnud kavatsusest loobuda: uut oli raske leida, sest isegi vargaplikad keeldusid tulemast sellesse urgu, kus iga suhkrutüki üle ranget arvet peeti.
„Mina ei näe siin küll midagi söödavat!” pomises kapis tuhniv Berthe.
Riiulitel laiutas nukker tühjus, andes tunnistust perekonna võltsluksusest, mis lillede lauale paneku nimel sundis ostma kõige viletsamat liha. Näha polnud muud kui puhtaid kuldtriipudega portselantaldrikuid, hõbetatud, kuid juba kooruva käepidemega leivapuruharjakest ning kannukesi kuivanud äädika- ja õlijääkidega. Ei ühtki leivakoorukest, magustoidujääki, puuvilja, maiustust ega juustukübet. Näha oli, et Adèle’i igavesti rahuldamata nälg sundis teda kokku riisuma iga viimse kui taldrikule jäänud toidukübeme ja perekonna laualt ülejäänud kastmetilga.
„Ta on kogu järelejäänud küülikuliha nahka pistnud!” hüüatas proua Josserand.
„Ongi, ja ometi jäi ju üks seljatükk alles…” lausus Hortense. „Ah ei, see on siin! Ma imestasingi, kuidas ta julges… Ma söön selle ära. Mis sest, et külm.”
Berthe otsis midagi enda jaoks, ent tulutult. Lõpuks puutus talle näppu purk, kuhu ema oli pannud sõstramoosijäägid, et teha sellest oma teisipäevakülalistele siirupit. Ta valas endale pool klaasitäit, lausudes:
„Väga hea! Kuna muud pole, siis kastan leiba selle sisse!” Murelikuks muutunud proua Josserand vaatas teda karmil pilgul. „Ära häbene, vala siis juba klaas täis! Eks ma homme kostitan daame ja härrasid palja veega!”
Berthe’i õnneks katkestas epistli Adèle’i järjekordne pahategu. Teenijanna kuritegude jälgi otsides keerles proua kööki mööda ringi ning märkas korraga laual raamatut. See kutsus esile tõelise plahvatuse:
„See jälk olevus on minu Lamartine’i kööki toonud!” Tegemist oli „Jocelyni”1 köitega. Ta haaras selle kätte ja hõõrus puhastamiseks kaant, korrates üha, et oli kakskümmend korda keelanud Adèle’il raamatut ringi vedada ja selle peal majapidamisarveid kirjutada. Vahepeal leivatüki leidnud Berthe ja Hortense teatasid, et tahavad lahti riietuda, ning võtsid õhtueine tuppa kaasa. Heitnud viimase pilgu külmale pliidile, naasis ema Lamartine’i kõvasti oma lihavasse kätte pigistades söögituppa.
Härra Josserand jätkas kirjatööd. Ta lootis, et naine piirdub toast läbi minnes vaid põlgliku pilguga. Ent too vajus hoopis toolile ning puuris sõnatult meest. Härra Josserandi valdas selle pilgu all niisugune ärevus, et sulg tegi õhukesse panderollipaberisse augu.
„Kas teie keelasite Adèle’il homseks kreemi valmistada?” päris naine viimaks.
Lõpuks söandas jahmunud mees pea tõsta. „Kes, kas mina, kullake?” „Teie muidugi eitate nagu alati… Miks ta siis ei teinud kreemi, mida ma käskisin teha? Te ju teate väga hästi, et homme enne külaliste tulekut lõunatab meie juures onu Bachelard, kellel on nimepäev. Kahjuks langeb see kokku minu vastuvõtupäevaga. Kui kreemi ei ole, siis tuleb tellida jäätist ja jälle viis franki tuulde lasta!”
Mees ei üritanudki end õigustada. Söandamata tööd jätkata, hakkas ta sulepead käes keerutama. Valitses vaikus.
„Homme hommikul,” jätkas proua Josserand, „võtate vaevaks Campardonide poole minna ja neile viisakalt meelde tuletada, et me ootame neid õhtuks enda poole. Täna jõudis ka see noormees nende juurde kohale. Paluge, et nad temagi kaasa võtaksid. Kas kuulete: ma tahan, et ta tuleks.”
„Mis noormees?” „On üks noormees, selgitamine läheks liiga pikale… Ma uurisin järele. Ma pean igast õlekõrrest kinni haarama, sest teie ju jätate need lollikesed tütred minu kaela peale ja nende mehelepanek huvitab teid niisama vähe kui mullune lumi!”
Selle mõtte juures lahvatas ta viha uue jõuga. „Näete ise, ma pean vastu, ehkki see on mind surmani ära tüüdanud! Ei ühtki sõna, härra, või ma lähen endast täiesti välja.”
Mehe suu jäi lukku, ent proua läks ometi endast välja. „Lõppude lõpuks on see lihtsalt talumatu! Ma hoiatan teid, et ühel ilusal päeval lasen ma siit jalga ja jätan teid maha koos nende tolvanitest tütardega! Kas ma tõesti sündisin siia ilma niisuguse näruse elu jaoks? Kogu aeg iga krossi pärast väriseda, lubamata endale kingapaarigi, saamata korralikult külalisi vastu võtta! Ja see kõik on teie süü! Oh, ärge vangutage midagi pead, ärge pange mu kannatust proovile! Muidugi on see teie süü! Te olete mind petnud, härra – alatult petnud. Pole vaja abielluda, kui teatakse, et naine peab kõigest loobuma. Teie aga arvasite end ei tea kelleks, uhkustasite, et teid ootab ilus tulevik, kinnitasite end olevat oma ülemuse poegade, nende Bernheimi-vendade sõbra, kes nüüd teist karvavõrdki ei hooli… Kuidas – kas te julgete veel vastu vaielda? Teist oleks juba ammu pidanud nende kaasosanik saama. Vaid tänu teile on nende kristallivabrik tänaseks üks Pariisi suuremaid ettevõtteid, teie aga olete jäänudki nende kassiiriks, alluvaks ja armualuseks… Teate, mis ma ütlen: teil pole südant, nii et olge vait!”
„Aga mu palk on ju kaheksa tuhat franki,” pomises teenistuja. „See on väga hea koht.”
„Hea koht – ja seda pärast kolmekümmet teenistusaastat!” protestis proua Josserand. „Teist imetakse mahl välja ja teie veel rõõmustate. Teate, mis mina teie asemel oleks teinud – ma oleksin juba ammu terve nende firma taskusse ajanud! Teiega abielludes oli mulle selge, et see pole üldse raske, ja muud ma ei teinudki, kui õhutasin teid takka. Kuid see nõudnuks ettevõtlikkust ja nutikust, mitte tugitoolis tukkumist.”
„No kuule,” katkestas teda Josserand, „ega sa mulle ometi ausust ette heida?”
Naine tõusis püsti ja astus Lamartine’i köitega vehkides mehele lähemale.
„Mis aususest te siin räägite? Olge kõigepealt minu vastu aus. Pärast mõelge teiste peale. Ja ma kordan veel, mu härra: mis ausus see on, kui noort tütarlast rikkaks saamise lubadustega ninapidi veetakse, ise aga vireletakse teiste varakirstu valvates. Kuidas mind küll alt tõmmati! Oh, kui vaid saaks otsast alata, ja oleks ma teie perekonda paremini tundnud!”
Mornilt tammus proua Josserand mööda tuba. Kuigi ta soovis üksnes rahu, ei suutnud härra Josserand enam kasvavat ärritust maha suruda.
„Éléonore, sa peaksid magama minema,” kostis ta. „Kell on juba üks läbi ja nagu ma ütlesin, on mul kiire töö… Minu perekond pole sulle midagi halba teinud, nii et jäta see rahule.”
„Või nii? Ja mispärast? Teie perekond pole sugugi püham kui mõni teine… Clermontis pole kellelegi saladuseks, et pärast seda kui teie isa oma advokaadikontori maha müüs, laskis ta end ühel teenijaplikal laostada! Poleks ta rohkem kui seitsmekümneaastasena lõtvade kommetega plikade järel jooksnud, oleksid teie tütred juba abielus. Veel üks, kes mind lolliks tegi!”
Härra Josserand oli kahvatunud. Ta vastas väriseval, üha valjeneval häälel:
„Kuulge,
Lamartine, Alphonse de (1790–1869) – kirjanik, prantsuse romantismi esimesi ning tunnustatumaid lüürikuid. Poeem „Jocelyn” ilmus 1836. a. –
