oma taldriku noa peale sokutanud ning asus seda seal edasi-tagasi kõigutama, nii et laua juures teenindav Lisa oleks nõu äärepealt põrandale pillanud.
„See kõik on teie süü, preili!” Angèle’i nägu moonutas suurivaevu tagasihoitud naeruturtsatus. Proua Campardon vangutas üksnes pead, ning kui Lisa magustoidu järele läks, ei olnud ta kiidusõnadega kitsi: väga arukas, töökas, tõeline pariisitar, kes üheski olukorras jänni ei jää. Tegelikult võiks köögitüdrukust Victoire’ist loobudagi, on ju too vanaduspäevil üsna räpakaks muutunud, kuid ta teenis perekonda juba majahärra sündides ning seetõttu peeti teda perekondlikuks reliikviaks. Kui teenijanna küpsetatud õuntega tagasi tuli, sosistas proua Campardon Octave’ile kõrva:
„Laitmatu käitumine. Siiani pole talle midagi ette heita… Ma annan talle ühe vaba päeva kuus, et ta saaks külastada oma vana tädi, kes elab kusagil kaugel.”
Octave silmitses Lisat. Märganud teenijanna vintsutatud nägu, lamedat rinda ja tumedaid silmaaluseid, mõtles Octave, et lustist selle vana tädikese juures just puudu ei tulnud. Samal ajal kiitis ta innukalt takka pereemale, kes jätkas oma mõtetega kasvatuse kohta: tütarlapse kasvatamine on niivõrd vastutusrikas ülesanne: kogu aeg tuleb valvel olla, et tänava mõjutusi eemal hoida. Iga kord, kui Lisa vestluse kulgedes taldriku vahetamiseks lauale lähenes, näpistas Angèle teda õela mõnuga reiest, ilma et kumbki seejuures silmagi pilgutanuks.
„Vooruslik tuleb olla eelkõige iseenda pärast,” kuulutas arhitekt dotseerides, justkui väljaütlemata jäänud mõtete kokkuvõtteks. „Mina isiklikult vilistan teiste arvamuse peale – ma olen kunstnik!”
Pärast lõunasööki istuti kuni keskööni võõrastetoas. See oli erakordne tavadest kõrvalekaldumine, kuna tähistati Octave’i saabumist. Proua Campardon näis väga väsinuna ning pikkamööda kustus ta täiesti, vajudes kanapeele pikali.
„Kas tunned end halvasti, kiisuke?” muretses abikaasa. „Ei, nagu ikka,” vastas naine vaevukuuldavalt. Heitnud mehele pilgu, päris ta tasakesi:
„Kas sa nägid teda Hédouinide juures?” „Jah… Ta küsis, kuidas sa elad.” Rose’i silmisse valgusid pisarad. „Mis temal sellest! Tema on ju terve!” „No kuule nüüd,” lausus arhitekt, jagades juuresolijat täiesti unustades naise juustele kergeid suudlusi. „Nii võib sul veel halvemaks minna… Sa ju tead, et ma armastan sind ikka, mu vaene kallike!”
Octave oli vargsi akna juurde läinud, teeseldes tänavale vaatamist. Tagasi oma kohale istunud, silmitses ta huviga proua Campardoni nägu, püüdes mõistatada, kas too teab. Ent Rose oli taas omandanud lahke kurbliku ilme ning ta kössitas kanapeel niisuguse naise alistunud moel, kes on sunnitud rahulduma osaks langevate hellituskübemetega.
Viimaks soovis Octave neile head ööd. Seistes trepil, küünlajalg käes, kuulis ta äkki astmetel siidkleidisahinat. Viisakalt tõmbus ta kõrvale. Küllap olid need neljanda korruse daamid proua Josserand ja tema kaks tütart, kes naasid peoõhtult. Octave’iga kohakuti jõudnud, heitis ema, korpulentne uhke hoiakuga daam, talle uuriva pilgu, vanem tütar hoidis mornilt kõrvale, noorem aga näitas küünlaleegi valguses trotslikku naeratust. Kärsitu ilme, heleda jume ja kuldselt helkivate kastanpruunide juustega neius oli söakat elavust, peoõhtult naasva noore naise sundimatut vabadust, kuigi tal oli seljas keeruline lehvide ja pitsidega ülekuhjatud kleit, millist meheleminekueas neidudel polnud kombeks kanda. Seelikusabad kadusid trepilt ning uks sulgus nende järel. Kelmikast pilgust lõbustatud Octave seisatas veel hetke ning hakkas siis trepist üles minema.
Valgust andis ainult üks gaasilamp ning trepikoda kümbles rambes leitsakus. Nüüd jättis trepikoda oma ausaid kodukoldeid kaitsvate luksuslikult läikivate ustega veelgi sügavama mulje. Kuulda polnud vähimatki häälekest. Sellist vaikust oskasid pidada üksnes hästikasvatatud inimesed, kes oma hingetõmbeidki vaos hoiavad. Ent Octave’i kõrv eristas siiski vaikset sahinat, ta kummardus ning märkas sametmütsikest kandvat toatuhvlites härra Gourdi, kes kustutas ära viimase gaasilambi. Otsekohe uppus kõik pimedusse ning väärikas ja kombekas majas hakkas valitsema pidulik unerahu.
Octave aga ei saanud kaua sõba silmale. Ta vähkres palavikuliselt, mõtted päeval kohatud uute nägude juures. Miks, pagana pihta, Campardonid tema vastu nii lahked olid? Kas nad loodavad hiljem oma tütre talle naiseks anda? Äkki võttis mees ta kostile selleks, et ta tema naist lõbustaks? Ja mis tõbi võiks seda vaest naist vaevata? Mõtted läksid aina suuremasse sasipuntrasse ning vaimusilma kerkisid kujud: tühja ja ilmetu pilguga naabriproua Pichon, mustas kleidis, korrektne ja tõsine ilus proua Hédouin, proua Valérie kirgas silmavaade ja preili Josserandi rõõmus naer. Kui palju naisi oli ta mõne tunni jooksul Pariisis kohanud! Ta oli alati unistanud naistest, kes ulatavad talle käe ning aitavad teda äriasjus edasi. Ent nähtud näod tulid aina tagasi, segunedes omavahel kangekaelse ja väsitava pealetükkivusega. Ta ei teadnud, millist neist valida, ent püüdis alal hoida oma mahedat häält ja leebeid liigutusi. Ning kaotanud kannatuse, andis ta äkki vaba voli teeseldud jumaldamise varjul hinges peituvale toorusele ja põlgusele naiste vastu.
„Kas nad lasevad mul lõpuks magama jääda!” hüüatas ta end selili keerates. „Mul ükspuha, olgu või esimene ettejuhtuv! Või kõik korraga, kui see neile lõbu valmistab! Ja nüüd magama, homme on ka päev…”
II
Kui proua Josserand oma tütarde sabas ühes Rivoli ja Oratoire’i tänava nurgal asuva maja viiendal korrusel elutseva proua Dambreville’i peoõhtult lahkus, lõi ta ukse enda järel juba kaks tundi kohunud vihaga kinni. Tema noorem tütar Berthe oli mehelemineku šansid jälle maha maganud.
„Mis te venite?” kohmas ta ägedalt tütardele, kes olid sissesõiduvärava alla mööduvaid tõldu vahtima jäänud. „Astuge aga! Ega te ometi arva, et me tõlla võtame? Et veel kaks franki tuulde lasta?”
„Tore küll selles poris marssida! Mu kingad ei pea sellele vastu!” torises vanem tütar Hortense.
„Tulge juba!” kamandas ema raevukalt. „Kui kingadest ilma jääte, tuleb teil koju voodisse jääda, ja kogu lugu! Ja mis mõtet on teid üldse seltskonda viia?”
Pead longus, keerasid Berthe ja Hortense Oratoire’i tänavasse. Krinoliinisabad pihku korjanud neiud lõdisesid õhukestes peokleitides. Proua Josserand marssis nende järel, seljas päevinäinud oravanahast kasukas, mis sarnanes pigem kõngenud kassiga. Viimased möödakäijad pöördusid imestunult vaatama, kui nad hanereas, katteks üksnes ümber tõmmatud pitssallid, seljad kumaras, majadeesiseid lompe vältides edasi rühkisid. Ema raevu kütsid veelgi meenutused arvukatest sarnastest kojuminekutest kolme möödunud talve jooksul, mil nad hiliste irvhammaste pilgete saatel seelikutesse takerdudes läbi tänavapori olid sumanud. Ei no tõesti, nüüd on tal sellest villand: vedada neid plikasid mööda Pariisi, saamata endale lubada üüritõlda hirmust, et järgmisel päeval tuleb lõunasöögi arvelt kokku hoida.
„Ja seda nimetab ta abielude korraldamiseks!” kirus ta omaenda südame kergenduseks proua Dambreville’i, lootmatagi, et Saint-Honoré tänavasse pöörata jõudnud tütred seda kuulevad. „Kenad kosjasobitamised küll! Korjab enda juurde kokku igasuguseid lehtsabasid! Oh, kui ainult häda takka ei sunniks! Ja see tema viimane õnneloos – mõrsja, kelle ta oli kohale kutsunud näitamaks, et tuleb ette ka õnnestumisi! Tore eeskuju küll! Õnnetu neiu, kes tuli pooleks aastaks kloostrisse peita, et ta patte puhtaks pesta!”
Tüdrukud jõudsid Palais-Royali tänavasse, kui vallandus paduvihm. Nüüd oli tõeline häda käes. Nad libastusid loikudes, saates pilkudega tühjalt möödasõitvaid tõldu.
„Minge aga!” kamandas ema halastamatult. „Siit on juba kiviga visata, pole mõtet neljakümmend suud kulutada… Ja teie vend Léon on üks igavene ihnuskoi, keeldus meiega
