Neiu oli end ärritatult püsti ajanud. „Jäta mind rahule, kas kuuled?” kisendas ta. „Liha on söödud ja ma lähen magama. Kuna sinul ei õnnestu meid mehele panna, siis lase meil endil tegutseda.”
Ust pauguga kinni lüües lahkus ta toast. Proua Josserand pöördus suursuguselt mehe poole ning teatas tähendusrikkalt:
„See, mu härra, on teie kasvatus!” Härra Josserand ei vaielnud vastu, ning oodates, mil saab jälle panderollide kallale asuda, tegi ta sulega küünele täpikesi. Berthe, kes oli leivatükid nahka pistnud, torkas sõrme klaasi ning noolis sealt viimast. Selg oli soojas ning ta ei kiirustanud äraminekuga, kuna tal ei olnud mingit soovi õe pahutsemist kuulda.
„See on siis tasu!” jätkas proua Josserand mööda söögituba saalides. „Kakskümmend aastat rabad nende tüdrukute pärast, närutad, et neist hästikasvatatud preilid saaksid, aga nemad ei või emale isegi nii palju rõõmu valmistada, et tema valiku järele mehele minna… Ja oleks neile siis midagi keelatud! Iial pole ma ühtki krossi endale hoidnud, näpistasin oma kleitide kõrvalt, riietades neid, just nagu oleks meil viiekümnetuhandene aastatulu. No tõepoolest, asi on juba täitsa totter! Annad nendele häbematutele korraliku kasvatuse ja tarvilikud usukombed, ent niipea kui neil rikaste tüdrukute maneerid käes, pole sa neile enam krossigi väärt – nad võtavad pähe abielluda advokaatide ja avantüristidega, kes elavad liiderlikku elu.”
Ta peatus Berthe’i ees ning ähvardas sõrme viibutades: „Ja kui sina kavatsed oma õe jälgedes käia, siis tuleb sul minuga tegemist!”
Seejärel asus ta omaette rääkides taas mööda söögituba tammuma, hüpates ühelt mõttelt teisele ning rääkides iseendale vastu nagu naine, kellel on alati õigus.
„Ma tegin kõik, milleks olin kohustatud, ja peaksin ma otsast alustama, talitaksin täpselt samamoodi… Siin elus langeb ebaõnn osaks ainult argadele. Raha jääb ikka rahaks: kui seda pole, siis mine ja istu nurgas! Kui minul oli näiteks kakskümmend suud, siis ütlesin ma alati, et mul on nelikümmend, sest kogu tarkus seisneb selles, et parem on äratada kadedust kui haletsust… Ükskõik kui haritud sa ka ei ole, kui oled halvasti riides, siis inimesed põlgavad sind. See ei ole õiglane, aga nii see kord on… Ennemini kannan räpast alusseelikut kui sitsikleiti. Sööge ise kartuleid, aga kui lõunaks on külalised, siis andke lauale kana… Ja need, kes sellega ei nõustu, on lollpead!”
Ta piidles meest, kellele kogu jutt oli määratud. Ent tollel, läbinisti kurnatul, kes kartis uut lahingut, jätkus veel jultumust kinnitada:
„See on tõsi, tänapäeval on raha kõik.” „Kas kuuled?” lausus proua Josserand uuesti tütre poole pöördudes. „Tegutse õigesti ja püüa meile kas või natukenegi rõõmu valmistada… Ja kuidas juhtus, et see partii jälle vett vedama läks?”
Berthe mõistis, et nüüd on ema tema liistule tõmmanud. „Ma ei tea, ema,” pomises ta. „Kantseleiülema abi,” jätkas ema, „noor, pole veel kolmekümnenegi, suurepärased tulevikuväljavaated. Iga kuu toob palga koju, see on kindel ja peamine. Kas tegid jälle mõne rumaluse nagu eelmistega?”
„Ei, ema, kinnitan sulle… Küllap oli ta järele uurinud, et mul pole krossigi hinge taga.”
Ent proua Josserand hüüatas nördinult: „Aga kaasavara, mille onu on lubanud sulle anda! Kõik teavad su kaasavarast… Ei, seal pidi olema midagi muud – liiga äkki katkestas ta sinuga suhted… Sa tantsisid temaga ja siis läksite koos väikesesse salongi.”
Berthe oli kohmetunud. „Jah, ema… Kui me omaette olime, siis lubas ta endale igasuguseid jäledusi: suudles mind ja surus kõvasti enda vastu… Mul hakkas hirm ja ma tõukasin teda, ta komistas mööbli otsa…”
Raevust keev ema katkestas teda: „Tõukasid teda! Oh sind õnnetut, ja tema komistas!” „Aga, ema, ta ju haaras minust…” „Ja mis siis? Õige mul asi – haaras! Pane veel neid lollikesi pansionisse! Mida teile seal üldse õpetati?”
Neiu õlad ja põsed värvusid punaseks ning tema silmi valgusid süütu, solvatud neiu pisarad.
„See pole minu süü, tal oli nii hirmus nägu… Ma ei tea, kuidas niisugusel puhul olla!”
„Kuidas olla! Ta veel küsib, kuidas olla! Kas ma pole sada korda öelnud, kui naeruväärne on see teie alpus! Teil tuleb ju inimeste keskel elada. Kui mees annab kätele voli, siis tähendab – on armunud ja alati on võimalus talle viisakalt koht kätte näidata. Üks väike suudlus kinnise ukse taga – seda polnuks vaja vanematele rääkidagi. Ja sa veel tõukad inimesi nii, et nad komistavad, peletad peigmehed ära!”
Ta jätkas targutavalt: „No see on lõpp, mulle aitab! Mu tütar, te olete täielik lollpea! Kõike tuleb teile pähe taguda, see hakkab juba ära tüütama. Saage ometi aru, et kuna teil pole varandust, siis tuleb teil mehi teiste vahenditega ligi meelitada. Tuleb olla lahke, silmi välgutada, lasta kätt puudutada ja vahel öelda midagi lapsikut. Vaat niimoodi püütakse meest… Teie aga vist arvate, et silmad lähevad sellest ilusamaks, kui sedaviisi arutult pisaraid valate.”
Berthe nuuksus. „Te olete mind ära tüüdanud! Jätke see nutt! Mu härra, keelake ometi oma tütart, et ta vesistamisega nägu ära ei rikuks! See veel puudub, et ta inetuks muutuks!”
„Mu laps,” kostis isa, „ole mõistlik ja kuula ema, ta annab head nõu. Ei tohi end inetuks teha, kullake.”
„Kõige hullem ongi see, et ta ju oskab kena olla, kui ainult tahab,” jätkas proua Josserand. „Aitab nüüd, kuivata silmad ära ja vaata mulle otsa, nagu oleksin ma mees, kes sinuga kurameerib. Naeratad, pillad lehviku maha, et mees seda üles tõstes saaks su sõrmi puudutada… Mitte niimoodi! Sa oled loid nagu haige kana… Pea püsti, kael sirgu – see on veel noor, et näidata.”
„Kas nii, ema?” „Jah, nii on parem… Ja ära ole nii kange, püüa olla graatsilisem. Mehed ei armasta jäiga kehahoiakuga naisi… Ja kui nad endale midagi enamat lubavad, siis ära käitu nagu loll. See, mu kullake, näitab ainult, et nad on põlema läinud.”
Võõrastetoa kell lõi kaks. Pikaks veninud ärkvelolekust ja Berthe’ile peigmehe leidmise ägedast soovist ülesköetud ema rääkis omaette, pöörates tütart siia-sinna, just nagu olnuks see pabernukk. Jõuetult ja vastu panemata alistus tütar emale. Aga ta süda oli raske ning kurku pitsitasid häbi ja hirm. Ja kui ema sundis teda proovima kellukesena helisevat naeru, kõverdus äkki ta nägu ning ta puhkes nutma, pomisedes läbi pisarate:
„Ei, ei! See on nii raske!” Mõne hetke vältel oli proua Josserand segaduses ja nõutu. Dambreville’ide poolt kujutulekust saati sügelesid tal käed ning oodata oli kõrvakiile.
„Säh sulle! Ise viisid mind nii kaugele! Meestel ongi õigus!” käratas ta ning virutas täiest jõust Berthe’ile vastu kõrvu.
Löögihoos pudenes ta käes olnud Lamartine’i köide põrandale. Ta korjas selle üles, silus kaant ning siirdus peokleidi saba kuninglikult järele lohisedes sõnagi lausumata magamistuppa.
„Nii see pidigi lõppema,” pomises härra Josserand endamisi, julgemata peatada tütart, kes põske kinni hoides ja üha kõvemini nuuksudes söögitoast minema jooksis.
Ent kikivarvul läbi esiku hiilides põrkas ta seal kokku oma venna Saturniniga, kes paljajalu ukse taga seistes kõike pealt oli kuulnud. Saturnin oli pikk ja kohmakas, kummalise pilguga kahekümne viie aastane noormees, kelle kunagi põetud peaajupõletik oli igavesti lapseks jätnud. Hull ta ei olnud, kuid tekitas perekonnas hirmu kontrollimatute raevuhoogudega, mis vallandusid neil puhkudel, kui ta oma tahtmist ei saanud. Ainult Berthe suutis
