alatumal moel. Tema päranduseasjust pole ma kunagi täit sotti saanud. Käiku lasti igasugused mahhinatsioonid, et Fossés-Saint-Victori tänava pansionaat läheks teie õemehe, selle läbikukkunud õpetaja valdusesse, kes meid praegu isegi ei tereta… Meid tehti paljaks nagu tühjal maanteel!”
Üleni kaame proua Josserand ähkis ja puhkis raevust oma abikaasa ennekuulmatu häbematuse peale.
„Kuidas te julgete minu isast niiviisi rääkida! Nelikümmend aastat oli ta õpetajaameti au ja uhkus! Minge ainult ja küsige Panthéoni kvartalis Bachelardi õppeasutuse kohta! Ja mis puutub mu õesse ja tolle mehesse, siis olgu kuidas on – ma tean, et nad mind paljaks varastasid, aga pole teie asi seda öelda, kas kuulete! Kas mina viskan teile nina peale teie õde Andelys’d, kes ohvitseriga jalga laskis? Kena perekond küll see teie oma!”
„Ohvitseriga, kes temaga abiellus, proua… Teie vend onu Bachelard aga on täiesti ebamoraalne inimene.”
„Te olete püstihull, mu härra! Ta on rikas, võtab komisjonitasu palju tahab, ning lubas Berthe’ile kaasavara… Teile pole vist enam miski püha?”
„Või tema annab Berthe’ile kaasavara! Veame kihla, et ta ei anna krossigi ning et me talume asjatult tema vastikuid kombeid. Mul on tema pärast häbi, kui ta siin käib. Igavene valetaja, prassija ja ekspluateerija, kes kasutab ära inimeste olukorda. Näinud, kuidas me tema varanduse ees kummardame, sunnib ta mind juba viisteist aastat igal laupäeval kaks tundi oma kontoris arveraamatuid kontrollima! Sellega hoiab ta paar krossi kokku. Me veel saame näha tema kingitusi!”
Proua Josserandil jäi hing kinni. Ent ta kogus end kohe ning pahvatas:
„Aga teil, härra, teenib ju vennapoeg politseis!” Toas valitses vaikus. Lambike hakkas kustuma. Härra Josserandi ägedad liigutused ajasid panderollipaberid segamini. Täis otsustavust suu puhtaks rääkida, ise värisedes oma kohatu julguse pärast, piidles ta paljastavas kleidis abikaasat enda vastas.
„Kaheksa tuhande frangiga võib täiesti korralikult ära elada,” jätkas ta. „Teie aga kaeblete pidevalt. Pole vaja laiemalt elada, kui rahakott võimaldab. Teil on nagu mingisugune haigus külalisi kutsuda ja ise vastuvisiite teha, ning korraldada kindlal päeval vastuvõtte tee ja kookidega…”
Naine ei lasknud tal lõpetada. „Ah nüüd jõudsime selleni! Pange mind siis juba kohe nelja seina vahele kinni. Tehke etteheiteid, et ma lausa alasti väljas ei käi! Ja teie tütred – kellega nad siis abielluvad, kui me kuskil ei käi? Tuttavaid pole niigi kuigi palju… Ohverda veel ennast, et pärast sinust nii häbematult räägitaks!”
„Igaüks meist, proua, on omal ajal midagi ohvriks toonud. Léon tuli vastu oma õdedele: ta lahkus kodust, sest peale iseenda polnud tal kellelegi loota. Saturnini vaesekest aga ei õpetatud isegi lugema. Mina olen kõigest loobunud, istun ööd läbi üleval.”
„Mispärast, armuline härra, te üleüldse tütred soetasite? Viimaks heidate neile ka seda ette, et nad hariduse said? Iga teine teie asemel tunneks uhkust Hortense’i diplomi ja Berthe’i annete üle. Alles täna õhtul vaimustas ta kõiki, mängides valssi „Oise’i kaldal”, ja tema viimane joonistus võlub homme kindlasti meie külalisi… Teie, härra, ei vääri üldse, et teid isaks kutsutaks, teie saadaksite nad pansioni asemel meelsamini lehmakarja.”
„Lubage, ma ju tegin Berthe’ile kindlustuse. Ja kas mitte teie, mu proua, ei kasutanud neljandaks sissemakseks mõeldud raha võõrastetoa mööblikatete uuendamiseks? Ja tahtsite eelmistelegi sissemaksetele käppa peale panna.”
„Loomulikult, kuna muidu oleksime nälga surnud. Küll te siis veel näete näguripäevi, kui tütred vanatüdrukuks jäävad.”
„Näguripäevi! Ise te pagana päralt peletate kõik peigmehed oma tualettide ja naeruväärsete vastuvõttudega eemale!”
Nii kaugele polnud härra Josserand veel kunagi läinud. Raevust hingeldav proua Josserand suutis endast välja pigistada vaid hüüatuse: „Mina, ah mina olen naeruväärne!”, kui avanes uks: tuppa astusid alusseelikutes ja ööjakkides Hortense ja Berthe, juuksed lahti kammitud, jalas toatuhvlid.
„Küll meie toas on külm!” kaebas Berthe lõdisedes. „Hambad lausa plagisevad. Siin on vähemalt õhtul köetud.”
Ja mõlemad nihutasid toolid veel jahtumata ahju juurde. Hortense’il oli näppude vahel küüliku seljatükk, mida ta hoolikalt näksis. Berthe kastis leivapalukesi siirupiklaasi. Tülist haaratud vanemad ei paistnud nende tulekut märkavatki ja jätkasid.
„Ah mina olen naeruväärne! Siis võtke teadmiseks, et ma ei taha enam naeruväärne olla! Löödagu mul või pea maha, kui ma veel lillegi liigutan, et neid mehele panna… Nüüd tegelege sellega ise! Ja püüdke olla vähem naeruväärne kui mina!”
„Tuhat ja tuline! Nüüd kui olete neid igal pool ringi vedanud ja kõikjal kompromiteerinud? Pange nad mehele või ärge pange – mul ükspuha!”
„Minul on veelgi rohkem ükspuha, mu härra! Mul on niivõrd ükspuha, et ma viskan nad tänavale, kui te mind nii kaugele ajate. Ja kui soovite, võite nendele järele minna, keegi teid kinni ei hoia… Oh issand, oleks see vast kergendus!”
Vanemate tülidega harjunud tütred kuulasid rahulikult pealt. Ööjakk õlgadelt maha libisenud, naaldusid nad seljaga veel leige ahju vastu ning jätkasid nosimist. Aplalt söövad poolpaljad, uniste silmadega neiud olid oma nooruses võluvad.
„Ilmaasjata tülitsete,” lausus Hortense viimaks toitu mäludes. „Ema kütab end üles ja isal on homme tööl halb. Minu arvates oleme juba nii suured küll, et ise endale peigmehed leida.”
Sellega võttis perekondlik stseen uue suuna. Kurnatud isa tegi, nagu asuks uuesti panderollide kallale. Ta pistis nina paberitesse, kuid kirjutada ei suutnud, sest käed värisesid. Ema aga keerles tuba mööda nagu lõvi puuris ning peatus äkki Hortense’i ees.
„Kui sa ennast silmas pead,” karjus ta, „siis oled sa tõeline lollpea! Su Verdier ei kosi sind iialgi!”
„See on juba minu asi!” kähvas neiu. Viis-kuus pretendenti põlgusega tagasi lükanud – väikeametniku, rätsepa poja ja teisedki noormehed, kellel polnud mingit tulevikuväljavaadet –, oli ta langetanud otsuse Dambreville’ide pool kohatud neljakümneaastase advokaadi kasuks. Too tundus asjaliku mehena, kes ilmselt jõuab kaugele. Ent häda oli selles, et Verdier elas juba viisteist aastat koos ühe armukesega, keda oli kvartalis harjutud pidama tema naiseks. Hortense’ile oli see hästi teada, kuid see ei häirinud teda sugugi.
„Mu laps,” lausus isa pead tõstes, „ma ju palusin sul loobuda mõtlemast sellele partiile. Sa ju tunned olukorda…”
Katkestanud kondi lutsutamise, kostis tütar ärritatult: „Ja mis siis? Verdier lubas ta maha jätta. Naine on ju igavene hani!” „Hortense, kas sul pole häbi niimoodi rääkida. See mees võib vabalt sinugi ühel päeval maha jätta ning pöörduda tagasi selle juurde, kelle ta sinu pärast hülgas.”
„See on juba minu asi!” kähvas neiu järsult. Berthe kuulas tähelepanelikult, kuigi talle oli teada kogu lugu, mille keerdkäike oli õega iga päev arutatud. Lisaks oli ta isa eeskujul naise poolel, keda viieteistkümne kooseluaasta järel taheti tänavale visata. Ent nüüd sekkus proua Josserand.
„Aitab! Säärased olevused lõpetavad alati rentslis, kust nad ka pärit on. Ainult et Verdier’l ei jätku iial tahtejõudu temast lahku minna. Ta veab sind ninapidi, kullake. Sinu asemel ei ootaks ma hetkegi, vaid püüaks leida kellegi teise.”
Hortense’i
