ütles Morcerf kergelt, punastades. “Ma olen erru läinud, härra. Restauratsiooniajal nimetati mind peeriks, ma võtsin osa esimesest sõjakäigust ja teenisin marssal de Bourmont’i all; niisiis võisin ma pretendeerida mõnele kõrgemale komandöriauastmele, ja mine tea, mis oleks juhtunud, kui vanem liin oleks troonile jäänud! Aga paistab, et Juulirevolutsioon oli küllalt kuulsusrikas, et lubada endale olla tänamatu; ta oli seda igasuguse sõjaväeteenistuse vastu, mis ei pärinenud keisririigi aegadest. Nii ma siis läksingi erru, sest kui inimene on saavutanud oma epoletid võitlustandril, ei oska ta manööverdada salongide libedal põrandal. Ma lahkusin sõjaväeteenistusest, hakkasin tegelema poliitikaga, pühendasin ennast tööstusele, uurisin mitmesuguseid käsitööameteid. Kahekümne aasta jooksul, mis ma sõjaväes teenisin, oli mul selleks küll tahtmist olnud, aga ei jätkunud aega.”
“Seda laadi asjad kindlustavad teie rahva üleoleku teistest maadest, härra,” tähendas Monte-Cristo. “Te olete kuulsast suguvõsast pärit aadlik, suure varanduse omanik ja ikkagi laskusite selleni, et teenisite esimesed auastmed lihtsõdurina, seda juhtub haruharva, ja kui te siis olite saanud kindraliks, Prantsusmaa peeriks, Auleegioni komandöriks, olite taas nõus uuesti õppimist alustama, ilma mingi muu lootuseta, muu tasuta kui olla ühel päeval kasulik oma ligimestele… Oo härra, see on tõesti kaunis! ütleksin enamgi, see on ülev!”
Albert vaatas ja kuulas Monte-Cristot hämmeldunult. Ta polnud krahvi kunagi näinud nii pateetiliselt oma mõtteid avaldavat.
“Paraku on meil Itaalias asjad teisiti,” jätkas võõras, kahtlemata selleks, et kaoks vaevumärgatav pilv, mis oli tema sõnade ajal libisenud Morcerfi laubale. “Me kasvame vastavalt oma rassile ja liigile ja säilitame sama lehestiku, sama kasvu ja sageli sama tarbetuse kogu elu vältel.”
“Aga härra,” ütles krahv de Morcerf, “teie väärtustega inimesele ei ole Itaalia mingi kodumaa. Prantsusmaa sirutab teile käed vastu, vastake tema kutsele, võib-olla Prantsusmaa ei ole kõigi vastu tänamatu. Ta kohtleb halvasti oma lapsi, aga võõraid võtab ta tavaliselt vastu suurejooneliselt.”
“Isa, näha on, et te ei tunne härra krahv Monte-Cristot,” ütles Albert. “Tema otsib endale rahuldust väljaspool meie maailma, ta ei ihka auavaldusi ja võtab vastu vaid neid, mis mahuvad passi.”
“Minu kohta on see kõige õigem arvamus, mida olen iial kuulnud,” sõnas krahv.
“Härra oli isand oma tuleviku üle.” lausus krahv de Morcerf ohates, “ja ta valis endale lillelise tee.”
“Just nii, härra,” sõnas Monte-Cristo naeratusega, mida üks kunstnik iial ei suuda edasi anda ja mille analüüsimisega füsionomist sattub meeleheitesse.
“Kui ma ei kardaks härra krahvi väsitada,” sõnas kindral, kes oli krahvi käitumisest silmanähtavalt võlutud, “oleksin ta kaasa viinud saadikutekotta. Täna toimub seal istung, mis oleks väga huvitav sellele, kes meie kaasaja senaatoreid ei tunne.”
“Oleksin teile väga tänulik, härra, kui te suvatseksite mulle seda pakkumist korrata mõni teine kord, aga täna anti mulle lootusi, et mind esitletakse proua krahvinnale, ja ma jään ootama.”
“Ema ongi siin,” hüüdis vikont.
Monte-Cristo pöördus kiire liigutusega ja nägi proua de Morcerf’i salongiuksel, mis asus otse selle ukse vastas, kust oli tulnud ta mees. Krahvinna oli näost kahvatu ja seisis liikumatult, ja kui Monte-Cristo tema poole pöördus, vajus alla ta käsi, millega oli kullatud uksepiidast kinni hoidnud; ta oli juba paar sekundit seal olnud ja kuulnud teiselt poolt Alpe tulnud külalise viimaseid sõnu.
Külaline tõusis ja kummardas sügavasti krahvinna ees, kes omakorda sõnatult ja tseremoniaalselt noogutas.
“Taevas halasta, proua,” küsis krahv, “mis teil ometi on? Kas salongis valitsev kuumus ei mõju teile hästi?”
“Ema, kas te tunnete ennast halvasti?” hüüdis vikont ja ruttas Mercedesi juurde.
Krahvinna tänas mõlemaid naeratusega.
“Ei,” vastas ta, “aga ma olin pisut erutatud, nähes esimest korda inimest, kelle vahelesegamiseta oleksime praegu olnud pisarais ja leinas. Härra,” jätkas krahvinna, astudes kuninganna majesteetlikkusega lähemale, “ma võlgnen teile oma poja elu ja ma õnnistasin teid selle heateo eest. Ma olen teile väga tänulik, et annate mulle võimaluse tänada teid isiklikult nii, nagu ma õnnistasin teid, see tähendab, kogu südamest.”
Krahv kummardas taas, aga sel korral veelgi sügavamale kui esimesel korral. Ta oli veel kahvatum kui Mercedes.
“Proua krahvinna,” ütles ta, “härra krahv ja teie tasute mulle liiga heldelt lihtsa teo eest. Päästa üks inimene, säästa isa muredest, hoida emast eemale südamevalu, see pole mingi heategu, see on lihtsalt inimese kohus.”
Mahedalt ja ääretu viisakalt öeldud sõnade peale vastas proua de Morcerf südamlikult:
“Mu poeg võib olla väga õnnelik, härra, et tal on teiesugune sõber, ja ma tänan jumalat, kes on asjad nõndaviisi seadnud.” Mercedes tõstis oma kaunid silmad lõpmatus tänutundes taeva poole ja krahv arvas neis värelevat kahte pisarat.
Härra de Morcerf astus krahvinna juurde.
“Proua,” ütles ta, “ma juba vabandasin krahvi ees, et pean ära minema, palun, tehke teie seda veel kord. Istung algas kell kaks, kell on juba kolm ja ma pean seal kõnet pidama.”
“Minge, härra, ma püüan meie külalist panna teie äraolekut unustama,” sõnas krahvinna ikka veel erutatud häälega. “Härra krahv,” jätkas ta Monte-Cristo poole pöördudes, “teeb meile vahest seda au ja veedab ülejäänud päeva meiega?”
“Tänan, proua, uskuge mind, ma olen teie lahkuse eest ülimalt tänulik, aga ma astusin täna hommikul teie maja ees reisitõllast maha. Kuidas mu elamine on Pariisis sisse seatud, seda ma ei tea. Kus see asub, seda tean ma ähmaselt. Kahtlemata on see tühine mure, aga sellegipoolest arvestatav.”
“Te lubate meile, et see lõbu saab meile osaks vähemasti mõni teine kord?” küsis krahvinna.
Monte-Cristo kummardas sõnatult, mida võis pidada nõusoleku märgiks.
“Ma ei pea teid kinni, härra,” sõnas krahvinna, “sest ma ei taha, et minu tänulikkus muutuks taktituks või pealetükkivaks.”
“Armas krahv,” ütles Albert, “kui teil midagi selle vastu ei ole, püüan ma teile tasa teha teie armastusväärset vastutulekut Roomas ja ma annan teie käsutusse oma kupee seniks, kui saate mahti endale sõidukid soetada.”
“Olge tuhat korda tänatud lahkuse eest, vikont,” ütles Monte-Cristo, “aga oletatavasti on Bertuccio sündsalt kasutanud nelja ja poolt tundi, mis ma talle jätsin, ja ma leian ukse eest mingi sõiduvalmis tõlla.”
Albert oli krahvi käitumisviisiga harjunud. Ta teadis, et krahv püüdis alatasa nagu Nero saavutada võimatut, ja ta ei üllatunud enam millegi üle. Ta tahtis ainult näha, mil viisil krahvi korraldused olid täidetud, ja läks temaga välisukseni kaasa.
Monte-Cristo polnud eksinud. Niipea kui ta ilmus krahv de Morcerfi eestuppa, tormas seesama lakei, kes oli Roomas kahele noormehele krahvi visiitkaardi toonud ja tema külaskäigust teatanud, peristüülist minema, nii et peatrepile jõudes leidis tähtis külaline tõepoolest ootava tõlla eest.
Kupee oli tulnud Kelleri töökojast ja selle ette
