võib talle suisa näkku naerda. Mida mul teie arvates on karta krahvi poolt?”
“Teil on õigus,” ütles krahvinna, “minu kartused on rumalad, arvestades, et tegu on inimesega, kes päästis teie elu. Muide, kas isa võttis teda hästi vastu? Me peame olema krahvi vastu rohkem kui lihtsalt viisakad. Härra de Morcerf on teinekord väga hõivatud, äriasjad teevad talle muret ja võib juhtuda, et ta tahtmatult…”
“Isa oli suurepärane,” katkestas teda Albert. “Ma ütleksin isegi rohkem, ta näis üsna meelitatud paarist kenast komplimendist, mida krahv talle ütles väga asjakohaselt ja osavalt, otsekui oleks ta teda tundnud juba kolmkümmend aastat. Need väikesed kiidunooled pidid kõditama isa enesearmastust,” lisas Albert naerdes, “nii et nad lahkusid parimate sõpradena ja härra de Morcerf tahtis teda isegi kaasa viia saadikutekotta, et ta seal isa kõnet kuulaks.”
Krahvinna vaikis. Ta oli nii sügavalt mõttesse jäänud, et silmad olid vähehaaval kinni vajunud. Noormees seisis tema ees ja vaatas teda armastava poja pilguga – laste kiindumus on hellem ja sügavam, kui ema on veel noor ja kaunis. Näinud siis, et ema silmad vajusid kinni, kuulatas ta veel natuke aega, kuidas ema liikumatult istudes mahedalt hingas, ja arvates siis, et ema on uinunud, läks kikivarvul ukse juurde, tegi selle ettevaatlikult lahti ja pani jälle kinni.
“Saatanlik mees,” pomises ta pead vangutades. “Ma ennustasin talle juba Roomas, et ta tekitab seltskonnas sensatsiooni. Võin hinnata tema mõju kindla termomeetri järgi. Ema pööras talle tähelepanu, järelikult peab ta olema erakordne inimene.”
Ja ta läks talli, tundes salamisi tuska, et krahv Monte-Cristo oli oma hobuste ostmisega tema kõrvid asjatundjate mõttes tahtmatult teisele kohale lükanud.
“Ilmselt ei ole inimesed võrdsed,” pomises ta. “Pean palume isa seda mõtet arendada ülemkojas.”
V
HÄRRA BERTUCCIO
Vahepeal oli krahv koju jõudnud, selleks oli kulunud kuus minutit. Selle kuue minuti jooksul olid teda märganud paarkümmend noormeest – nad teadsid hobuste hinda, keda nad ise polnud suutnud osta – , ja olid oma hobused galoppi ajanud, et lähemalt silmitseda hiilgavat härrasmeeš\, kes oli ostnud endale kümne tuhande frangised hobused.
Ali poolt väljavalitud maja, mis pidi saama Monte-Cristo linnaresidentsiks, asus Champs-Élysées’d mööda ülespoole sõites paremal pool, õue ja aia vahel. Tihe puudesalu õue keskel varjas osaliselt fassaadi, mõlemalt poolt puudesalu hargnesid kaks alleed otsekui käed, üks vasemale, teine paremale, mida mööda sõitsid tõllad võrevärava juurest kahekordse paraadtrepi ette, mille igal astmel oli portselanvaas lilledega. Maja seisis eraldatuna keset ümbritsevat avarust ja peale paraadtrepi oli tal veel teine sissepääs Ponthieu tänavalt.
Enne kui kutsar jõudis väravavahti hüüda, hakkas massiivne värav hingedel liikuma: krahvi tulekut oli nähtud, ja Pariisis, nii nagu Roomaski ja igal pool mujal, teeniti teda välgukiirusel. Kutsar sõitis väravast sisse ja hoogu vähendamata veeres tõld poolkaares edasi, ning kui värav oli taas suletud, krigisesid tõllarattad alles kruusaalleel.
Tõld peatus paraadtrepi vasakul poolel. Kaks meest astusid tõllaukse juurde: üks oli Ali, kes naeratas peremehele uskumatult siira rõõmuga, saades tasuks Monte-Cristolt vaid põgusa pilgu, teine mees kummardas alandlikult ja ulatas krahvile käe, et teda tõllast maha aidata.
“Tänan, härra Bertuccio,” ütles krahv ja hüppas kergelt tõlla kolmest asemest alla. “Kuidas on notariga?”
“Ta ootab väikeses salongis, kõrgeausus,” vastas Bertuccio.
“Ja visiitkaartidega, mida ma käskisin teil teha lasta, niipea kui teil majanumber on teada?”
“Härra krahv, kõik on valmis. Ma käisin Palais-Royali parima graveerija juures, kes tegi klotsi minu juuresolekul valmis. Esimene kaarditõmmis viidi otsekohe vastavalt teie korraldusele härra parun Danglars’ile, Chaussée-d’Antini tänav number 7. Ülejäänud kaardid on teie kõrgeaususe magamistoas kaminaserval.”
“Hästi. Palju kell on?”
“Kell on neli.”
Monte-Cristo ulatas oma kindad, kübara ja kepi samale prantslasest lakeile, kes oli krahv de Morcerfi eestoast välja tormanud tõlda kutsuma, ja läks siis Bertuccio kannul, kes talle teed juhatas, väikesesse salongi.
“Marmorkujud siin eestoas on nii armetud,” ütles Monte- Cristo, “ma loodan, et te koristate nad siit ära.”
Bertuccio kummardas.
Nagu valitseja oli öelnud, ootas notar väikeses salongis. Mees nägi välja nagu korralik Pariisi abinotar, kes oli tõusnud eeslinna notari kõigutamatusse seisusesse.
“Kas härra on notar, kelle kohustuseks on müüa maamaja, mida ma osta tahan?” küsis Monte-Cristo.
“Jah, härra krahv,” vastas notar.
“Kas müügileping on valmis?”
“Jah, härra krahv.”
“On see teil kaasas?”
“See on siin.”
“Väga hea. Ja kus asub see maja, mille ma ostan?” küsis Monte-Cristo nagu muuseas, pöördudes pooliti Bertuccio, pooliti notari poole.
Valitseja tegi liigutuse, mis pidi tähendama: ma ei tea.
Notar vaatas hämmeldunult Monte-Cristot.
“Kuidas nii? Kas härra krahv siis ei teagi, kus asub maja, mille ta ostab?”
“Ei, ma tõesti ei tea,” vastas krahv.
“Härra krahv pole näinud seda maja?”
“Kuidas pagana päralt oleksin ma pidanud seda nägema? Ma jõudsin täna hommikul pärale Cadizist, ma pole iial käinud Pariisis, ma astun esimesi korda Prantsusmaa pinnale.”
“Siis on iseasi,” vastas notar. “Maja, mille härra krahv ostab, asub Auteuil’s.”
Nende sõnade peale kahvatas Bertuccio silmanähtavalt.
“Ja kuspool see Auteuil asub?” küsis Monte-Cristo.
“Üsna lähedal, härra krahv,” ütles notar. “Pisut teispool Passy’d, väga maalilises kohas, Boulogne’i metsas.”
“Nii ligidal?” hüüatas Monte-Cristo. “Aga see pole ju maa. Kuidas pagan valisite te mulle maja Pariisi väravate juures, härra Bertuccio?”
“Mina!” hüüdis valitseja kummalise õhinaga. “Ei, see polnud kindlasti mina, kellele härra krahv tegi ülesandeks valida see maja. Härra krahv suvatsegu meelde tuletada, otsida oma mälus, meenutada oma mälestusi.”
“Ah õige küll,” ütles Monte-Cristo. “Mulle tuleb nüüd meelde. Ma lugesin kuulutust ajalehes ja lasksin ennast ahvatleda petlikust sõnast “maamaja”.”
“Veel on aega,” ütles Bertuccio erutatult, “ja kui teie kõrgeausus teeb mulle korralduse otsida kus tahes mujalt, leiaksin ma iälle kõige parema, mis on saada, kas Enghienis, Fontenay-aux-Roses’is või Bellevue’s.”
“Ah hea küll,”
