improviseerimisküsimuses oma reputatsiooni säilitada. Andke mulle üks päev aega ja lubage mul siis teid külla kutsuda. Oleksin siis märksa kindlam, et ma külalislahkuse seaduste vastu ei eksi.”
“Kui te palute mult ühe päeva, härra krahv, võin ma südamerahuga arvata, et siis ei näita te mulle enam maja, vaid paleed. Ilmselt on mõni hea vaim teie teenistuses.”
“Laske seda kõigil uskuda,” ütles Monte-Cristo, astudes oma särava tõlla sametiga kaetud astmelauale. “Daamide juures võib see mulle mõnevõrra kasuks tulla.”
Krahv astus tõlda, uks sulgus ja hobused kihutasid minema, aga mitte nii kiiresti, et krahv poleks tähele pannud vaevumärgatavat liigutust, mis pani värisema kardina salongis, kuhu ta oli jätnud proua de Morcerfi.
Albert ruttas ema juurde ja leidis ta buduaaris, sügavas samettugitoolis istumas; toas valitsevas hämaruses polnud märgata muud kui säravaid täpikesi mõne nikerduse kumerusel või kuldraami nurgas.
Albert ei näinud krahvinna nägu gaassalli varjus, mille too oli endale pea ümber sidunud nagu aurunimbuse, aga talle tundus, et ema hääl kõlas teisiti; ta tajus ka lillelaual olevate rooside ja heliotroopide lõhna kõrval mõrkjat ja teravat nuusksoola lõhna; noormees pani murega tähele, et krahvinna nuusksoolapudelikene oli välja võetud šagräänetüist ja see oli kaminaserval tsiseleeritud madalas karikas.
“Kas te olete haige, ema?” küsis Albert sisse astudes. “Kas teil hakkas minu äraolekul halb?”
“Minul? Ei, Albert. Aga kõik need roosid, tuberoosid ja apelsiniõied lõhnavad nii vängelt esimeste kuumade ilmadega, ma ei ole sellega veel harjunud.”
“Siis tuleb nad eestuppa viia,” ütles Albert ja haaras kellanööri järele. “Te tunnete ennast tõesti halvasti. Juba siis, kui te salongi tulite, olite väga kahvatu.”
“Kas ma olin kahvatu, Albert?”
“Kahvatus sobis teile oivaliselt, ema, aga sellegipoolest ehmatas see meid, isa ja mind.”
“Kas isa ütles teile selle kohta midagi?” küsis Mercedes erutatult.
“Ei, ema, aga tuletage meelde, ta ütles seda teile endale.”
“Ma ei mäleta,” sõnas krahvinna.
Teener astus sisse, ta oli tulnud Albert’i helistamise peale. “Viige need lilled eestuppa või riietusruumi,” ütles vikont. “Proua krahvinna ei talu neid.”
Teener täitis käsu.
Sugenes üsna pikk vaikus, mis kestis seni, kuni teener oli kõik lilled ära viinud.
“Mis nimi see Monte-Cristo on?” küsis krahvinna, kui teener oli viimase lillevaasiga lahkunud. “Kas see tähistab suguvõsa, maavaldust või on see lihtsalt tiitel?”
“Ma arvan, ema, et see on tiitel. Krahv ostis endale saare Toscana saarestikus ja on, nagu ta täna hommikul ise ütles, rajanud ühe benefiitsi. Te teate, et nii tehakse Firenze San Stefano ordus, Parma San Giorgio Constantini ja isegi Malta ordus. Ta muide ei pretendeeri mingil moel aadliseisusele ja nimetab ennast juhukrahviks, kuigi üldine arvamus Roomas oli, et ta on väga suursugune mees.”
“Ta käitumine on laitmatu,” ütles krahvinna, “vähemalt otsustades nende põgusate hetkede põhjal, mis ta siin oli.”
“See on täiuslik, ema, isegi nii täiuslik, et ületab kõik, mida ma olen näinud Euroopa kolme kõige uhkema aadelkonna aristokraatide keskel, ühesõnaga inglise, hispaania ja saksa aadelkonnas. “
Krahvinna mõtles natuke ja pärast lühidat kõhklust ütles:
“Te olete näinud, Albert, saate aru, ma küsin teilt nagu ema, te olete näinud krahvi oma kodus, teil on terav pilk, te tunnete seltskonnaelu, teil on rohkem taktitunnet, kui on tavaliselt teie eas, kas te arvate, et krahv on tõesti see, kes ta näib olevat?”
“Ja kes ta siis näib olevat?”
“Te ütlesite seda praegu ise, suursugune mees.”
“Ma ütlesin teile, ema, et selleks teda seal peeti.”
“Aga mida arvate teie sellest, Albert?”
“Ausalt öelda, mul ei ole päris kindlat seisukohta. Pean teda maltalaseks.”
“Ma ei küsi tema päritolu kohta, ma küsin tema kui inimese kohta.”
“Ah tema kui inimese kohta, see on iseasi. Ma olen tema puhul näinud nii palju kummalist, et kui te tahate minu arvamust teada, siis ma vastaksin teile, et kaldun temas nägema mõnda Byroni kangelast, kellele õnnetus on vajutanud saatusliku pitseri: kas mõni Manfred, Lara või Werner. Ta on nagu viimane riise mõnest vanast perekonnast, kes on ilma jäänud oma isade pärandusest, aga kes on endale leidnud uue varanduse tänu seiklejavaimule, mis on tõstnud ta kõrgemale ühiskonna seadustest.”
“Mida te sellega öelda tahate?”
“Ma ütlen, et Monte-Cristo on saar keset Vahemerd, seal pole elanikke, garnisoni, see on varjupaik kõigist rahvustest salakaubavedajatele, kõigist maadest pärit piraatidele. Kes teab, võib-olla need väärikad ametimehed maksavad oma senjöörile varjupaigaõiguse eest?”
“Võimalik,” sõnas krahvinna mõtlikult.
“Aga see pole tähtis,” ütles noormees, “salakaubavedaja või mitte, aga te peate tunnistama, ema, nüüd, kus olete teda näinud, et härra krahv Monte-Cristo on vaimustav inimene, kellel on kahtlemata tohutu menu Pariisi salongides. Juba täna hommikul minu pool alustas ta oma seltskonda tulekut nõnda, et isegi Château-Renaud oli rabatud.”
“Kui vana võib krahv olla?” küsis Mercedes, pidades seda küsimust ilmselt väga tähtsaks.
“Ta on kolmkümmend viis või kuus aastat vana.”
”Nii noor! Võimatu!” ütles Mercedes, vastates ühtaegu Albert’i sõnadele ja oma mõtetele.
“Ometigi on see tõsi. Kolmel või neljal korral ütles ta mulle ja kindlasti ilma tagamõtteta, et mingil ajal oli ta viieaastane, mingil teisel ajal kümneaastane, siis jälle kaksteist; uudishimu sundis mind neid üksikasju tähele panema, ma kõrvutasin daatumeid ja pole kordagi neis viga leidnud. Selle kummalise mehe iga, kes on tegelikult eatu, on järelikult, olen selles kindel, kolmkümmend viis aastat. Pealegi, tuletage meelde, ema, kui erk pilk tal on, kui mustad juuksed ja kuivõrd kortsudeta on ta kahvatu laup. Ta ei ole üksi jõuline, vaid ka noor.”
Krahvinna pea vajus norgu otsekui piinavate mõtete liiga ränga koorma all.
“Kas see mees suhtub teisse sõbralikult, Albert?” küsis ta närviliselt võpatades.
“Ma usun küll, ema…”
“Ja teie… Kas ta ka teile meeldib?”
“Ta meeldib mulle, ema, öelgu Franz d’Epinay mida tahes; tema püüdis mulle selgeks teha, et ta tuleb teisest ilmast.”
Krahvinna võpatas kohkunult.
“Albert,” ütles ta väriseva häälega, “ma olen teid alati hoiatanud uute tuttavate eest. Nüüd te olete täismees ja võite ise minule nõu anda. Ja siiski kordan ma teile, olge
