n>
Annetuseks
Kullerkupud oja kaldal,
madal mahlakannike,
Teie nupukesed närtsind
Ohwriks päewa põuale.
Kõrrel helgib hõbeeie,
Imekangaks kujutud,
Kadu nõmmel kanarpikul
Sügisõied sündinud.
Neist ma köitsin kimbukese,
Õitest, kuis nad õhtu eel
Waikse wainu wiimseks ehteks –
Wõiwad pilguks tõusda weel.
Wõta wastu lihtsad lehed
Harjund armus, isamaa,
Andja poolt, kes ande külge
Sidund soowi soojema:
Närtsib niidul õieilu,
Kustub nooruskoiduke,
Ärgaku sull’, kuldne kodu,
Kuldne armu kewade,
Kewad, kelle koidul kolud
Püha priius, taewa taim,
Eesti kojas wõimul wõsub
Wahwa wanemate waim!
I. Isamaa
Isamaa, su oma olen Oma wara, werega; Oh, et wiimsel hingeõhul Tohitsin sind teenida!
1. Oh minu kuldne kodumaa!
Oh minu kuldne kodumaa,
Kui kallis oled mulle sa,
Siin mängisin ma lapsena,
Su mullas tahan hingata;
Su kingul tammed kohavad,
Ei tuules, tormis murdu nad —
Sest ära karda, isamaa,
Ei tuules, tormis murdu nad!
Nii nagu tammed tugewad
Sääl kodu kingul kohawad,
Nii olid wahwad wanemad
Kord tema kanged kaitsejad:
Küll piina aal neid paenutud —
Ei ole nemad murdunud…
Sest, isamaa, end rõõmusta,
Ei ole nemad murdunud.
Oh minu ilus isamaa,
Ma tahaks oma rahwaga
Ka sinu priiust kaitseda,
Ta kasuks kangest’ wõidelda —
Et sinu tammed tugewad,
Et ilmasgi ei murdu nad —
Et julge sa, mu isamaa,
Et ilmasgi ei murdu nad!
Siis pääle wahwa wõitluse
Läen, isamaa, su rüppesse
Ma, kuna kostab kuldane
Su hiiest priiuslauluke:
„Su kingul tammed kohawad,
Ei tuules, tormis murdu nad,
Sest rõõmusta, end isamaa,
Ei tuules, tormis murdu nad!”
2. Minu kodumaa
Oh minu kuldne kodumaa,
Kus metsad kohawad merela,
Jõed, järwed kui hõbene ahel;
Kus kantside rusud kaljudel,
Mu kodu, nii kallis mu südamel,
Maa kuldne ka rusude wahel!
Maa kuldne, kussagi waremed,
Kus awand end waenu asemed,
Sääl wõitlesid wahwad mehed;
Nad seisid wereni priiuse eest,
Mu kodu, ei kohutand wahwa meest
Ka langewad läikiwad tähed.
Jah, kaob ka siht kord minu eest
Ja reisikepp langeb maha käest,
Ei truudus murdu ka mures.
Kui kõik minu käest ka wõetaks,
Mu kodu, ma jään sull’ ustawaks,
Truuks sulle elades, surres.
Su oma ma wara ja werega,
Su oma mu hinge ihaga,
Näen häda ka walude wallas;
Ja lähen ma ükskord rahule,
Mu kodu, mind pandagu hauasse
Siis üksi su pühendud mullas.
3. Kas wõiksin unustada?
Kas wõiksin unustada,
Kuis kodu kingu pääl
Mull’ lahkes lapsepõlwes
Kord hüüdis isa hääl: „
Poeg, waata üle oru
Ja aasa õitsewa
Ja laenetawa luha —
See meie isamaa!
Ta kasuks kangelaseks
Su esiisad saand,
Nad wiimse weretilga
On talle ohwerdand,
Nad näinud näljahäda
Ja ohtu otsata —
Su ainus arm ka olgu
See sinu isamaa!”
Kuis wõiksin unustada
Sind, hella emake,
Kuis wäiksena mind wõtsid
Sa sooja sülesse,
Kuis silm sul säras õnnel,
Kui mulle hüüdsid sa:
„Laps, ülem hüüd sul olgu
Su püha isamaa!
Sääl on sul oma kodu,
Kui ka nii kitsuke,
Kuid lahke päike paistab
Ka tema pinnale;
Kuldseemet silmaweega
Sääl wõisin wäeta,
Seepärast püha olgu
Sull’ sinu isamaa!”
Oh helde isa, ema,
Küll kangest’ kaitseme,
Mis teie põuest tulnud
Meil’ waraks waimusse.
Te hingest meie hinge
Jõud wooland jõena —
Kes suudab wastu seista,
Kui ärkab isamaa?
Sa Püha jõgi, jookse,
Saa mereks wägewaks,
Sa Eesti rahwa rammu,
Saa tubliks tugewaks,
Sa puhke, et su paisu
Ka kardab kiusaja;
Seks
