ööla otsata,Orja ööla, okasteela
Hüüdis: „Looda,,isamaa!”
Priiuspäike jälle puhkes,
Kerkis kumas kuldsemas,
Eesti ärkas, Eesti tärkas,
Kannel koitu teretas.
Waga Wanemuine hüüdis: „
Ahel purus, põrmus ta,
Ei see enam sind ei seo,
Prii sa oled, isamaa!”
Siis nüüd tulge, sortsilased,
Kunstimehed kawalad,
Tõusend priius – püha tuli,
Siin te küüned kõrbewad;
Ähwardage ässitades,
Waenu wiha, wäega —
Waga kannel suu teil sulub,
Kõlab: „Hõiska, isamaa!”
Põrgulised, wõtke püüda
Taewa tütart meie käest,
Püha priiust, siis te saate
Täiest’ tunda Eesti meest:
Teie wastu terme rahwas
Rajab müüri elama,
Tema wõitleb, tema wõidab,
Hõiskab: „Ela, isamaa!“
Wanemuine wilund järjel,
Kannel kõlab kullane,
Tuhat häält on ühte suland,
Wõidu laulu lauldakse:
„Eesti ema, mis meil’ hinge
Panid püha iduna,
Ei see kao, ei see sure —
Ela, Eesti isamaa!“
Wanemuise kannel kõlab,
Hellam hääli ärkaneb,
Tasa, tasa koidu kullas
Õnne õisi tärkaneb:
Arm, see seob haawad kinni,
Wennad käsi käessa,
Taewas neile hinge hüüab:
„Ela rahus, isamaa!“
11. Eesti Kirjanduse Seltsile
Mis soowin sulle, sinu eluraale,
Kus seda algad ara sammuga,
Et iluks saaksid püha isamaale
Ja tõuseksid tall’ hele tähena:
Et päewaselgelt säraks selle walgus
Ja oleks Eestil’ uue elu algus;
Et koidukullas koguks Eesti pojad,
Kel wõitlemiseks walmis waimu mõek,
Ta sädemetest säraks Eesti kojad,
Kus purunend on pimeduse lõeg:
Mis orjaköies on meid hoidnud kaua
Ja wabadusel’ walmistanud haua.
Et koguksid sa kallist waimu wilja,
Mis wanemate wainult wõetud,
Kuldteri teadus’salwe, wara, hilja,
Kus Kalewite samm on kõndinud:
Et ilmuks kangelaste koja alus,
Mis ainsaks toeks ka uues Eesti talus.
Siis tööle, et meil nagu Eesti hiisi
Kord täitis koha püha, kullane,
Nüüd jälle kõlaks Wanemuise wiisi,
See kostaks iga Eesti kojasse:
Et mõteldaks sääl puhtas Eesti meeles
Ja kõneldaks sääl kuldses emakeeles.
Siis tõusku tuul ka üle Eesti aru
Meid hirmutama uue häda teel,
Ja tuulest sangu mässuline maru,
Ei seda karda meie mehemeel:
Kui tormituisus tuldgi taewast sajab,
Siis Taara tamm just juuri põhja ajab.
Ses usus, kirjamehed, sündku küli,
Näe, põld on walmis, wälja, hulgana,
Siis temast wõrsub sajawõrdne wili,
Mis tulewik saab tänus lõikama:
Siis tööle, tööle, wahwad wennakäed,
Ja seemet sigitagu taewa wäed!
12. Me rändame rõõmurajal
Me rändame rõõmurajal,
Meil noorus saatija,
Me kõnnime kaunil ajal
Kuldkodu kingula.
Siin hõiskame ilussa:
„Oh ela, mu isamaa!“
Ja kui see kodu wäike,
Mis mulle kingitud,
Ta üle lahke päike
On ilul hiilganud.
Sel helgil hüüan ma:
„Mu isamaa, ela sa!“
Oh kodu, sa kuldne, kallis,
Kõik olen sinult saand,
Truu arm, see juba hällis
Mind kaunilt kosutand.
Sest hüüan üksi ma:
„Oh ela, mu kodu sa!“
Siin olen ma kuuma higi
Näind meeste palgetel,
Siin oli taewas ligi
Ka waga palwetel’.
Sest palun üksi ma:
„Oh kosu, mu kodumaa!“
Ja tuleb ka wälja minna
Su eest kord heitlema;
Kõik tahame minna sinna,
Mees mehe rinnala,
Et mereni wõidelda
Su kasuks, mu isamaa!
Kuid, kõrgem, sääl tähti üle,
Sa rahwaste saatija,
Las’ paista su isapale
Me üle armuga;
Seks ise käsi sa:
„Oh ela sääl, isamaa!“
13. Turnijate laul
Turnijad Sammuwad
Ehib kewad kodumaad,
Arule, Murule
Üle oru, mäe:
Kus aga kostab laulu hääl.
Turnijad, need täitwad sääl
Eluga, Iluga
Ilma hiilgawa.
Turnijad Koguwad
Omal’ jõudu paremat
Wõideldes, Heideldes,
Murul maeldes:
Nüüd, kus on noorus kullane,
Teri pandaks põllusse.
Sellest nad Lõikawad
Wilja
