wastast wägewat,Wasta tall’ Igal aal
Astwad waenu raal’.
Olgu sel rammu rauane,
Turnija ei wärise.
Tema ees Põrmu sees
Wingub wihamees.
Turnijad Kaitsewad
Sest siis ilust isamaad
Nõuuga, Iõuuga,
Makswad mehena;
Kellel ehk noorus keelajaks,
Seegi kosub kangemaks,
Käega, Wäega
Mõeka tõmbama.
Isamaa, Rõõmusta,
Kui su pojad turnima
Tõttawad, Ruttawad,
Kaudu kodumaad,
Kostab siis kingul laulu hääl,
Kui su pojad on ka sääl.
Rõõmusta, Isamaa,
Sellest üksi sa!
14. Trummi laul
Kuulge, kuidas trummi hääl
Kostab kodu kingu pääl,
Mehe kõrwal sammub mees,
Lipp, see lehwib nende ees;
Lipu pääl on lugeda:
„Keiser, usk ja isamaa!“
Trumm, see hüüab otsata:
„Püha sõna, isamaa!“
Trumm, trumm, tuleb ka
Kodukohast lahkuda,
Isa, ema hellake,
Ära siiski muretse!
Püha kohus kutsub mind,
Rammul paisund minu rind;
Seda tahan rõõmuga
Täita wahwa mehena.
Trumm, trumm, kostad nii
Kord ehk hädas äkisti
Wastalise leeri ees,
Säälgi tahan olla mees,
Oma lipult lugeda
Püha sõna: „isamaa!“
Kuhu kutsub trummi hääl,
Kõikumata seista sääl.
Kallis trumm, siis kutsu sa,
Püha lipp, ei jäta ma
Iialgi sind hädasse,
Sammun sinu järele,
Kohisegu tuisu tuul,
Wihisegu waenu kuul —
Nagu kalju mere sees
Tahan seista tormi ees.
Trumm, trumm, trallala,
Mulle kostad wõiduks sa,
Mulle annad ainust nõuu:
„Isamaa ja sinu auu,
Seda tahan kaitseda
Wiimse weretilgaga;
Olgu elu, tulgu surm,
Isamaa on minu arm!“
Isa taewas, aitad nii
Kohust täita truuisti,
Küll su armukäsi weel
Mind siis saadab koduteel’,
Isake ja emake,
Teie rõõmsa rinnale,
Sääl mind käsib hõisata
Trumm, trumm – ilula.
Aga raugeb minu rind,
Isamaa, kui teenin sind,
Lööge wiimselt trummi weel
Lipu all mu haua eel,
Ja siis rahu rüppesse
Waiksel palwel wagaste
Pange wäsind wõitleja,
Kellel armuks – isamaa!
15. Kask ja täht
Mul koduõues kaswas
Üks kaunis kaseke,
Ja kase üle kumas
Üks kuldne täheke.
Ja kui ma kodust läksin
Siis wälja ilma teel’,
Kask, see jäi kodu õue,
Täht paistis minu eel.
Ja kui ma tähte nägin,
Siis kodu kuldane
Mull’ hinge ette ilmus,
Ja kaunis kaseke.
Ja tähe juhil mina
Siis kodu jälle sain,
Ja kodu kase juure
Siis lahkumata jäin.
Täht kõrgel, kuma kullal,
Mull’ lõppemata sa,
Ei maa pääl kaunim wara
Saa siis ka kaduma!
16. Kodumaa ülikoolile
Oh alma mater, terwe aastasada
Su walgus koitis üle kodumaa,
Ta närtsind nõmmel näitas elurada
Su püha teadus tõe küünlaga.
Ta kiired wõtsid sindgi valgustada,
Mu Eesti rahwas, koidu kullala,
Kui sinu pojad põrmust ülendada
Siin wõisid oma waimu keelmata.
See rahwa nimel, hella ema, sulle
Nüüd tänupärja täna punume
Ja soowisõnaks lisame weel talle:
Sa õitse lõppemata, kosu, wõsu,
Wii wennaarmus tõe walgele
Kõik rahwad, kellel kodukaldal asu!
17. Jõulu-kuu 12. päewaks 1902
Aleksander Õnnistatud
Hüüdis: „Ärka, isamaa!
Waimu walgus tõusku sulle
Kõrgest kuldse koiduna!“
Koit, see kerkis, kullal kumas;
Mida soowind isa hool,
Seda sada aastat pakkund
Kodumaale ülikool.
Eesti rahwas, Ema kaldal’
Koiduküünal koha sai,
Mis ka sinu suitsund kotta
Sätendama sära lõi.
Tõe templi pühas telgis
Siin ju sinu pojadgi
Wõisid silmi seletada
Walgusilmas wabasti.
Ja mis tõe imeilmas
Siin neil’ hinge ilustand,
Seda, kodu, sinu kasuks
On nad elus ohwerdand.
Sugurahwas, sest ka täna
Ilmu
