mõi ma, Eesti pind,Kus puhta armu piimal
Mind jootis emarind,
Kus isa õues koitis
Mull’ priius kullala,
Sull’ surma suus weel soowin:
Oh ela isamaa!
4. Mu kodu, läänemere kaldal
Mu kodu, läänemere kaldal,
Kui üliarmas oled sa,
Kui selle laksuw laene liigub,
Ja rannal kohaw kuusik kiigub,
Siis süda sooja rõõmuga
Sull’ tuksub, ilus isamaa!
Mu kodu, kohaw laente wäli
See kaua kaeband sinuga,
Ta näinud sinu walu, waewa,
Ja tema ohke tõusnud taewa,
Et sinu ohust jutusta
Sääl isa järjel otsata.
Kuid samast läikwa laene sülest
Wihm tõusnud kalli kastega,
Et niisutada närtsind pinda,
Ja waigistada waese rinda,
Kui olid piina paelussa
Ja hirmsas hädas, isamaa!
Nüüd selgind taewas, tema poole
Ma hüüan koidukullaga:
„Mind sulle kihland sinu ilu,
Ja enam weel su waew ja walu,
Ja tõusegu see tormina —
Su oma olen isamaa!
Mu kodu, läänemere kaldal,
Mull’ kõigest kaunim oled sa,
Kui kostab mull’ su laene koha
Ja rannal lehkwa metsa müha —
Su omaks ihu, hingega
Jään mina, ilus isamaa!
5. Mu isamaa!
Mu isamaa, su pinda peksis maru
Raudrahel wihasema wihaga,
Torm tuiskas üle sinu aasa, aru,
Ja pani sinu kingud kaebama:
Mu soontes tahtis tarretada weri —
Nii mässas, möllas ahastuse meri!
Mu isamaa, küll olid omad pojad
Ka wale paelus wäärand paljugi,
Kuid oli süü nii suur, et sinu kojad
Saand leinapaigaks lõunast põhjani,
Et were tööle wälkus mõega tera,
Et häwitada wiimast elu wara?
Mu isamaa, ma kuulen lõuna tuuli
Ju käiwat üle kodu kinkude,
Pea näeme kaldal hõrnu õiehuuli
Suud karskelt andwat koidulastele:
Kuldkewad see, oh toogu tema kuma
Mull’ pääsmist pääle ohu otsatuma!
Kuldkewad, tule, koida isamaale,
Tall’ näita prisket roosipalgekest,
Sa tõuse uues ilus rahwa raale,
Kel jalg on sammund üle okastest:
Sa täida, täida Eesti ammust ootust,
Loo meie rinda uue elu lootust!
Kes süüdi on, see maksku oma wõlad,
Seks, püha õigus, käi sa oma teed,
Kuid kaljukoormast päästa õige õlad
Ja kuiwata sa süüta silmaweed:
Sa lõhu katki wiimsed orjaköied
Ja lase tõusda priiusele õied!
Sa, püha õigus, tulesambaks ole,
Mis meile paistab mustal mureööl
Ja pilweks meil’, kui kahwatand on pale
Siin okasrajal põudse päewa tööl:
Üks õigus paisutagu meeste rinda,
Kes higis harind ühe kodu pinda!
Mu isamaa, oh, seda palub ainult
Nüüd sulle minu püham palwekeel,
Et rahu tõuseks sulle werewainult,
Mil surma paelust pääsed, kosud weel:
Et isamaa, sull’ koidaks kuldne kewad,
Kus hirmsad haawad pea paranewad.
6. Tamm merel
Näe, kõrge tamm, see kiigub mäe seljal,
Nii uhkesti ta waatab üle maa,
Ta haljas ladu paendub pilwe wäljal,
Ja sügawasse juuri ajand ta.
Kas käigu kõue maru
Ka üle mäe ja oru —
Sääl seisab ta, ei kõigu tema kroon,
Kui kindluse ja tugewuse troon.
Kas näed weel, sääl kurdab mere kallas,
Nii nagu ta kord kandis Kalewit,
Kui ajas see meil’ wabas Eesti wallas
Kord kange käega wainul wagusid;
Ta wastu mere maru
On mässand üle aru —
See kodu kald on ikka kindel sääl,
See kaljuwald on kalju põhja pääl.
See Taara tamm, sa oled minu rahwas,
Kui temagi sa seisad tormi sees,
Su teraw mõek, see oli walus, wahwas,
Kui kodukollet kaitsis Eesti mees,
Kui hirmsam häda maru
Käis üle Eesti aru —
Kui „ori sa!“ sull’ hüüdis kiusaja,
„Prii olen ma!“ sa näitsid wäega!
Mu rahwajõud, näe, see on kaljukallas,
Mis laente mässus seisis murdmata;
Kuus aastasada, kuis need waenu wallas
Küll püüdsid seda pihuks purusta,
Küll mässas mere maru
Sul üle aasa, aru —
Küll waen ja laim su rindu haawu lõid,
Kuid, Eesti hing, sa elusse weel jäid!
Mu kodumaa, see sinu kaljualus
Ka meilgi olgu kantsiks kangemaks,
Kuis wanemad meil seisnud waenu walus
Kord isamaa eest, saanud wägewaks.
Kui hirmsa mässu maru
Käis üle Eesti aru —
Nii meiegi kui mehed wõidelgem,
Kuldpriiust kange käega kaitsegem!
Sa Taara tamm, ei tormis sina kõigu,
Ei iialgi su oksad pudene,
Su kaljualus asemelt ei liigu,
Su
