Päikse kullas : uued luuletused. Martin Lipp

      Oh kuidas, kuldne Eesti koda,

      Ehk wäike, waene olid sa,

      Nii wäga wõtsid õnnistada

      Mind tuhatwõrdse waraga,

      Mis elus oli mulle püha,

      Mis minu ülem hinge iha,

      Sääl panid lausa leekima!

      Sääl hüüti mulle isaõuest:

      „Tee tööd ja palu Jumalat!“

      Sääl tuksus mulle emapõuest:

      „Pea pühaks wanemate maad,

      Et talle ikka priius koidaks,

      Ja tõde ülekohtu wõidaks,

      Seks wala higi palawat!“

      See õpetus mull’ juhtis sammu —

      Oh tuhat tänu selle eest!

      See tõstis terwe rahwa rammu:

      Ta pääsis pika piina seest.

      Ta wanemate waimu najal

      Nüüd kosus raskemalgi rajal —

      Ja tõusis wahutawast weest.

      Ses waimus elu wõitlusele

      Nüüd uuest’ astu, isamaa,

      Seks ligi elu kohustele,

      Et tõtt ja priiust kaitseda!

      Seks mõtle wahwa isa meeles,

      Seks palu waga ema keeles —

      Siis wõitled – ja sa wõidad ka!

      Ja tõusku tuisk ka orus, arus —

      Ja oled sa nii väetike,

      Su käes on kilp, ja waenu marus

      Sa sammud wõidust wõidule:

      Torm murrab kõrged tammed maha,

      Kuid nende warjus, nende taha

      Jääb wäike wõsu elusse.

      Tuhat terwist Soome salust

      Soowin sulle, isamaa,

      Kuna kosutawat õhku

      Tohin hinge tõmmata

      Waba wendi aasal, arul

      Tuhat järwi imemaal,

      Kussa rahwas, waimus wahwas,

      Armus asub rahu raal.

      Põhjatäht sa, põhjataewas

      Liikumata leegid sääl,

      Kumad, kuninglikus rahus

      Waatad Soome sugu pääl’;

      Arwamata tähti arwud

      Sinu ümber särawad,

      Tähti ilus, õhtu wilus,

      Wallal taewa wärawad.

      Imekiri kuldakaarelt

      Särab: „Sureline sa,

      llmas ära ennast lase

      köita orjapaelaga;

      Orjaköites kaod, waod,

      Priius taewa koidukuld;

      Selle waral, selle säral

      Näed igawiku tuld.“

      Kange sugu, kaljuwallas,

      Seda kirja mõistsid sa,

      Püha priius paistis sulle

      Maa pääl taewa tulena.

      Tema pärast panid pandiks

      Oma ihu, hingegi,

      Priiust hoidsid, priiust kaitsid

      Wiimse were tilgani.

      Sinu wõitlust waatles taewast

      Põhjatäht, see kuldane,

      Sätendas siis uuel säral,

      Helkis teiste hulgale:

      „Priiuskoit, näe, meie kodust

      Süttind kullal Soomessa,

      Wabaks saagu, wabaks jäägu

      Ilus Soome isamaa!“

      Sama põhjatäht, sa särad

      Alla, Eesti aasale,

      Wala, wala priiuswaimu

      Meilgi meeste hingesse,

      Priiust püüda, keda juhib

      Tõde, õigus, mehetöö.

      Selle najal Eesti rajal

      Saagu surma orjaöö!

      Sellel soowil Soome salust

      Terwitan sind, isamaa,

      Soowin sulle seda rammu,

      Mis siin wendi ühenda

      Wõis, et tuhat takistusi

      Wõitis wägilasetöö,

      Wõitis, wõitis, kuni koitis

      Priius paale pime öö.

      Ma seisin Soome kaljul

      Ja waatsin üle maa,

      Kus põhja taewa peegel

      Näis tuhat järwissa.

      See oli imeilus,

      Pilt paradiisista,

      Et põrmu oleks pidand

      Ma palwel’ langema.

      Ma olin Soome kojas,

      Sääl nägin enam weel.

      Kuis sellel’ põhja pannud

      On waga mehemeel.

      See soosse, kalju pääle

      Kord puu sääl istutas,

      Ja waata, wilja kannab

      See marus mässamas.

      Sääl majas maitsin mõnu,

      Sest Soome südame

      Nii soojalt tundsin tukswat

      Ka Wiru wennale.

      Ei muud see pääle mõista

      Kui seda soowida:

      Sind helde Jumal hoidku,

      Sa tuhatjärwi maa!

      Ta ise õnnistagu

      Nii sinu eluteed,

      Et kuldaks priiuspäike

      Su kaljud, maad ja weed!

      Wanemuine kuldawiisi

      Kuldakandlel weeretas,

      Kuldakeeltel kodumaale

      Priiuslaulu pühendas.

      Maa ja meri laulu kuulsid,

      Hinged taewa ilussa,

      Koidu kiired alla hüüdsid:

      Õitse Eesti isamaa!

      Mustad pilwed maad siis matsid,

      Kuldakannel

Скачать книгу