magasid ema-isa suures abieluvoodis.
Ta sai oma voodi alles murdeea eel, kui kehaga toimuvad muutused hakkasid juba talle endale ja teistele silma paistma. Ta mõtles, et võibolla oli harjunud ema kõrval magama ja sellepärast ei osanud hästi üksi magada. Ei osanud ja ei tahtnud. Oleks tahtnud magada naisega. Tüdrukuga. Mallega. Aga tee selleni oli pikk ja keeruline.
Teel intrisse põikasid nad väiksesse parki, kus vahtrate all sirelipõõsaste vahel oli pink, mida paarikesed ja joodikud sügavamale põõsastesse tõstsid, pargivalvur aga (ta ei teadnud küll, kas selline ametimees olemas oli) jälle säält välja lagedamale tiris.
Ta nägi, et pink on tühi, ja ütles:
“Ma ei taha veel koju minna. Istume natuke.”
“Aga hästi natuke,” oli Malle nõus. “Ma pean veel homseks harjutusi vaatama.”
Pingil oli ühtpidi parem, teistpidi halvem suudelda kui seistes. Teisiti hästi ei saanudki, kui Malle pidi talle sülle istuma. Ta ei olnud kerge kondiga, vaid päris talutüdruku kasvu ja kaalu. Aga ta esialgu vaevalt tundis seda raskust – see jäi läheduse, soojuse ja iha varju.
Nad suudlesid, see oli rohkem pikk suudluses olemine kui suudlemine. Aeg oleks nagu hakanud aeglasemalt liikuma, soe ja külm, raske ja kerge läksid segi. Suletud silmade ees oli tähesadu, tuhandete tuliste täppide tants.
Suudlus kustutas janu, aga sünnitas ka uue, sügavama ja tumedama. Nad panid ninad vastamisi ja vaatasid üksteisele silma. Tüdruku pilgus oli pime taevas vilkuvate tähekestega. Ta mõtles, kas see on kaugete laternate peegeldus, aga see ei olnud praegu oluline.
“Ma usun, et ma olen sinusse armunud,” ütles ta siis, endalegi natuke ootamatult.
“Ma tean, et ma olen sinusse armunud,” oli vastus.
Malle üks käsi oli ta õlal. Ta pani oma käe tüdruku jaki alla ja libistas mööda selga, tajus abaluid, selgroogu, seljalihaseid, jõudis siis puusade ja tuharateni. Käsi liikus nagu iseendas alla mööda reit, jõudis kleidiservani, silitas põlve ja libises siis sinna, kuhu ta varem oli jõudnud ainult unes. Reie sisepind oli soe ja sile. Tüdruk pigistas jalad kõvemini kokku. Ta lasi käel sääl nende vahel olla ja tundis vere tuksumist sõrmedes. Ta oli rõõmus, nii rõõmus, et ihagi jäi kuskile kaugele. Ta tajus, et ei peaks kätt liigutama, ja ei liigutanudki. Nad suudlesid jälle. Kui nende huuled üksteisest lahku tõmbusid, ei saanud ta enam jätta kätt sinna, kus see oli, vaid liikus edasi, jõudis peaaegu kohta, kus reied lõppesid, siis aga võttis Malle tal käest ja viis selle kleidi alt välja rüppe.
“Sinna ei või,” ütles ta.
“Käsi ei tea, et ei või.”
“Siis ütle talle.”
“Ma ei tea, kas ta mind kuulab.”
“Kallis hää käsi,” ütles tüdruk ta kätt silitades, “ole siin minu käes, ära mine siit ära, eks.”
Viivu olid nad nii, siis ütles tüdruk:
“Ma pean nüüd minema.”
Ta oleks tahtnud vastu vaielda, kuid tundis, et lummus hakkab lahtuma. Iha oli vaibumas, ta tundis, et jalad on hakanud tüdruku raskuse all surema ja kõht koriseb. Nad suudlesid veel, tõusid ja asusid minema.
“Hasta la mañana,” ütles ta intri ees Mallele.
“Hasta la mañana,” oli vastus.
Nad käisid mõlemad hispaania keele tunnis.
Ta seisis viivu teisel pool tänavat ja vaatas, kuidas Malle jõudis ukseni, pöördus sääl, viipas talle ja kadus siis ukse taha. Siis hakkas ta astuma kodu poole, just ses suunas, kus katuste ja pargipuude kohale oli kerkinud poolkuu. Õhus oli suitsu ja mulla lõhna. Kuskil tehti vist kütist.
Ema oli veel üleval. Vanaisal oli olnud halvem, ta oli unerohtu võtnud ja magas. Ema küsis, kas ta midagi õhtuks süüa tahab. Ta sõi mõned pannkoogid ja jõi piima. Ta oleks tahtnud emale midagi rääkida, aga ema ei küsinud ja ta ei osanud ise juttu alustada. Ta mõtles, et kutsub kunagi Malle neile.
Kui ta voodisse läks, oli kell juba ühe ligi. Restoranist tuli seltskond, lauldes “Kaugel, kaugel kalda taga, vaba Volga voogudes…”
10
Aeg läks kiiresti. Ta oli Underi kogu kirjutanud ümber halli kaustikusse, joonistanud tiitellehele pildigi ja kirjutanud suurte tähtedega SÄDEMED TUHAS. Ta mõtles valmis ka plaani, mida Õpetajalt küsida. Üks asi olid draviidi keeled ja nende sugulus soomeugri keeltega, teine tasmaanlased. Ta oli lugenud, et nemad olid olnud kõige arhailisem, maailma rahvaste arengust kõige kaugemale maha jäänud rahvas. Ja ta oli otsustanud ka, et katsub Õpetajat veel paluda, et ta mõne oma luuletuse ette loeks. Või talle lugeda annaks.
Pirnipuul ei olnud enam ühtegi õit, ka maas polnud neist enam peaaegu midagi järel. Ta mõtles, et sõna “õievaht” on päris õige: õied haihtuvad, sulavad kokku nagu vaht. Kuhu kaob vahu valge värv? Kuhu õite valevus? Ons mõlemad vaid meelepett?
Maja trepil istus jälle musta-valgetkirja kass ja pesi suud. Kass ilmselt ei olnud meelepett ja ilmselt ei mõelnud sellele, mis on meelepett, mis ei.
Õpetaja tuli ise ust lahti tegema. Ta nägi välja reipam kui eelmised korrad. Ka ta hääl oli peaaegu noore inimese oma, kui ta ütles:
“Kas tulite laulude järele? Tulge aga edasi. Mul on üks külaline, aga võibolla saatus tahab, et te kaks täna siin kokku peate saama.”
Toas istus linalakk prillidega noormees ja suitsetas.
“Saage tuttavaks,” ütles õpetaja.
Noormehe käepigistus oli soe ja kindel. Tema olekus oli midagi, mis talle kohemaid meeldis, midagi, mis oli ühtaegu õrn ja tugev, intelligentlik ja atleetlik.
“Rein õpib teoloogiat,” ütles Õpetaja. “Me käisime tema isaga koos ülikoolis. Tema isa sai pärast veel Novosibirski oblastis täienduskoolitust.”
Uksele ilmus Ellen kandiku ja kohvitassidega.
“Rein on natuke meie laps ka. Tal on kaks õde ja emal ei olnud vahepeal tööd ega korterit. Siis ta tegi Alole masinakirja ja lapsed olid ka meil.”
Ta andis Underi Ellenile tagasi. Õpetaja tõusis, läks teise tuppa; säält tuli ta mõne viivu pärast, vihik käes, ning ulatas selle kummardades temale.
“Siin olid mõned väga hääd laulud,” ütles ta. “Ma ei saanud kohe teisiti, kui tegin pliiatsiga pisikesed plussid juurde. Ja paari kohta tegin kriipsu – sääl võiks minu meelest ehk paremini öelda, see tähendab, kas lühemini, täpsemini või kujukamalt. Aga muidu… vahest peaksin veel seda ka ütlema, et tuleb kindlasti edasi kirjutada. Vahel kulub mõnele kerge julgustamine ära. Teile pole see vist nii oluline. Minu mulje on, et seltskonnas olete natuke kohmetu ja krampis, aga kirjutades vaba ja kindel. See ei ole halb variant.”
“Kas vastupidine oleks halvem?” päris Ellen.
“Jah, vähemalt mis luuletamisse puutub, siis kindlasti,” ütles Õpetaja. “Enesekindel inimene ei hakka üldiselt luuletama, tal ei ole endaga probleeme, see tähendab, et ta ei tunnista neid, lükkab need kõrvale ja elab eluliselt, kahe jalaga maas. Hakkab juhiks,
