juurde tagasi.
“Kristlus. Kas on üldse niisugust asja nagu kristlus? Mis on see, mis ühendab Kristust, Peetrust, Augustinust, inkvisiitor Torquemadat, Lutherit, Erasmust ja Schweitzerit? Ma ei leia midagi pääle mõne sõna ja nime. Aga kas sõnad on nii olulised? Kas sõnad teevad inimesest kristlase? Kas Kristus ütles, et käige minu sõnade, mitte minu tegude järele?
Teile õpetatakse ülikoolis Lenini järgi, et igas kultuuris on kaks kultuuri – härrade ja lihtrahva, ülemkihi ja alamkihi oma. Niisama võiks öelda, et kristluses on kaks eri kristlust – vallutajate ja võimumeeste oma ja piinatute, kannatajate ja alistatute oma.
Kas olete mõelnud, KELLELE Kristus rääkis ja mida ta rääkis? Kas ta kutsus vaeseid ja patuseid meelt parandama, õpetas neid, et ei ole ilus lauas luristada ja näpuga nina torkida? Kas ta pööras kreeklasi ja roomlasi juudi usku, käskis neil juudi moodi riides käia ja Jahve poole palvetada? Kas ta leidis, et kõige halvemad asjad on varastamine, hooramine, joomine ja puujumalate kummardamine? Ei, Jeesus ei ütle nende asjade kohta peaaegu midagi. Kuri on ta hoopis oma aja paremate inimeste – preestrite, kirjatarkade, ärimeeste ja riigiametnikkude pääle. Nende pääle, kes arvasid, et nemad on teistest paremad ja õigemad, kes arvasid, et neil on õigus teistest uhkemini elada, teisi käskida ja rõhuda, teiste üle kohut mõista ja teiste töövaevast elada. Sedasi.”
“Alo, küll oleks ikka hää old, kui sa oleksid päris pastoriks hakand, sul tulevad jutlused nii hästi välja,”– ei saanud Ellen ütlemata jätta.
“Sa tead ju väga hästi, et see ei olnud üksi minu teha. Kui ma oleks hakanud kirikus selliseid jutlusi pidama, poleks mu pastoripõli pikk olnud. Egas patronaadiõigus polnud Eesti Vabariigis kuskile kadunud… Ülikoolis nad lasid mul kuidagimoodi olla ja loenguid pidada. Seni kui nad kedagi teist ei leidnud, kes oleks heebreat ja kreekat korralikult osanud.
Aga mõtleme korraks veel edasi. Mõtleme Jeesuse tänapäeva maailma. Keda ta teie meelest siin õpetaks, keda hurjutaks, kelle kaitseks sõna ütleks? Kes on praegu maailmas need, kes end teistest paremaks peavad ja teistele oma elukombeid pääle sunnivad ja ise nende tööst ja varast rikastuvad? Kes need on? Igatahes mitte paapuad, metsaindiaanid või polüneeslased. Need on needsamad korralikud kristlased – sõjamehed, ärimehed, misjonäärid, inimesed, kes hoolivad rohkem sellest, et nad ei peaks mitut naist, käiksid pükstes, laulaksid koraale, et nende lapsed teeksid kraapjalga, hoiaksid kahvelt korralikult vasakus ja nuga paremas käes ja ei näpiks lauas nina, kui sellest, et nende asumaadel inimesi sureb nälga nagu kärbseid.
Need korralikud inimesed käivad korralikult kirikus ka ja annetavad raha misjonitöö hääks, et paganaid ristiusku pöörata ja muuta samasugusteks korralikkudeks inimesteks.”
“Alo, Alo, sa räägid ikka, kui rumal on tontidega võidelda, – nüüd sa teed ise sedasama. Kus need sinu korralikud inimesed siin Eestis on, kes oma lastelt kraapjalga nõuavad ja misjonäridele raha annavad? Elavad ühiskorterites ühe köögi pääl või puhkavad Siberi mullas…”
“Ära muretse, pole nad kuskile kadunud. Euroopa ja Ameerika on neid täis ja misjonäärisi on rohkem kui kunagi. Ma olen kuskilt lugenud, et Uus-Gineas on neid umbes kümme tuhat. See on ju terve diviis, mitu polku Kristuse sõdureid.”
“Kas siis teie meelest misjonärid on need kõige antikristlikumad kristlased või?” küsis ta Õpetajalt, kui see suitsu läitis.
“Tont teab, kes see kõige antikristlikum on. Aga misjonääride juures tuleb kõige selgemini välja see absurd, see nuripidisus. Need, kes ise peaksid pöörduma ja meelt parandama, saadavad pöörajaid ja meeleparandajaid nende juurde, kes on tegelikult õigemad kui nemad ise.”
“Nii et teie meelest peaksid paapuad ja bušmanid saatma misjonäre valgete inimeste juurde, pöörama kristlasi oma usku?”
“Ei, ma ei tahaks üldse mingit pööramist mingisse usku religiooni mõttes. Kristus rääkis ju väga selgelt sellest, et ei loe religioon, vaid inimlikkus. Samaarlane – samaarlased olid õigeusklikute juutide meelest hirmsad ketserid, paariad – oli tegelikult õigem inimene, Jumalale meelepärasem kui korralikud juudid, sest tema aitas õnnetut. Kristlikust seisukohast on samaarlase pööramine juudi usku või juudi pööramine samaaria usku lihtsalt mõttetus, siltide vahetamine. Sellel on sama palju või sama vähe mõtet kui korvpallurite veenmisel, et nad hakkaksid jalgpalluriteks või vastupidi. Kristlus on häädus, häädus ilma piire “omade” ja “võõraste” vahele tõmbamata. Selles mõttes on mõned rahvad muidugi rohkem kristlased kui kristlased ise.”
“Millised rahvad näiteks?”
“No kui lähemalt näiteid tuua, siis näiteks marid. Nendele oli kõik nendesugune, kõik elas ja kõigesse tuli suhtuda lugupidavalt, arvestavalt. Mari tervitas metsa, kui metsa läks, tervitas oja, kui üle oja läks, palus puult andeks, kui puu raius. Paljude indiaanlaste ja neegritega on samamoodi. Aga maridest on üks ilus lugu, vaevalt te seda teate.
Nemad on suuremalt osalt ristimata ja ega ristitudki pole oma vanast looduseusust loobund. Aga eelmise sajandi lõpul tekkis neil üks sekt, niinimetatud Suure Küünla sekt, kes olid – vist kuidagiviisi buddhismi mõjul – taimetoitlased ja patsifistid, ei toonud loomaohvreid, kandsid ainult valgeid riideid ja olid muidu vagad. Ja kui 1914. aasta juulis Euroopas puhkes sõda, tulid Suure Küünla mehed kokku ja pidasid ühe rituaali, mis minu meelest peaks seisma kõigis selle sõja ajalugu käsitlevates raamatutes. Nad panid oma kõige puhtamad ja valgemad riided selga, korjasid küla päält kokku kõik vanad relvad – jahipüssid, mõõgad, tulelukuga püssid ja püstolid, kaevasid suure haua ja matsid need sõjariistad rituaalselt maha. See tähendab – matsid sümboolselt maha sõja, mõistsid sõja hukka. Ja samal ajal tegid Euroopa tippintellektuaalid sõjakaid patriootlikke avaldusi. Suur saksa teoloog Harnack mõistis hukka prantslasi, prantsuse katoliiklik kirjanik Claudel valas tuld ja tõrva Saatana käsilaste ja katkukülvajate Lutheri ja Kanti pääle ja uskus, et neitsi Maarja aitab Prantsuse väge… No öelge siis, kes peaks kuhu misjonääre saatma, kes peaks kellele õpetama kõige elementaarsemat inimlikkust, aukartust elu ees, nagu seda sõnastas Albert Schweitzer, üks väheseid päris kristlasi kristlaste hulgas?”
“Aga Schweitzer oli ju misjonär,” ütles vahele Ellen, kelle näost oli näha, et ta ei saanud oma mehe mõtetega lõpuni kaasa minna.
“Misjonäär… Eks ta pidi selle sildi võtma, nii ta sai raha haigla asutamiseks. Ja ta oli ju teoloog ka. Väga haritud teoloog. See, mis ta kirjutas Jeesuse elu uurimise ajaloost, on tänapäevani üks kõige paremaid selle ala raamatuid, mis olemas on. See raamat aga ärritas paljusid korralikke vaimulikke, nii et Schweitzerile ei antud esialgu luba päris misjonitööd tehagi: ta võis ainult haigeid ravida, ei võinud aga kirikus jutlustada – selleks peeti teda liiga suureks ketseriks.”
“Kas ei oleks õige nii, et kristlased saadaksid oma jutlustajad näiteks maride juurde, marid aga kristlaste juurde? Et oleks mingi jutlustajate või misjonäride vahetamine või kuidas.”
“Teie mõte pole originaalne. Te arvatavasti ei tea, et sellesama ideega tuli omal ajal välja Leibniz. Tema leidis, et kui eurooplastel on misjonäärid Hiinas, peaksid hiinlased saatma misjonääre Euroopasse, eurooplastele konfutsiaanlikku moraali õpetama.”
“Kas sellest tuli midagi välja ka?”
“Ainult niipalju, et Leibniz pidi äärepäält luteri kirikust välja heidetama.”
“Nii et teie olete siis nagu üks neid misjonäre, kes jutlustab kristlastele kristlust, mida nad peaksid mittekristlastelt õppima?”
“Nii võiks vist öelda küll. See on päris hää sõnastus.”
