ja häbistava himu vastu, mis tüütutest plikadest oli äkki teinud naised, kelle tujudest, jaadest ja eidest nende elu ikka enam sõltus.
Nad ei saanud ju tunnistada, et jooksevad naiste järele, et on oma himu orjad. Nad pidid endale, veel enam teistele näitama, et on hoopis isandad, et hoopis tüdrukud jooksevad nende järele ja nemad võtavad, keda tahavad. Et nad ei hooli tegelikult naistest. Mehe himust ei räägitud, räägiti naise himust, mis oli kardetav oma täitmatuses; tiirane naine oli nagu vampiir, kes mehe elujõust tühjaks imeb. Aga põnev ja lohutav oli mõelda, et naine võib sedasi meest himustada, end mehe pärast alandada, olgu ta või ohtlik.
Selles meeste mängus ei osanud ta kaasa mängida. Selles oli midagi, mis talle vastu hakkas. Ta ei osanud võtta naist alama, aga ohtliku olevusena. Ta ei saanud unustada naiste maailmast õpitud reegleid ja väärtusi, naiste valitsus oli talle midagi loomulikku ja endastmõistetavat. Kui teda miski jahmatas, oli see see, kuidas needsamad valitsejad naised ometi leppisid meestega, kes neid niimoodi himustasid ja põlgasid. Kuidas nad võtsid omaks mängureeglid, kus neid pidi vallutatama ja võrgutatama, otsekui oleksid nad tõesti nõrgad, otsekui oleks nende loomuses meestele alistuda ja nende tahtmist teha.
Ta mäletas, milline šokk oli talle olnud arusaamine, et tüdrukud eelistavad temale poisse, kes sedasama meheliklabast mängu vabalt mängida oskavad, kes käivad kooli peldikus suitsetamas ja kel on peoõhtutel lõhnad juures.
Miks see ometi nii oli? Hiljem hakkas ta arvama, et nii poisid kui tüdrukud olid tegelikult heitunud kõigist neist muutustest, mis nendega olid toimunud. Nad kartsid iseend, oma muutunud keha ja kartsid teisi, kelle poole see keha neid kummalisel ja taltsutamatul moel tõmbas. Selles kartuses ja segaduses oli mäng midagi kindlat, oma labasuses midagi selget ja lihtsat. Sellepärast ehk mängitigi, käidi tantsupidudel, saadeti tüdrukut koju, noriti musi, kutsuti kinno… Mäng aitas noortel üksteisele läheneda.
Võibolla oli tema viga ka see, et ta oli liiga tõsine, ta ei osanud mängida. Ei osanud tantsupidudel tüdrukutega lobiseda. Ja tüdrukuid, kellega oleks võinud rääkida aina Mozartist, Lermontovist ja Talvikust, tema lähikonnas ei olnud.
Oleks tal olnud veidi maisemad huvid, oleks tast võinud saada tüdrukutele hää sõbranna. Selliseidki oli, ühte kohtas ta ülikoolis. See oli väike linalakk poiss, kes liikus ainult tüdrukute seltskonnas, istus intris nende toas, lappas moelehti ja arutas uusi kleidilõikeid ja soenguid. Teda kleidilõiked ja soengud ei huvitanud. See oli temale lapsepõlvest saadik olnud naiste maailma rituaalne osa, kuhu mehi eriti ei lastud. Teda võeti küll õmbleja ja kosmeetiku juurde kaasa, aga sääl unustati: naised rääkisid omavahel salakeelt kummaliste sõnadega nagu “kurte”, “porte”, “krous”, “talje”, “antsuhh” ja “antproobe”. Ta tundis end mahajäetuna ja alandatuna.
Meeste maailmaga oli samamoodi. Säälgi oli oma salakeel ja omad rituaalid. Sääl oli jaht, õllesaal, saun ja naiste vallutamine. Jaht, loomade tapmine oli talle lapsest saadik vastik, õlut ta ei tahtnud, saunas istuda ei läbenud. Oleks ta kuskile mujale maailma sobinud, ei oleks ta meeste maailmast hoolinud. Aga nüüd ei jäänud tal muud üle kui katsuda elada meeste maailma äärel. Päris omaette ta ka ei osanud olla. Oleks ehk osanudki, kui poleks olnud naisi. Seda pimedat kuuma iha, mis vahel nii vägivaldseks ja meeletuks paisus, et heidutas. Juba koolis oli paar tüdrukut, keda ta sedasi ihaldas. Mõnega ta isegi proovis tantsida, aga ei jõudnud kaugemale. Ta sai aru, et tema ja tema iha – kas ja kui palju nad seda tajusid? – neid ei huvita. Neile võis ehk ligi pääseda sellesama meeste maailma kaudu, hää mölajooksuga, vaba ja jõulise esinemisega ning kergete õllelõhnadega. Talvik ja Dostojevski siin ei aidanud.
Ülikooli ajal oli ta lähenemiskatse paar korda veidi üllatunult tagasi tõrjutud: kas siis ka tema, nii vaimne ja luuleline noormees tahab sedasama mis teised? Tähendab, et ka meeste maailma poolt oli tal pääs naiste juurde kinni.
Jah, ka temasugune vaimne ja luuleline poiss tahtis sedasama mis teised. Vahest veel rohkem kui mõni eluvend, kes oli juba mõnegi plika Kalevi kultuurimaja peolt enda poole intrisse sängi meelitanud.
Ta ei mäletanud, kuidas see algas. Midagi oli juba päris ammu lapsepõlves, midagi, mis imelikult kiusas ja rahu ei annud. Mõned pildid raamatutes, mõned kuuldud lood, mõned raamatud. Kui kedagi kodus ei olnud, ronis ta sohvale, võttis Eesti Entsüklopeedia ja uuris märksõnade “suguelundid” ja “sugutamine” juurde kuuluvaid pilte. Aga see ei olnud veel päris himu, see oli pigem imelik uudishimu millegi vastu, mis oli nende peres tabu.
Päris himu tuli hiljem. Seda ta mäletas paremini. Maal vanatädi juures oli palju vanu ajakirju, neid ta luges tundide ja päevade kaupa pööningul iga suvi. Ja kuskilt pääle hakkas ta ajakirjadest otsima ja leidma seda, mis ta himu kuidagi virgutas ja toitis. “Eesti Naises” ja “Taluperenaises” oli nõuandeid naistele raseduse, selle vältimise ja günekoloogiliste hädade kohta. Ta sai selgeks, mis on menstruatsioon, menstruatsioonihäired, valgevoolus ja tollal tuntumad suguhaigused. See oli asja üks pool, kaine günekoloogiline reaalsus. Teist poolt võis leida ilukirjanduses, isegi vanades “Loomingutes”, mis olid pööningul aastakäikude kaupa kastidesse pakitud. Vanatädi mees oli olnud koolijuhataja ja karskustegelane. Viina asemel ostis ta raamatuid ja tellis ajakirju. Ta ei mäletanud enam, mis oli tolle Karl Asti “Loomingu”-jutu pealkiri, milles oli alasti jõhkrat himu. See jõhkrus ühelt poolt erutas ja tõmbas ligi, teiselt poolt heidutas eemale. Aga lugedes, kuidas peategelane teeb kena juudi tüdruku oma armukeseks, tundis ta juba päris füüsilist pakitsust, mis nõudis ka füüsilist rahuldust. Onaneerima ei õpetanud teda keegi muu kui ta enda noor rahutu keha. See jäi talle alatiseks meelde: soe suvine õhtupoolik heinalakas, kuhu ta oli kamalutäie “Loomingutega” pugenud ja kuhu ta jättis oma esimese meheseemne. Hetkeks andis see rahuldust küll, aga häbi ja piina ka. Õnneks olid eestiaegsed ajakirjad juba küllalt valgustatud: sääl ei olnud hirmulugusid sellest, kuidas onaneerimine viib aju pehmenemise ja muude õudsete tagajärgedeni. Aga midagi häbiväärset oli see ikkagi, midagi, millest rääkisid ainult pahad poisid, ja nemadki ainult abstraktselt. Pihku pandi ainult anekdootides, keegi ei öelnud, et tema seda teeb.
Naistele aga eneserahuldamine teda ligemale ei aidanud, pigem vastupidi. Oma seksuaalsete huvidega tõmbus ta veel enam varju, seks sai veel enam millekski salajaseks, millekski, millest ei saanud kellelegi ausalt rääkida. Kodus ei räägitud sellest nagunii üldse ja oli kujuteldamatu, et tüdrukutega, kellega ta peol tantsis, oleks võinud rääkida sellest, mida ta tundis, tahtis ja salaja heinalakas või ühiskorteri peldikus tegi. Tüdrukutega tuli mängida mingit tedremängu, mis tal kuidagi välja ei tulnud. Miks ometi pidi tüdrukut piirama nagu keskajal kindlust – raudrüüs, lehvivate lippude ja trummipõrinaga?
Ometi pidi olema teistsugustki erootikat. Poisid ja raamatud rääkisid sellest. Oli meestenäljas naisi, oli lõbutüdrukuid, oli muidu lahke anniga naisi. Neid ei pidanud võrgutama ja vallutama, nad olid alati valmis, ootasid ja otsisid ise mehi, eriti noori keni poisse.
Miks ei olnud tema kunagi mõne sellise naisega kokku sattunud? Kas neid ikka oli või olid nad folkloor, meeste ja poiste väljamõeldis? Või ei olnud temas midagi, mis oleks naistele meeldinud? Oli ta ehk tavaline kohmakas murdeealine poiss, keda vaevas ta tärkav seksinälg ja samapalju nälg inimliku läheduse järele? Aga ta ei saanud jätta unistamata naisest, ilusast, kuigi veidi vananevast naisest, kes ta mingi ettekäändega enda poole kutsub, vahest on tal vaja olnud midagi kanda, elektrikaitsmeid parandada või pilt seinale riputada. Naine pakub talle kohvi ja klaasi veini, nad istuvad sohval, naise seelik kerkib kõrgele üle põlvede, ta vaatab talle sügavalt otsa, silitab siis ta pääd. Naine teab kõik, ta riietab ta vilunult lahti ja… Sellest oli hää unistada, naise sisse minek oli talle probleem, ta ei saanud hästi aru, kuidas see peab käima, pildid avatud vulvast, mis ta oli sattunud nägema, ei annud täit selgust, kuhu ikkagi pidi pääsema. Miks pidi see, mis kassil, koeral, kärbsel ja kiilil tuleb iseendast, õppimata välja, inimesel nii keeruline olema? Ta oli juba ette mures, mis saab, kui ta kord naisega voodis on. See, mis
