kasutas pausi:
“Kas mäletad, kord sa ütlesid, et tahaksid uurida ja rehabiliteerida gnostikuid, Valentinost ja…?”
“Seda ei saa ma teha, nüüd tuli ju Egiptuses kõrbeliivast välja terve väike gnostikute raamatukogu. Ma olen sellest näinud ainult pudemeid. Tooma evangeeliumi ja Äikesevaimu lugu.
Ma vist rääkisin eelmine kord, et mõtlesin minna Guatemalasse või Polüneesiasse. Aga hiljem olen mõtelnud, et peaks asja võtma laiemalt. Peaks looma ühe maailmalaiuse vastasrinna eurooplaste laiutamisele ja vägivallale, mingisuguse vanade rahvaste, loodusrahvaste liidu.”
“Kas sõja ajal ei katsunud jaapanlased midagi säärast teha?”
“Jaapanlased olid minu suur pettumus,” kostis Õpetaja. “Ma olen nende luulet lugenud, aga see, kuidas nad Hiinat laastasid ja mis nad Melaneesias ja Mikroneesias tegid, polnud palju parem kui sakslaste märatsemine Ida-Euroopas. Jaapanlastel on ikka olnud sõjamehed nii kole tähtsad, samuraid. Ma oleksin pidanud seda teadma, olin ju üht-teist lugenud. Samamoodi rüütlikultus kui Euroopas. Ja räägitagu mis tahes, rüütlikultusest on sammuke selleni, mida kehastab SS ja eksistentsifilosoofia – surm on tõelisem kui elu, ainult mõrtsukas on tõeline inimene, ainult tapmine ja suremine viib meid inimsuse tuumani…
Hiinlaste juures meeldib mulle see, et nemad pole kunagi sõdimist austanud. Hiina keisrid pidasid sõdu küll, aga see oli väga selgetel riiklikel eesmärkidel. Sõdimine sõdimise pärast oleks hiinlaste meelest täielik hullus. Aga lugege Euroopa keskaegseid niinimetatud “sangarieeposeid” – siin pole muud kui taplemine – ja muidugi tapmine – taplemise ja tapmise pärast. Vaprus vapruse pärast, sõda sõja pärast. Ja eurooplased pole sellest sõdimise kultusest kunagi lahti saanud. Paistab, et jaapanlased ka mitte.”
“See on siis ehk nagu need koolipoisid, kellele kaklemine meeldib, ja need, kes löövad, kui neile kallale tullakse,” ütles ta vahele.
Õpetaja naeratas.
“Jah, nii vist võib asja vaadata küll. Ja kui laps kasvab ühiskonnas, kus kaklemine on omaette väärtus ja kõige kõvem kakleja kõige suuremas aus… Mis hakata pääle kultuuriga, kus suurmeeste loetelus polegi suurt muud kui löömamehed. Küsige koolipoistelt või koolmeistritelt kümne ajaloo suurmehe nime – keda nad nimetavad? Muidugi Makedoonia Aleksandrit, Caesarit, Tšingis Khaani, Napoleoni… noh, prantslased veel Karl Suurt, venelased Peeter Suurt, sakslased Friedrich Suurt. Ehk siis tuleb Shakespeare või Goethe või Mozart. Aga sõjamehed juhivad seda – teie vist nimetate seda edetabeliks. Ma olen palju kordi küsinud, vastused on üsna sarnased. Ja pole suurt vahet venelaste, eestlaste ja sakslaste vahel.”
“Hiinlastel ja hindudel on siis teistsugune edetabel või?”
“Hiinlased alustavad muinasaja suurtest valitsejatest, kes ehitasid tamme ja kanaleid ja õpetasid inimesi maad harima. Ja siis tulevad Konfutse, Mengtse, Laozi, vahest ka Buddha ja veel mõned õpetlased, võibolla ka mõni luuletaja. Ei ühtegi sõjameest. Indias on selles tabelis niisugused poolmüütilised tegelased nagu Krišna ja Rama. Ja kari igasugu avatarisid, inimkuju saanud jumalaid. Mis näitab, et erinevalt Hiinast, kes nägid minevikku realistlikult, oli minevik Indias juba iseendast midagi mütoloogilist, kus maine ja taevane segi. Aga tänapäeva päris reaalsete kangelaste hulgas on esikohal Gandhi, kes jutlustas vägivallatut vastupanu. ”
“Kas te olete siis hiinlasi ja hindusid ka küsitlenud?”
“Jah, omal ajal isegi olen, Saksamaal. Meil oli sääl üks hiina noormees. Tema tabel oli umbes niisugune. Ja ta ütles, et teiste meelest on samamoodi. Ma muidugi ei tea, mida arvavad praegu kommunistid, aga ma ei usu, et nemad ka Hiinas midagi pää pääle suudavad pöörata. Tulvad saavad mööda ja jõed lähevad oma sängidesse tagasi.”
“Aga missugune on teie oma suurmeeste edetabel?”
Õpetaja kuristas naerda.
“No milleks teil seda nii väga tarvis teada on? Ma ei ole tegelikult endale niisugust tabelit tõsiselt teinud. Ainult mõne korra, kui hing nende Caesariimetlejate pääle täis sai, panin ritta mõned nimed, keda mina kõige enam austan. Ega ma ei usu, et seesugust terve maailma suurmeeste tippnimistut teha saakski. Maailmakultuuri ei ole ju veel olemas, kuigi sellest räägitakse. On hulk kultuure ja mõned seosed nende vahel, mõned tipud, mis oma maastikust kõrgele üle ulatuvad ja kaugele paistavad. Nagu Buddha või Laozi või Kristus. Aga minu suurmehed on näiteks need, kes püüdsid kultuuri riiukukkede käest päästa. Näiteks tõlkijad, need, kes tõlkisid kreeka filosoofiat ja kirjandust keskpärsia keelde, ja teised, kes tõlkisid seda araabia keelde, ja kolmandad, kes tõlkisid araabia keelest ladina keelde. Tõid Lääne kultuuri jälle Läände tagasi. Need Toledo ja Sitsiilia juudid. Ma võiks ju nimesidki nimetada, aga vaevalt need teile midagi ütlevad. Praegu. Ühe nime ma nimetaksin, jätke meelde. See on Cassiodorus. Üks mees, kes pole suurt kirjutanud, aga tema asutas kuuendal sajandil Kalaabrias Vivariumi kloostri ja kogus sinna kõik käsikirjad, kõik antiikse kirjavara, mis tal õnnestus kätte saada ja taplejate ning põletajate käest päästa. Tema oli vist üks esimesi, kes nii tegi, hiljem oli temasuguseid veel. Cassiodorus, õpetatud mees, kellel ei olnud aega oma suuruse pääle mõelda, mees, kes lihtsalt tegi, mida pidi tegema. Vahel on see kõige raskem.
Ja pange siis siia kõrvale need kooliraamatute suured mehed, Aleksandrid ja Caesarid. Aleksander, kes pani põlema Pärsia kuningalossi Persepolises, põletas ära ühe rahva suure raamatukogu. Roomlased, kes panid põlema Aleksandria raamatukogu. Terve see kultuur, mis on ehitatud teiste varemetele ja milles on midagi väärtuslikku olemas ainult sellepärast, et on inimesi, kes on teinud vastupidist suurmeestele ja neile, kes suurmeeste suuri tegusid imetlevad.”
“Alol on juudi raamatukogu südamel,” kasutas Ellen ära mehe kirglikku jutlusse siginud pausi. “Nemad ju koos professor M-iga päästsid ära suurema osa juudi raamatutest, mis sakslaste käsu järgi oleks tulnud ülikooli raamatukogust kokku korjata ja hävitada. Nad vahetasid numbrid ära, tõstsid osa kartoteegikaste lihtsalt mujale ja andisid sakslastele ainult mõnedsajad eksemplarid kalendreid, ajakirju, tühja-tähja juturaamatuid ja muud, mida pole raske asemele saada. Aga kõik parem kirjandus jäi alles.”
“Nii et teie kaitsepühak on Cassiodorus?” küsis ta.
“Temale oleksin ma küll valmis küünla panema ja temalt Jumala juures eestkostet paluma. Ehk ta mõistaks mind paremini kui enamus teisi. Ainult et minu teada ta ei ole pühak, kirik ei ole teda kanoniseerind.”
Vahepeal olid küsimused, mis ta oli raamatukogus valmis mõelnud, tundunud talle nii tillukesed ja tühised, et ta ei tihanud neile mõeldagi – nii lummav oli see maailm, mille Õpetaja talle oma jutuga lähedale tõi. Nüüd aga oli Õpetaja ise liikunud lähedale küsimusele, mis tal hingel oli, kuigi ta ei osanud seda enne ega nüüd korralikult sõnastada.
“On üks asi, mida ma tahaksin küsida, aga ei oska hästi. See puutub ühelt poolt kindlasti sedasama Cassiodorust, teiselt poolt aga neid, kes teda tähtsaks meheks ei pidanud… Ja siis need teised, need, kes mõõga ja tulega ristiusku siiagi tõid. Kes ketsereid põletasid… Kas kristlus ja kirik on teie meelest enam Caesari ja Napoleoni või Cassiodoruse poolel?”
Õpetaja vangutas naeratades pääd.
“Oh, ma peaksin ikka rektor Klementi käest palka küsima kõigi nende loengute eest, mis ma niimoodi noortele inimestele pean. Sellepärast, et ülikool ei anna haridust, mis oleks hariduse nime väärt. Ei anna nüüd ega annud tookord Eesti Vabariigis. Ainult et siis oli mul võimalik samu jutte auditooriumi puldist maha rääkida. Nüüd pean seda oma elutoas tegema.”
“Ära nüüd nii
