et ta peab teda pühitsema Ida Sukapaela ordu liikmeks. Ta viis ta tahatuppa ja säält edasi läbi kummaliste, vanu raamatuid ja kujusid täis tubade, kuni nad jõudsid lauda moodi ruumi, kus seinte ääres olid riiulid. Riiulitel ei olnud raamatuid, vaid pesad, kus haudusid kanad, pardid ja kalkunid. Teises seinas oli sõim, kus lamas suur lind. Nad läksid ligemale ja ta nägi, et see ei olnud lind, vaid Jüri ilus õde, kelle pääl oli otsekui sulgedest tekk. “Ütle “Borobudur,”” käskis Õpetaja. “See on amhara keel.” Ta püüdis seda öelda, kuid keel oli kange ja ei kuulanud sõna. Õpetaja hakkas kurjalt naerma, võttis sõime kõrvalt lehmaketi ja pani talle ümber kaela. Siis võttis ta püksid jalast. Pükste all oli tal trippidega sukahoidja nagu naistel. Ta tõstis teki üles ja ronis Jüri õe kõrvale sõime.
4
Järgmised päevad läksid tavaliselt. Ta käis loengutel, istus raamatukogus ja kohvikus, kuulas Aleksi ja Härmsoo Peetri luuletusi. Need olid päris hääd. Üht luges Peeter viimasel õhtul enne tema järgmist visiiti Õpetaja juurde, kui nad jälle kolmekesi koos olid. Sellest jäi talle meelde
Rajputana arhipiiskop Suryamuryapatnam, Miles Davis ja pool kotti varakevadisi kartuleid veerevad mu peas ringi aga ainus väljapääs on poeesias karjalaskepäev lehmadele antakse saksofonid leivamuredest hoolimata on
laudauks lahti
maastikku valitsevad mäletsetud helid ja karm aga õiglane rohi võidukalt sukeldub zootehnik Tõravere sügavikku
Peeter oli tema esimene tuttav ülikoolist. Teda oleks peaaegu võinud sõbraks nimetada, kui ta oleks tihanud seda sõna kasutada. Sõna “sõber” tundus talle liiga pidulik ja suur. Võibolla ka sellepärast, et see oli üks põhilisi sõnu sovetlikus leksikas: “Sõpruseks” kutsuti nii kauplust, silda, kultuurimaja kui küpsisemarki. Keskkooli viimastes klassides tal sõpru ei olnud, vähemalt sestsaadik, kui ta luuletusi lugema ja ise luuletama hakkas. Klassivendade ja – õdedega ei olnud tal enam millestki rääkida, neil olid teised, maisemad ja reaalsemad huvid. Ta käis küll endises tüdrukute koolis peol, aga tüdrukutegagi ei olnud tal õiget klappi: ta mõtles meeleheitlikult, mida nendega tantsu ajal rääkida, ja kuna ei osanud midagi välja mõelda, oli enamasti kohmetult vait. Seda, et ei maksa rääkida moodsast luulest ja usust, oli ta juba kogemustest õppinud. Tal ei olnud kedagi, kellele lugeda oma luuletusi ja rääkida luulest. Peetriga sattus ta kokku esimesel kolhoosisügisel. Ta avastas, et too teab mõndagi moodsast luulest, tunneb tähtkujusid ning teab pääst kõikide Saare-Lääne piiskopite nimesid. Peetriga ta seltsis kõige rohkem, eriti pärast seda, kui selgus, et nad mõlemad luuletasid. Nad hulkusid palju ringi, vahel koos mõne tüdrukuga, ja arutlesid luulest, telepaatiast, Jugoslaavia kommunismist, neljamõõtmelisest ruumist ja idamaadest. Peetrile ei meeldinud viinavõtmine, tema mõju all hakkas ta jooma haput gruusia veini, millele tuli juustu juurde haugata. Veini olid tal mõned pudelid kaasas ja neid sai külapoestki. Nii istusid nad mitmel õhtul koos talumaja ärklitoas, kuhu poisid olid elama pandud, ja pidasid klubiõhtut, kuhu ka mõned tüdrukud kutsuti.
Peetri isa töötas ühes ministeeriumis päris kõrgel kohal, nii sai poeg üürida Tartus toa ja sääl oma klubiõhtuid jätkata. See ei takistanud teda küll pea iga päev istumast kohvikus, kus ta varsti liitus Luubergi Aleksi austajate ringiga. Peeter oligi õieti ainus inimene, kes võis Aleksile vääriliselt sekundeerida. Nende lemmiktegevus oli vaba mõttearendus, mis vahel võttis luulevormi. Mõlematel oli taskus ja mapis alati värskeid luuletusi, mida nad olid valmis ette lugema. Nii ka seekord. Kui Peeter oli lasknud oma zootehnikul Tõravere sügavikku sukelduda, ei saanud Aleks üle kiusatusest rääkida mälestusi sellest, kuidas üks tema kooliõde, kes Eestis oli õppinud ajalugu, hakkas Siberis tööle zootehnikuna. See oli tal läinud nii edukalt, et ta sai aukirju, käis tööeesrindlaste kokkutulekutel ja teenis hulga raha, nii et sai kodumaale tagasi tulles ehitada Meriväljale korraliku maja. Ta küsis Aleksilt, kas naine töötas Meriväljal zootehniku või ajaloolasena. Ei kumbagi, ta oli hakanud ETKVL-is varustajaks.Talletulimeelde, et ka tema sugulaste hulgas oli mees, kellest Siberis sai tööeesrindlane. Mees oli tavaline Võrumaa talupidaja, Siberis hakkas ta aga mesinikuks, teenis samuti hulga aukirju ja rublasid ning ehitas ka maja, küll mitte Meriväljale, vaid Sauele.
Tema naine, kes olevat olnud Henrik Visnapuu kaugelt sugulane, kirjutas asumisel luuletusi ja saatis kirjas kodumaale. Vanaemal olid nad alles hoitud ja ta luges neid vahel sõbrannadele ette.
Aleks oli ka Siberis olnud ja luuletusi kirjutanud. Need olid osalt venekeelsed. Ta istus paar aastat laagris, siis oli asumisel ühes Kirovi kandi väikelinnas, kus oli vaid kolm kohalikku haritlast – arst (loomulikult juut), apteeker ja jõesadama pensionil raamatupidaja. Nad olid poolsalaja mänginud bridži ja võtnud noore eestlase enda seltskonda neljandaks käeks. Sellest oli talle palju kasu: talle anti hästi süüa ja enne bridžilauda asumist räägiti kirjandusest ning loeti luuletusi, ka selliseid, mis Nõukogudemaal olid ametlikult unustatud ja tavalisele inimesele kättesaamatud. Asitõendina luges Aleks ette ühe Saša Tšornõi luuletuse ja siis ühe enda venekeelse teose, millest talle jäi meelde katke:
Мой хобби хотеть и хохотать, даже если коновал питается только накопленной коноплей
See meenutas talle, et raamatukogus ootasid teda kaks köidet Radhakrishnani India filosoofia ajalugu vene keeles, mida ta jonnakalt lugeda püüdis. Ülikoolis hakati filosoofiat õpetama alles pärast seda, kui noorte ajud olid NLKP ajalooga piisavalt läbi pestud; tema nii kaua aga ei jaksanud kannatada, vaid alustas varem sellega, mis kätte sai. Eesti keeles polnud seda palju: Koorti artiklid vanades “Loomingutes”, Nietzsche “Zarathustra” ja Will Duranti lood filosoofia ajaloost sarjast “Elav Teadus”. Õnneks oli ta kooliajal vene kirjandust lugema hakanud – neil oli kodus vene väärtkirjandust rohkem kui eesti oma, mõned veel jättide ja fitaadegagi – ja niimoodi tõhusalt täiendanud kodunt kaasa saadud vene keele oskust. Ta ei osanud isegi öelda, miks hakkas lugema just India filosoofiat ja mitte näiteks Platonit. Ju see idamaa-huvi oli temas või tema ümber õhus. Nad mõlemad Peetriga õppisid fakultatiivselt idamaa keeli, tema sanskriti ja araabia, Peeter hindi keelt. Pärast seda, kui nad olid orientaalõpingutega alustanud, ei rääkinud Peeter kuu aega seltskonnas muust kui indoloogiast, joogast ja reinkarnatsioonist, mida ta tundis ühe sajandi alguses ilmunud venekeelse teosoofiamaiku raamatu järgi. Devanagari tähed õppis ta ilusti selgeks ja nad kasutasid neid vahel parteiajaloo loengutel salakirjana, milles kirjutasid kuuldule roppe kommentaare. Kui vana tobe Venemaa eestlane Martson loengul häält tõstes retooriliselt küsis: “Kuhu saatis partei sel raskel hetkel oma paremad esindajad?“ kirjutas Peeter oma konspekti servale devanagaris“ ” ja tema “ ”.
Ta kuulas ära Aleksi viimase luuletuse ja tõusis. Just siis tulid nende laua juurde Karmen ja Liia. Ta oleks hää meelega jäänud. Karmen, kes õppis arsti, meeldis talle, kuid ta tundis, et ei oska tüdrukule kuidagi läheneda. Ta ihaldas ja kartis naisi ja sellest ihast ning kartusest kokku oli saanud kõrge müür tema ja ta soovide täitumise vahele. Ja pääle selle oli raamatukogus ehk ka Malle.
5
Malle oli tõesti raamatukogus. Ta luges Kolozsvári Grandpierre’i ungari muinasjutte. Nad pilgutasid teineteisele vandeseltslaslikult silma. Ta asus Radhakrishnani kallale ja püüdis süveneda mimansa koolkonna ideedesse. See ei tahtnud aga hästi õnnestuda. Sangarlikult pidas ta vastu pool tundi, ei saanud aga jätta vahel vilksti Malle poole vaatamata. Pea iga kord vaatas Malle samamoodi vilksti tema poole ja naeratas. Malle naeratuses oli midagi, mis võttis talt ära hirmu naise ees. See oli korraga õelik ja emalik. Malle oli kena, kuigi hoopiski mitte erutavalt seksapiilne. Ta õppis soomeugri keeli ja laulis naiskooris. Nad olid vahel kohtunud kontsertidel ja mõne korra sääl koos ka käinud. Malle oli näinud ka tema luuletusi, aga kui neid miski ühendas, siis pigem muusika ja keeleteadus.
Siis
