paras. Ta tajus Õpetajas huvi ja osavõtlikkust ning tema esialgne kohmetus taandus. Ta ütles, et teab hulga Lermontovi luuletusi pääst ja eesti luulest Sanga ja Talvikut, aga inglise ja prantsuse keeles eriti palju ei tea, sest ei tea õieti, kuidas inglased ja prantslased luuletusi loevad.
Õpetaja naeris koos Aleksiga ja soovitas minna metsa ja sääl üksi valju häälega lugeda. Tema oli niimoodi nooruses lugenud Rimbaud’ “Le Bateau ivre’i”, mis oli tema meelest üldse Euroopa luule non plus ultra.
Talle tuli meelde äsja ühest antoloogiast loetud katke Elioti “The Waste Land’ist” ja ta päris, mis Õpetaja Eliotist arvab. Õpetaja arvas, et Eliot on väga hää luuletaja, aga kippus liiga paavstiks ja kohtumõistjaks. Et ta oli samamoodi veidrik ja enda meelest prohvet nagu Ezra Pound, ainult teistpidi. Kas ta Ezra Poundi on lugenud? Ei olnud. Õpetaja arvas, et Poundi tuleb lugeda. Pound oli aru saanud, mis luule on. Eurooplased olevat sellest üldse harva aru saanud. Ainult keldid polevat luuletunnet kunagi kaotanud, nende käest õppinud germaani ja romaani Euroopa seda paar korda uuesti.
“Aga kuidas on antiikluulega?” ei saanud ta küsimata jätta. Õpetaja ei pidanud ladina luulest suuremat, tema arust olid roomlased oma originaalsed vormid kreeka mõjul kaotanud ja surunud oma keele vägisi vormi, mis oli sellele tegelikult sobimatu. Aga Catullusega jäi ta siiski enam-vähem rahule, niisama Tibulluse ja Propertiusega. Aga see, et ladina luule õitseaeg oli nii lühike, tõendas tema meelest, et midagi selle alustes oli mäda. Luulevaim kadunud ja seda püütud asendada igasugu formalistlike kunsttükkidega. Neid olevat kõige agaramalt harrastatud vandaalide õukonnas V sajandi Kartaagos.
“Nii et vandaalid ei oldki nii hirmsad hävitajad?” pidi ta küsima. Õpetaja naeris jälle oma kõrisevat naeru ja ütles, et võrreldes roomlaste endiga olid vandaalid väga leebed ja kultuursed olendid. Roomlased hävitasid uskumatu hulga rahvaid ja kultuure ja lõid riigi, mis hakkas lagunema ja mädanema varsti pärast seda, kui oli oma maksimaalse ulatuse kätte saanud.
Aleks, kes oli tükk aega pidanud vait olema ja kuulama, ei kannatanud seda kauem välja ja küsis vahele, et kuigi roomlased polnud suured luuletajad ega filosoofid, kas ei olnud rooma geenius siiski riikluses ja seadusandluses. Õpetaja ütles, et tema meelest avaldus rooma geenius ehk küll sõjaväekorralduses, selles, mis puutus vallutamisse ja okupeerimisse. Ka rooma insenerikunsti suursaavutused – teed ja sillad – olid kõige otsesemalt seotud strateegiaga. Riigikorralduse asjades olnud roomlased tema meelest aga üsna saamatud. Rooma õiguse teinud neile ära Foiniikiast pärit juristid nagu Paulus ja Ulpianus, kes tema arust teadsid üht-teist semiitide seadustest. Tegelikult olevatki seadusekultus ja seadusandlus kõige kaugemale arenenud semiitidel, kes olid tõelised seaduserahvad. Juutidel olevat ju tänini kõige püham asi seaduseraamat – Toora, ja suhet Jumala ja inimeste vahel olevat mõistetud ka juriidilise lepinguna. Nii et olevat loomulik, et semiidid ka rooma õiguse roomlaste jaoks korda tegid.
“Nii et tavalistes arusaamades Rooma riigist on palju müütisid?” küsis ta, kui Õpetaja pausi tegi.
Seekord Õpetaja ei naernud, vaid ainult muigas virilalt.
“Mis müütidest siin rääkida, need on pigem kalendrijutud või aabitsalood, nagu eelmise sajandi alul eesti rahva harimiseks kirjutati. Suurem osa inimesi on ju vaimselt algkooli või lasteaia tasemel ja võimetud midagi keerulisemat vastu võtma. Meie tsivilisatsioonis ei tahagi suurem hulk inimesi muud kui lugeda uuesti ja uuesti aabitsalugusid, lugeda seda, mis hoiab neid lapsepõlves ja ei lase täiskasvanuks saada.”
“Siis võiks ehk öelda, et Lääne tsivilisatsioonis on kultuur rohkem kardinate kui akna eest, ta pigem varjab kui näitab meile seda, mis väljas on,” ütles Aleks.
“Jah, võib ju ka nii öelda,” arvas Õpetaja. “Üks inglise kirjanik kirjutas kord, et Lääne inimeses ühinevad kummalises kombinatsioonis suur intellektuaalne uudishimu ja sama suur intellektuaalne hirm.“
Ta ütles, et Õpetaja on vist oma intellektuaalsest hirmust küll üle. Õpetaja vangutas nukralt pead ja ütles, et ta tahaks seda loota, ei ole aga kindel. Hirmul on palju nägusid, ja kuna inimesel on ka hirm hirmu enda ees, siis ta varjab ka seda enda eest, mängib endaga keerulist teatrit, loob endast endale müüdi või õigemini aabitsajutu.
Ta ei saanud jätta küsimata, kas siis ei ole olulist vahet nõukogude ja Lääne ühiskonna mütologiseerumise astmes. Õpetaja vangutas jälle nukralt pead:
“See on meile nii võluv kiusatus, minna kaasa selle jutuga, mida räägib Ameerika Hääl või mõni teine säält raadio. Aga see ei ole tegelikult nii palju parem kui meie ajakirjandus. Ajakirjandus on mõlemal pool ideoloogilise võitluse vahend, nagu teile ülikoolis vist õpetatakse, ja ideoloogiline võitlus kasutab mütoloogiat. Ma olen mõeld, et peaks tegema ajakirjandusele samasuguse folkloori-motiivide registri nagu folklooritekstidele on teinud Stith Thompson. Olen alustanud ka, aga ei jõua. Peaks neid uusi mütoloogilisi motiive vanadega võrdlema, siis oleks asjal mõte. Aleks juba teab seda minu kurtmist, et inimene peaks elama vähemalt kolmsada aastat, siis jõuaks midagi korralikku ära teha, need seitsekümmend-kaheksakümmenud aastat kuluvad nooruserumalustele, õppimisele ja plaanide tegemisele. Ma kirun siin teisi, et kirjutavad ja loevad aabitsajutte, aga mis ma isegi rohkemat olen kirjutanud. Ikka neidsamu aabitsajutte. Olen plaani pidanud küll, et kirjutan oma “Summa”, ühe suure raamatu, kus on kõik kirjas, mis ma maailma asjadest arvan. Aga peaks veel nii mitme targa teadusega tegelema. Meie aja kõige filosoofilisem teadus on füüsika, see on õieti ainus filosoofia, mis läänemaailma järele on jäänud. Aga ma ei ole jaksanud Einsteini, Schrödingeri ja von Neumanni nii korralikult lugeda kui vaja. Ja botaanikat ei tunne ka korralikult. Botaanika lubaks darvinistliku jampsiga hakkama saada, näidata, et asi pole olelusvõitluses, vaid mingites kindlates vormides, milles elu üldse olla saab ja millest millesse ta transformeerub… Aga mis seda kõike rääkida. Ma usun, et on vabalt võimalik elada paarsada aastat, aga ühe inimese usk ei loe siin suuremat. Oleks vaja, et see usk elaks kultuuris, oleks osa kultuurist. Aga meie maailm muutub aina lapsikumaks, siin elatakse lastele ja noortele, siin kardetakse ja välditakse täiskasvanuks saamist…”
“Mulle tuleb meelde, et kunagi sa kirjutasid sellest, et maailmas oli vist ainult paar tegelikult täiskasvanud inimest – Buddha, Krishna ja Laozi,” leidis Aleks võimaluse oma sõna vahele ütelda.
“Võibolla oli mõni veel. Kust me teame, mis inimesi maajade või inkade juures oli või mida mõni Siberi šamaan mõtles. Aga selle seitsme-kaheksakümne aasta sees peab küll geenius olema, et täiskasvanuks saada, enamus ei jõua kuskile.”
“Aga kas ei ole nii, et kui ka aega oleks rohkem, jääksid inimesed ikka oma arengus varakult pidama, jääksid samamoodi lasteks ja kardaksid täiskasvanuks saada?” ei saanud ta küsimata jätta.
Õpetaja noogutas:
“Jah, ma usun, et selle taga on hirm. Võibolla on see seesama asi, mis kristlased nimetavad amarthia – patt, ja buddhistid duhkha – kannatus. Mõnel targemal psühholoogil on sellest ka midagi öeldud, aga psühholoogiat ma tunnen halvasti.”
“Kas mõnes kultuuris on siis seda hirmu ja lapsepõlve kultust vähem?” küsis Aleks.
“Jah, kui ma vahel väga mustas meeleolus olen, siis ma mõtlen, et nii nagu maailmas on olnud ainult paar täiskasvanud inimest, on olnud ka ainult paar tõelist kultuuri – mõned metsarahvaste omad ja siis hiina kultuur. Enne kui eurooplased ja jaapanlased seda hävitama asusid.”
“Aga kuidas nende maajade ja inkadega oli, keda te ennist mainisite?” küsis ta.
“Inkadest ma suuremat ei tea, aga maajade keelega olen omal ajal tegelnud. Ma lugesin “Popol Vuh’i”. Ah jaa, kas te teate, mis “Popol Vuh” on?”
Ta
