tulnud ettepanek minna viimasele seansile Saluuti. Kindlustan pileti ja seltskonnaga, kui see sobib.
Ta keeras paberi kokku, tegi sellest noole, kirjutas pääle “Malle”ja viskas naaberlauale.
Nool tuli sama teed tagasi ja maandus otse keset India filosoofiat. Vastus oli lihtne ja lühike. Tema kirja ülemises vasakus nurgas seisis kaldu:
Tutvunud ettepanekuga. Nõus. /allkiri/
Malle isa oli olnud sovhoosidirektor.
6
Film oli kurvavõitu, tegevus Pariisi agulis, tegelasteks politsei eest põgenev apašš, tema poolkaltsakast sõber ja tolle õde, kelle apašš võrgutab. Lõpuks tapab kaltsakas apaši ja õiglus võidutseb.
Kui saalis tuled kustusid, võttis ta Malle käe, Malle ei olnud vastu. Tal olid jahedad sõrmed, mis tasahilju soojenesid, kui ta neid silitas. Nii nad istusidki filmi lõpuni, käsi käes. Paar korda vaatas ta vilksamisi Malle poole. Tüdruku näol mängles kinolinalt peegelduv valgus, tal oli terav nina ja kõrge laup, millele laskus tume juuksekihar. Malles oli niimoodi midagi klassitsistlikku. Ta meenutas hetkeks rohkem eatut antiikjumalannat kui üheksateistkümneaastast teise kursuse tudengit.
Kui film lõppes ja nad rahvasummaga väljapääsu poole läksid, oli Malle jälle Malle. See, et ta tüdruku koju saadab, oli endastmõistetav. Otsekui ühel meelel pöörasid nad pikemale teele, mis läks üle Toome. Kui nad ülikooli taha olid jõudnud, libistas ta käe Malle käe alla. Nii nad läksid üles mäkke, äkitselt vaikides. Ta surus tüdruku käsivart enda vastu, tüdruk vastas samaga. Esimese laterna all seisatasid nad nagu kokkulepitult ja vaatasid üksteisele otsa, ikka vaikides ja naeratasid. Kui nad edasi läksid, küsis ta Mallelt, kas tal oli oma aed ja õu, kus lapsepõlves mängida. Malle ütles, et päris pisikese lapsena oli, siis aga läksid ema ja isa lahku ja nad kolisid emaga suurde majja, kus aeda ei olnud. Lähedal oli aga park ja vanaema käis tema ja väikse vennaga ikka sääl jalutamas.
Nii nad olidki siis lapsepõlves vanaemadega jalutanud, üks ühes, teine teises Eestimaa ääres, teadmata teineteisest midagi. Ta arvas, et Malle vanaema võis tema vanaemast või vähemalt vanaisast midagi teada, sest vanaisa oli müünud koolidele igasugu õppevahendeid – gloobusi, õpikuid, luukeresid, pliiatseid, kolmnurki ja mallisid. Malle vanaema aga ei olnud õpetaja, nii ei pruukinud ta midagi teada neist pliiatsitest, luukeredest ja kolmnurkadest. Ja toonasest kaupmehest, keda nüüd ei lasknud magada kirvendus halvatud käes ja hirm üksi pimedasse jääda.
Ta küsis Mallelt, kas tema kartis üksi pimedas olla. Malle ei olnud kartnud. Aga ega ta palju pimedas ei olla olnud ka – nad magasid väikse vennaga ühes toas, kõrvaltoas magas vanaema ja uks oli alati lahti.
Kas Malle vanaema elab? Jah. Elab, ei käi enam suurt väljas, aga kodus toimetab ikka, vaatab telekat ja koob sokke.
Malle oli temast pool aastat vanem. Nad olid mõlemad isata kasvanud, tema beebipõlvest, Malle algkoolilapsest saadik. Nii olid mõlemad kasvanud naiste hulgas, kumbki ei teadnud õieti kuigi palju meeste maailmast, sellest maailmast, kuhu kuulusid sõda, jahipidamine, tubaka- ja õllehais, kaardimäng ja nilbused.
Ta surus tüdruku käsivart, mõeldes, et neil on nii palju ühist. Ta tundis midagi, mis võis olla hellus ja kaastunne, aga ka soovi tüdruku kehale ligemal olla, ligemale pääseda. Tärkav iha oli alguses hämar, ta ei osanud kujutleda, kuidas see võiks sündida, kuid keha teadis midagi ka kujutluste abita. Ta tundis teise soojust, ihu ja juuste lõhna, mis segunes kevadise pargi lõhnaga.
Nad jõudsid suure sirelipõõsa juurde, millel olid õiepungad juba puhkemas ja jäid selle alla seisma. Latern jäi kaugele.
“Otsiks õnne, aga pime on,” ütles Malle. “Kas sinule meeldib sireliõnne otsida?“
Tema oli kord lapsena ühes Tartu aias leidnud sireliõie, mille kroon oli jagunenud kaheteistkümnesse tippu. Malle arvas, et siis ta peab küll õnnelik inimene olema, tema oli leidnud ainult tavalisi viietipulisi õisi.
Nad pöördusid näoga teineteise poole. Ta vaatas Mallele otsa, Malle silmad olid hämaras täiesti mustad, neis helkis vastu kauge latern kui pisike täht. Ta võttis tüdrukul ümbert kinni ja nad suudlesid. See tuli lihtsalt ja loomulikult, peaaegu ilma pabistamata. Mallel olid väga pehmed ja soojad huuled. Ta oli lugenud, et suudeldes naine sulgeb silmad, mees aga jätab lahti, kuid ei saanud nii. Silmad läksid nagu iseendast kinni ja ta nägi suletud laugude taga tuhandeid süttivaid ja laiali lendavaid sädemeid, otsekui vaikset sisemist ilutulestikku, mis oli kaua temas oodanud ja nüüd valla pääses.
Nad läksid vaikselt edasi. Ta tundis, et nüüd ühendab neid miski, nad käisid ja hingasid vist ühes taktis. Kas nad mõtlesid ka ühte ja sama?
“Sa pillud sädemeid,” ütles ta, kui nad olid pargist välja jõudnud ja keerasid tänavale, mille ääres oli inter.
“Sa ise pillud,” vastas Malle. “Ma nägin neid suletud silmadegagi.”
7
Järgmine päev oli hommikul päikesepaisteline, lõunaks aga läks pilve ja tuli esimene sagar hoovihma. Ta teadis, et on veidi armunud, aga üllataval kombel ei teinud see teda uimaseks. Vastupidi, kõik oli selge ja puhas, meeled teravamadki kui tavaliselt. Kõige üllatavam oli aga mingi imeline, seniolematu tasakaal. Ta mõtles, kas selline ongi siis hingerahu, rahuldatus. Sellel rahuldatusel ei olnud suurt tegemist seksiga. Malle soojade huulte ja jaheda käe puudutus oleks otsekui kustutanud temast igasuguse himu ja rahutuse.
Kui ta sai kolmteist, kaotati ära eraldi poiste- ja tütarlastekoolid ja nende klassi tulid tüdrukud. See muutis terve tema elu. Ta istus klassis rohkem küliti pingis, vahetas tüdrukutega otsatult kirjakesi ja oli mitmesse korraga armunud. See oli umbes samal ajal, kui ta oli avastanud luule, oli hakanud lugema arbujaid, Lermontovi, Puškinit ja Eino Leinot. Ta ei mõelnud palju muust kui luulest ja tüdrukutest. See oli päris põnev, aga varsti ta hakkas aru saama, et tüdrukud ei mõtle luulest, vaid poistest, estraadilauljatest ja riietest. Ta hakkas aru saama, et ei oska tüdrukutega millestki rääkida. Ta elas teises maailmas kui need, kellega ta oli ühte klassi sattunud. Tema maailm, tema raamatud, Mozart ja Händel olid teistele võõrad. Tema jälle ei saanud aru, kuidas võisid nad kirjutada üksteisele salmikutesse totakaid laulusõnu, kui ometi olid olemas Heiti Talvik ja Lermontov, oli olemas luule. See äratas temas protesti. Ta isegi püüdis sellest rääkida, lugeda tüdrukutele Talvikut või Lermontovi. Aga ainult üks tundis nende vastu huvi, tema nimi oli Olga ja ta vanemad olid Venemaa eestlased ja kommunistid. Olga salmikusse ta kirjutas oma võitleva salmi:
Pegasus, kui kaua vead
tallist välja sõnnikut?
Millal mõistad, et sa pead
luuleks rämpsuhunnikut.
Ta oli noor ja kompromissitu moralist ja kaotas vähehaaval kontakti tüdrukutega. Poistega polnud ta seda leidnudki pärast seda, kui avastas luule ja klassikalise muusika. See oli teelahe. Seljataha jäi kalapüük, autod ja lennukimudelid, mida ta maal puust lõikas ja alumiiniumvärviga üle värvis.
Tema vähesed sõbrad ja klassivennad läksid teist teed, nende jutus tekkisid autode kõrvale naised ja viin. Viin teda eriti ei huvitanud, jutud naistest tegid ühtaegu haiget ja ärritasid. Need olid labased agulijutud, naine luges sääl niivõrd, kui ta mehele andis. Aga selle eest, et ta andis, ei teeninud ta tänu, vaid pigem põlgust. See poiste juttudest valguv põlgus ja viha ehmatas teda. Ta oli naiste hulgas kasvanud, naiste maailmaga kohanenud, ta ei osanud end naistele vastandada, ei tunnud end sel kombel mehena nagu ta koolikaaslased.
Ta
