ei sallinud, ütles, et K. on hakanud tihemini vanaisa juures käima, vist püüab tema hinge. K. tütart ta teadis küll: ta tantsis temaga koolipidudel. Tüdruk meeldis talle, aga tal oli kindel peigmees, varsti pärast kooli lõppu nad abiellusid.
Koolipoisina ta käis vahel jõulude ajal kirikus, aga elamus, mis säält sai, oli kindlasti midagi muud kui religioosne. Igav jutt ja venivad koraalid külmas tungil täis kirikus – see ei olnud toit tema hingele. Selles ei olnud hinge, luulet ega muusikat. Luule ja muusika avastas ta murdeeas. Äkki, üleöö, lugedes Lermontovi luuletust “Õhulaev”. Ta ei mäletanud enam, kuidas ta seda lugema sattus, vahest õpiti kooli kirjandustundides Lermontovi, vahest tahtis ta vaadata, kas oskab vene keeles luuletusi lugeda. Oskas küll. Ka toda ballaadi keisrist, kes südaööl vaimulaevas purjetab Prantsusmaa randa ja kutsub sääl oma vanu grenadere, oma naist ja poega. Kuid keegi ei tule – grenaderid ja poeg on surnud, naine abiellunud teisega. Nii läheb keiser nukralt, pisarsilmi laeva, mis viib ta tagasi kaugele saarele. Ja äkki tundis ta, et temalgi tulevad pisarad silma, teda haaras suur lein tolle ammusurnud keisri, tema grenaderide ja poja pärast. Aga selle leina taga oli veel midagi, midagi enamat kui lein. See miski oli elav, oli kuskilt tulnud, tulnud temasse ja elas nüüd tema noores rinnas, tuksus ja hingas koos temaga. See oligi vist luule. Säältsaadik ei osanud ta enam luuleta elada. Ta luges Lermontovi, Puškinit, Nekrassovit ja hiljem ka eesti luuletajaid. Eesti luuletused tundusid alguses veidrad ja kunstlikud, neis ei olnud suurte venelaste kaunist vabadust ja loomulikkust, nad mõjusid liiga poeetilised. Poeesiast sai talle samasugune halvustav sõna kui pedagoogikast. Puškin ja Lermontov olid nii lihtsad ja selged, nende luuletused olid peaaegu nagu proosa, aga mingil imelisel kombel ometi täiuslikult rütmis ja riimis. Selles oli maagia, lummus, harmoonia, mille järgi ta oli juba ammu janunenud. Harmoonia, milles olid kurbus ja rõõm, lein ja lust veidral kombel kõrvuti, vahel päris koos, päris ükssama. Milles oli vist koht ka Jumalal, Kristusel ja Piiblil.
Luule, mille ta avastas, ei oleks saanud olla luule ilma nendeta, ilma pöördumiseta Jumala poole, ilma palveta, ilma ahastuse, eksimise ja andeksannita. Täitsa loomulikult kirjutas ta viieteistaastase poisina luuleread:
Suure sügise hakul
sa äkki näed ja tead
ühel verisel raiepakul
üht verist mehepead
ka sul on nimeks Johannes
sa tuled Kellegi eel
ja pead pakule pannes
mõtled: ta juba on teel
Tema noores rinnas pakitsev torm ja tung vajas väljendust, vajas suuri sõnu. Sellised suured sõnad leidis ta ristiusu luules. Ristiusk oligi talle luule, suurte ja kaunite sõnade, palvete ja sajatuste luule. Kes minusse usub, ei lähe hukka. Mina olen ülestõusmine ja elu. Pimedus ei võtnud valgust vastu. Häda teile, variserid ja kirjatundjad. Teid heidetakse igavese pimeduse sisse, kus on ulgumine ja hammaste kiristamine. Ta luges kodus akna all istudes Johannese evangeeliumi ja tal oli tunne, nagu oleks mingi suur imeline lind laskunud ülevalt kõrgelt aknale ja vaadanud talle otsa. Ehk oli see Fööniks, muistne Egiptuse lind, kelle ajatul rinnal oli paljude muude märkide kõrval ka ristimärk.
Nüüd luges ta ka eesti luulet ja ka tema lemmikluuletajad ei saanud läbi nende suure sõnadeta. August Sang ütles, et kui täht ilmus rändajale, oli ta olnud kaluriks Galileas. Heiti Talvik ütles, et peame andma oma viimsest leivast viimse pala näljasele, siis tõuseb meie palve taas puhtana Jehoova ette.
Nii olid tal oma suured sõnad, mida ta luges nagu mantraid ja pani oma luuletustesse. Ta ei saanud öelda, et oleks neisse uskunud. Usklikku temast ei saanud, ta mõistus oli endiselt skeptiline, hing uskmatu. Aga skepsis ja uskmatus ei anna noorele inimesele suuri sõnu, mis tal vaja on. Nii elas ta korraga usus ja uskmatuses, kuid ei tajunud seda vastuoluna. Luulet ju vastuoludeta polegi, luules võib kõik olla kõigega koos, Ristija Johannes Leole Lembituga, Lucifer apostel Paulusega.
Ilmad läksid soojale. Nad käisid Mallega korra jalutamas, tegid pika tiiru linna taga ja jõe ääres. Mallel ei olnud enam mantlit, ainult õhuke lilleline sitskleit ja kerge jakk. Õhtuhämaras võttis ta Mallel käe alt. Ta rääkis Mallele Õpetajast, luulest ja usust, Malle rääkis oma vanaemast, kes teda oli hoidnud, talle laulnud ja muinasjutte jutustanud. Vanaema oli Venemaa eestlane, ta oli näinud revolutsiooni ja kodusõja õudusi, aga siis Eestisse pääsenud. Vanaema õde oli ka usklik olnud, ta elas Pärnus, aga sõitis vahel nädalapäeviks neile. Oli kangesti lahke ja abivalmis, aga katsus sugulasi ikka usule ja Jeesusele äratada. Vahel tulid usuõed talle külla, siis nad lugesid ja laulsid. Kord oli vanatädi üksi laulnud aina “halleluuja” ja “halleluuja”. Malle küsis, mida see “halleluuja” tähendab, vanatädi ütles, et see on Jumala kiitus. Malle küsis, et miks peab Jumalat kiitma. Vanatädi ütles, et Jumal on kõik inimesele annud, elu ja leiva ja lapsed ja kodu, Jumal armastab meid. Malle mõtles naabripoisile, kes oli aias basseini uppunud, ja poisi emale, kes koleda häälega karjus ja nuttis, ja küsis, kas tema ka peab Jumalat kiitma, et ta poeg suri. Vanatädi ütles, et Jumal võttis poisi enda juurde taevasse ja tal on sääl veel palju parem kui kodus aias. Malle küsis, kas taevas on ka bassein ja lillepeenar, aga vanatädi ei tahtnud rohkem rääkida, ta ütles, et taevas on palju rohkem, aga Malle on veel liiga väike, et sellest kõigest aru saada.
Õhtul enne magama jäämist küsis Malle emalt, kas tema ei saaks ka Jumala juures käia, kus naabri Andres nüüd on. Ema ehmatas selle jutu pääle ja ütles, et tema ei tahaks küll, et Malle ära Jumala juurde läheks. Malle ütles, et tema ei tahaks ka päriselt minna, ainult korraks Jumala juures külas käia. Ema arvas, et Jumala juures vist külas käia ei saa, Jumal ei lase enam kedagi tagasi, kes tema juures on. Malle leidis siis, et Jumal on kuri, kui ta teda enam ema juurde tagasi ei lase, ja tema sellist Jumalat ei taha. Ema ütles, et tema ka ei taha, aga ärgu ta seda vanatädile ütelgu, sest vanatädil ei ole lapsi ega kedagi lähedast, sellepärast on talle Jumalat väga vaja. Malle ei rääkinudki siis vanatädiga enam Jumalast.
Malle keha oli soojem ja pehmem kui varem. Ta tundis aina tugevamini selle tõmmet. Algne deseksualiseeriv joovastus oli vist üle minemas, ihu hakkas ikka selgemini midagi tahtma ja ei leppinud sellega, et nad pärast suudlust ja kallistust kumbki oma koju pidid minema. Ta ei tahtnud koju minna. See ei olnud ainult Malle sooja keha pärast, vaid ta tahtis ka lihtsalt kodust ära, tahtis kuskile, kus saaks olla omaette, ilma ema, tädi, vanaema ja vanaisata. Ta mõtles, kas ta võiks elada üksi nagu paljud mujalt tulnud tudengid. Aga ta ei osanud seda üksi-elamist kujutleda, kujutlusse tuli ikka Malle. See, kuidas nad Mallega voodis on – see oli palav ja põnev kujutlus, ka sellepärast, et ta ei osanud seda ikka hästi kujutleda ja proovis ikka uuesti ja uuesti. Aga ka see, kuidas nad hommikul ärkavad, kuidas Malle hommikukleidis toas kõnnib, juukseid kammib, kuidas nad koos riidesse panevad, hommikust söövad ja välja lähevad, ütlevad naabrile tere, naaber ütleb tere vastu: kuhu siis noorpaar nii vara hommikul läheb? Ta mõtles, et ta tahaks abielus olla, tahaks, et tal oleks oma kodu, oma tuba, mida ta saaks jagada inimesega, kelle ta on ise endale valinud, kellega tahab koos elada.
Kodu ta ei olnud ju valinud. Ta oli sinna sündinud, sinna sattunud teiste tahtest ja juhusest. See kodu ei olnud teistelegi päris kodu. Päris kodust jäid nad ilma, kui sakslased vanaisa maja ära võtsid ja neile linnas korteri andsid. Seda korterit ta natuke mäletas. Sääl oli peetud tema kolme aasta sünnipäeva. Ta ise oli aga olnud haige ja vaadanud tujutult pealt, kuidas külalised, tema täditütred, kes nüüd Rootsis elasid, ja paar tuttavate last, ringi jooksid ja kilkasid. Ta mäletas, et korter oli mööblit täis ja esikus seisis palju kaste ja kohvreid. Vanaisa majas oli olnud kaksteist tuba, selles korteris ainult (naljakas mõelda, et ainult!) kuus. Osa mööblit, pilte ja raamatuid sai viidud maale sugulaste juurde – need jäid alles. Alles jäid ka lauanõud ja kaks serviisi, mis olid keldris. Kõik muu põles ära, kui maja pommitamise aegu pihta sai. Siis leidis vanaisa peatuspaiga tuttavate juures, kelle suurest korterist olid üürnikud koos sakslastega põgenenud – mees oli vist nende teenistuses, võibolla isegi Gestapo’s. Sellele vihjati, aga sellest ei räägitud.
