style="font-size:15px;"> „Ega panegi,” ütles isand Oak.
„Sest tegelikult oled sa, karjus, väga nägus mees,” jätkas Joseph Poorgrass meelitava leebusega.
„Tõsi, karjus,” kinnitasid mehed.
„Suur aitäh,” ütles Oak tagasihoidlikult, nagu kombekus nõudis, kuid mõtles samas, et ei mängi kunagi Bathsheba nähes flööti; selle otsusega ilmutas ta tagasihoidlikkust, mis iseloomustas selle muusikariista tarka avastajat, jumalikku Minervat18 ennast.
„Ah, kui meid naisega Norcombe’i kirikus paari pandi,” ütles vana linnasekuivataja, pahane, et teda vestlusest välja jäeti, „siis nimetati meid kõige nägusamaks paariks kogu ümbruskonnas – seda ütlesid kõik.”
„Noh, sellest ajast oled sa, linnasekuivataja, küll kõvasti muutunud,” kostis kellegi hääl tarmukusega, millega öeldakse märkimisväärset ilmset tõde. Need sõnad tulid teiste taga istuvalt vanamehelt, kelle solvavaid ja mürgiseid märkusi eriti ei leevendanud temalt teiste naeru sekka aeg-ajalt kostvad naerukõkutused.
„Mis sa nüüd,” ütles Gabriel.
„Ära enam mängi, karjus,” ütles Susan Talli mees, noor abielumees, kes enne üksnes korra oli suu lahti teinud. „Ma pean minema hakkama, ja kui pillimäng ikka veel kostab, on mul tunne, nagu oleksin okastraati kinni jäänud. Kui ma mõtlen, et pärast minu äraminekut veel muusika mängib, aga mind seal pole, läheb mu meel kurvaks.”
„Kuhu sul nii kiire on?” küsis Coggan. „Sa istusid alati üsna kaua.”
„Noh, mehed, ma võtsin hiljuti naise, tema on nüüd mulle kõik, ja nii –” Noor mees vaikis kimbatuses.
„Uued isandad, uued kombed, nagu vist öeldakse,” tähendas Coggan.
„Jah, küllap vist – hahaa!” ütles Susan Talli mees hääletooniga, millega tahtis mõista anda, et suhtub naljadesse neid pahaks panemata. Seepeale soovis noor mees kõigile head õhtut ja lahkus.
Henery Fray oli esimene, kes talle järgnes. Seejärel tõusis Gabriel ning läks koos Jan Cogganiga, kes talle öömaja oli pakkunud. Mõni minut hiljem, kui kõik olid juba püsti ja minema asutasid, tormas Fray tagasi. Ähvardavalt sõrmega viibutades suunas ta oma paljutähendava pilgu huupi kellelegi näkku, juhuslikult kuulus nägu Joseph Poorgrassile.
„Mis viga, mis sul viga, Henery?” küsis Joseph, tagasi põrgates.
„Mis juhtus?” pärisid Jacob ja Mark Clark.
„Töödejuhataja Pennyways – töödejuhataja Pennyways, seda ma arvasin, seda ma arvasin.”
„Mis, kas ta tabati varguselt?”
„Varguselt jah. Lugu oli nii, et pärast kojujõudmist läks neiu Everdene uuesti välja, et vaadata, kas kõik on korras, nagu ta alati teeb, ja tuppa tulles nägi, kuidas töödejuhataja Pennyways aidatrepist alla tuli, pool vakka otra kaenlas. Ta tormas mehele kallale nagu kass – niisugust poisilikku tüdrukut annab otsida – see jääb muidugi meie vahele?”
„Muidugi – muidugi, Henery.”
„Perenaine tormas talle kallale ja lõpuks, kui neiu Bathsheba lubas teda mitte karistada, tunnistas ta, et oli kokku viis kotti vilja varastanud. Noh, nüüd on ta farmist välja visatud, aga küsimus on, kes nüüd töödejuhatajaks saab.”
Küsimus oli nii tõsine, et Henery pidi selle peale suurest kannust jooma, kuni põhi selgesti paistma hakkas. Veel enne, kui ta siidrikannu lauale tagasi oli pannud, tormas veelgi suurema hooga sisse Susan Talli noor mees. „Kas te olete juba kuulnud uudist, millest kogu küla räägib?”
„Kas töödejuhataja Pennywaysist?”
„Seda teist uudist?”
„Ei – me ei tea midagi!” vastasid teised ning puurisid pilgud Laban Tallisse, nagu tahaksid nad tema sõnu juba huultelt tabada.
„No on vast õuduste õhtu!” pomises Joseph Poorgrass kätega veheldes. „Mu vasak kõrv lõi nii kõvasti pilli, et see võis lausa mõrtsukatööd tähendada, ja ma nägin harakat, pahaendeliselt ainult ühte.”
„Fanny Robin – neiu Everdene’i kõige noorem teenija, on kadunud. Viimased kaks tundi on nad tahtnud uksi lukustada, aga teda pole koju ilmunud. Aga nad ei tea, kuidas magama minna, et teda mitte ukse taha jätta. Nad poleks nii mures, kui poleks märganud, et tüdruk oli viimased paar päeva tujust ära olnud, ja Maryann arvab, et vaene tüdruk on vägivaldse surmaga oma elu lõpetanud.”
„Oh – tules – tules!” kostsid sõnad Joseph Poorgrassi huultelt.
„Ei – ta on enda uputanud!” arvas Tall.
„Või on enda isa habemenoaga tapnud!” pakkus välja Billy Smallbury, eredalt üksikasju kujutledes.
„Noh – neiu Everdene tahab enne magamaminekut meist mõne mehega rääkida. Juhtum valitsejaga ja nüüd tüdrukuga on perenaise päris endast välja viinud.”
Mehed kiirustasid kõik mööda teed farmeri maja poole peale vana linnasekuivataja, keda uudised, tulekahju, vihm ega äike ei suutnud oma urust välja meelitada. Kui teiste sammud vaibusid, istus ta uuesti tagasi ning jätkas oma punaste, ähmaste silmadega tulle vaatamist.
Magamistoa aknast meeste pea kohalt välja kummardunud Bathsheba pea ja õlad paistsid ähmaselt, salapäraselt valges rüüs.
„Kas teie hulgas ka minu mehi on?” küsis ta erutunult.
„Jah, preili, isegi mitu,” vastas Susan Talli mees.
„Ma tahan, et kaks või kolm teist homme hommikul külas küsiksid, ega keegi Fanny Robini nimelist tüdrukut pole näinud. Tehke seda vaikselt: paanikaks pole veel põhjust. Ilmselt läks ta minema siis, kui me kõik tulekahju ümber olime.”
„Vabandust, preili, aga ega tal külas ühtki austajat olnud?” küsis Jacob Smallbury.
„Ma ei tea,” vastas Bathsheba.
„Säärast asja pole me küll kuulnud, preili,” kinnitasid kaks või kolm meest.
„See pole ka tõenäoline,” jätkas Bathsheba. „Sest kui tal oleks mõni austaja olnud, siis oleks see ka siin majas käinud, kui ta oleks korralik mees olnud. Kõige imelikum asi tema kadumise juures – tegelikult ainus asi, mis mulle tõsiselt muret teeb – on see, et Maryann nägi, kuidas ta majast üksnes tubastes tööriietes välja läks – isegi mütsi polnud tal peas.”
„Palun vabandust, preili, te tahate siis öelda, et noor naine ei läheks kallimaga kohtama ilma ennast üles löömata,” tähendas Jacob oma minevikukogemustele mõeldes. „Tõsi see on, preili.”
„Minu meelest oli tal mingi komps käes, ehkki ma seda hästi ei näinud,” kostis naisehääl ühest teisest aknast, ilmselt Maryanni toast. „Aga siin tal ühtki poissi polnud. Tema poiss elab Casterbridge’is ja minu teada on ta sõjaväelane.”
„Ega sa ta nime tea?” küsis Bathsheba.
„Ei, perenaine, temast ta palju ei rääkinud.”
„Ehk
Minerva – Rooma mütoloogias tarkusejumalanna ja oletatav flöödi leiutaja, mille mängimisest ta loobus, sest selle mängimine nõudis temalt grimasside tegemist.
