maamajast häärberisse suurte põldude keskel. Seda on juhtunud ka kõrgemates paikades. Kui hilisemate luuletajate värssides Jupiter oma perekonnaga neile kitsaks jäänud Olümpose mäelt selle kohal laiuvasse taevasse kolis, kajastus nende sõnades vastavalt enam kõrkust ja vaoshoitust.
Koridorist kostsid kellegi sammud, mis polnud eriti kärmed, vaid rasked ja mõõdetud.
(Kõik:) „Billy Smallbury on Casterbridge’ist tagasi.”
„Mis uudist?” küsis Bathsheba, kui William, saali keskele jõudnud, kaabust taskurätiku võttis ja otsaesist pühkis, keskelt alates kuni äärteni.
„Ma oleksin varem tagasi jõudnud, preili, kui ilm oleks parem olnud,” lausus ta. Seejärel trampis ta mõlemat jalga kõvasti vastu põrandat ning teised märkasid alla vaadates, et mehe mõlemad saapad olid lumised.
„Lõpuks jõudsid ikka kohale,” tähendas Henery.
„Mida sa Fannyst kuulsid?”
„Noh, preili, enam-vähem on selge, et ta laskis koos sõduritega jalga,” teatas William.
„Ei, Fanny-sugune tasakaalukas tüdruk ei saanud seda teha.”
„Ma seletan teile täpselt, kuidas asi oli. Kui ma Casterbridge’i kasarmutesse jõudsin, öeldi mulle: „Üheteistkümnes tragunirügement on läinud, uus väeosa on asemele tulnud.” Üheteistkümnes rügement oli eelmisel nädalal suundunud Melchesteri poole ja sealt edasi. Valitsuse käsk teele asuda tuli ootamatult nagu alati, ning enne kui üheteistkümnes rügement veel taibata jõudis, olid mehed juba teel. Nad läksid siit mööda.”
Gabriel oli teda huviga kuulanud. „Ma nägin neid, kui nad läksid,” sõnas ta.
„Jah,” jätkas William. „Räägiti, et nad ratsutasid uljalt hobustel mööda tänavat ja mängisid võidukalt lugu „Tüdruk, kelle ma maha jätsin”. Suure trummi põrin pani kõigil pealtvaatajatel sisikonna rappuma ja linna litsimaja asukatel ja prostituutidel olid kõigil silmad märjad.”
„Aga sõdurid ei läinud ju sõtta!”
„Ei, preili, aga nad läksid asendama neid, kes ehk läksid sõtta, ja need asjad on tihedasti omavahel seotud. Ja nii ma ütlesin endale: Fanny austaja oli selles rügemendis, ja Fanny läks temale järele. See on ilmselge, preili.”
„Kas sa said selle mehe nime teada?”
„Keegi ei teadnud seda. Küllap oli ta auastmelt kõrgem kui lihtsõdur.”
Gabriel seisis mõttes ega lausunud sõnagi, kuid teda vaevasid kahtlused.
„Noh, vähemalt täna õhtul ei õnnestu meil ilmselt midagi rohkem teada saada,” lausus Bathsheba. „Aga keegi teist peaks farmer Boldwoodi juurde minema ja talle seda vähestki teatama.”
Ta tõusis püsti, kuid enne minekut pöördus veel mõne sõnaga meeste poole ning tegi seda meeldiva väärikusega, millele tema leinariietus sõnades endas puuduva kainuse lisas:
„Teil on nüüd peremehe asemel perenaine. Ma ei tea veel, kuidas ma farmipidamisega hakkama saan, aga ma teen, mida suudan, ja kui teie mind teenite, siis teenin ka mina teid. Ärgu ükski teie hulgas ülekohtuselt arvaku (kui selliseid leidub, ehkki ma loodan, et neid pole), et kuna ma olen naine, ei tee ma vahet halva ja hea vahel.”
(Kõik:) „Ei, preili!”
(Liddy:) „Väga hästi öeldud.”
„Ma tõusen enne, kui te ärkate; ma olen põllul enne, kui teie tõusete; ja olen hommikust söönud enne, kui te põllul olete. Lühidalt, ma üllatan teid kõiki.”
(Kõik:) „Jah, preili.”
„Niisiis, head õhtut.”
(Kõik:) „Head õhtut, preili.”
Seejärel astus väike seaduseandja laua äärest tagasi ning väljus hoogsalt suurest elutoast, kusjuures ta musta siidkleidi saba mõned õlekõrred kaasa haaras ning neid krabistades mööda põrandat vedas. Liddy, väärikast sündmusest elevil, hõljus Bathsheba järel uksest välja natuke vaoshoituma väärikusega, milles ei puudunud omajagu naljaga pooleks matkimist, ning uks sulgus nende järel.
ÜHETEISTKÜMNES PEATÜKK
Kasarmute juures. Lumi. Kohtumine
Raske on kujutleda igavamat väljavaadet kui natuke hiljem samal lumisel õhtul Weatherburyst kakskümmend miili eemal asuvas linnas ja sõjaväebaasis, kui üldse võib väljavaateks nimetada muutust, mis peamiselt seisneb pimenemises.
Oli üks neid õhtuid, mil kurbus võib tabada ka kõige elurõõmsamat inimest, ilma et selles midagi kohatut tunduks olevat; kui tundlikule inimesele muutub armastus murelikkuseks, lootus aheneb kahtluseks ning usk alaneb üksnes lootuseks, kui mälus ei teki kahetsust mööda lastud võimaluste pärast midagi saavutada, ning ootused ei erguta ettevõtlikkust.
Vaataja nägi enda ees jalgrada, mille kõrval vasakul voolas jõgi ning selle taga paistis kõrge sein. Paremale jäi avar maastik, osaliselt aas, osaliselt nõmm, mis laius taamal paistva lainelise kõrgustikuni.
Säärastes paikades pole aastaaegade vaheldumine nii märgatav kui metsamaastikul. Kuid lähemal vaatlusel on need siingi tuntavad, esinevus seisneb vaid selles, et need pole kõigile nii tuttavad ja teada kui üldtuntud nähtused nagu pungade puhkemine ja lehtede langemine. Kuid mitmedki muutused ei toimu siin nii vargsi ja pikkamööda, nagu võiks kujutleda, arvestades nõmme või kõnnumaa üldist tardunud olekut. Siinses maastikus saabub talv hästi märgatavate üksteisele järgnevate astmetena: algul kaovad ussid, seejärel muutuvad sõnajalad, täituvad lombid, tõusevad udud, külm muudab värvid pruuniks, seened langevad kokku ja kõik kaob lume alla.
Sel õhtul olid need muutused kõnesoleval nõmmel jõudnud oma viimase astmeni ning esimest korda sel aastaajal muutusid maapinna ebatasasused vormituteks, ei vihjanud millelegi, ei kinnitanud midagi, ja nende ainus tunnus oli see, et nad moodustasid millegi teise ääre – lumise taevalaotuse alumise kihi. Sellest taevast läbisegi langevatest räitsakatest said aas ja nõmm otsekohe kehakatet juurde, kuid näisid seejärel veelgi rohkem alasti. Tohutu pilvekuppel pea kohal tundus olevat kummaliselt madalal ning moodustas otsekui suure tumeda võlvi, mis järk-järgult oma põhja kokku vajus, sest vaistlikult tekkis tunne, et taevast ääristav ja maapinda koorikuna kattev lumi ühinevad üheks massiks, vähimatki õhuruumi endi vahele jätmata.
Vasakule vaadates võis esmalt näha tasast pinda jõe kohal ning selle taga püstloodis kerkivat seina, kuid mõlemad olid mattunud pimedusse. Midagi muud polnud näha. Kui miski oli veel tumedam kui taevas, siis oli see sein, ning kui miski oli veel süngem kui sein, siis oli see jõgi selle seina ees. Ähmaselt paistvaid katuseharju muutsid sälguliseks ja pikendasid siin-seal paistvad korstnad, majade esikülgedel võis nõrgalt aimata piklikke akende piirjooni, ehkki vaid nende ülemisi pooli. Maapinnal jalgade ees ei paistnud lohke ega konarusi.
Kostis rida uskumatult tuhme lööke, mille rütmilisus viis kuulaja segadusse ja mis vaevu kostsid läbi lumeräitsakatest täidetud õhu. Lähedalasuva kiriku kell lõi kümme. Kell oli väljas ning sellele langenud mitmetolline lumi oli kella kõla mõneks ajaks summutanud.
Umbes samal ajal hakkas lumesadu üle jääma: kuhu oli langenud kakskümmend räitsakat, sinna langes nüüd kümme, seejärel langes kümne asemel üks. Peagi ilmus nähtavale
