Eemal hullutavast ilmakärast. Thomas Hardy

Скачать книгу

pudeleid ja on üsna tolmune – põhjus on selles.”

      „Hea küll siis,” lausus madal hääl ükskõikselt. „Ma tahtsin ainult küsida, ega Fanny Robinist midagi kuulda ole.”

      „Ei, härra – aga õhtuks ehk saame teada. William Smallbury läks Casterbridge’i, kus ta austaja arvatakse elavat, ja teised mehed küsivad igalt poolt tema kohta teateid.”

      Nüüd kostsid jälle hobuse sammud, kaugenesid – ning uks sulgus.

      „Kes see isand Boldwood on?” küsis Bathsheba.

      „Farmi pidav maaomanik Little Weatherburys.”

      „Kas abielus?”

      „Ei, preili.”

      „Kui vana ta on?”

      „Vast nelikümmend – väga nägus – üsna tõsise ilmega – ja rikas.”

      „Kui tüütu see tolmupühkimine on! Alati tabab mind selle juures mingi õnnetus,” nurises Bathsheba. „Miks ta küll Fanny järele päris?”

      „Sellepärast, et kuna Fannyl polnud lapsena lähedasi, koolitas ta tüdrukut ja muretses talle teie onu juures töökoha. Selles suhtes on ta väga kena inimene, aga muidu – hoidku taevas!”

      „Mida?”

      „Naiste jaoks on ta täiesti lootusetu mees! Kui paljud on teda püüdnud – kõik peened ja lihtsad tüdrukud miilide raadiuses ümberringi on tema juures õnne katsunud. Jane Perkins nägi tema pärast vaeva nagu ori, ja mõlemad neiud Taylorid kulutasid tema peale terve aasta, farmer Ivesi tütar valas ööd otsa pisaraid ja kulutas kakskümmend naela riiete peale, aga heldeke – sama hästi oleks ta võinud selle raha aknast välja loopida!”

      Sel hetkel tuli tuppa üks poisipõnn ning jäi neile otsa vaatama. Poiss oli üks Cogganitest, kelle perekonnanimi Smallbury kõrval oli sama sagedane nagu Avon ja Dervent jõenimena. Poisil oli alati mõni logisev hammas või sisselõigatud sõrm, mida sõpradele näidata, ning ta tegi seda ilmega, nagu seisaks ta selle tõttu kõrgemal tavalisest hädadeta inimmassist – ta ootas, et inimesed talle ütleksid „Vaene laps!” kaastundega, milles ei puudunud ka õnnitlus.

      „Ma sain pen-ni!” ütles noor Coggan, viimast sõna rõhutades.

      „Noh, kes sulle selle andis, Teddy?” küsis Liddy.

      „I-sand Bold-wood! Ta andis mulle penni selle eest, et ma talle värava lahti tegin.”

      „Mida ta ütles?”

      „Ta küsis: „Kuhu sa, väikemees, lähed?” Ja mina ütlesin: „Neiu Everdene’i juurde,” ja tema küsis: „Ta on vist korralik naine, väikemees?” ja mina vastasin: „Jah.””

      „Üleannetu poiss! Miks sa seda ütlesid?”

      „Sest ta andis mulle penni!”

      „Kuidas küll kõik viltu läheb!” sõnas Bathsheba rahulolematult, kui poiss oli läinud. „Mine ära, Maryann, küüri edasi või tee midagi! Sa peaksid juba mehel olema, mitte siin minul kaelas elama!”

      „Jah, perenaine – see on tõsi. Aga vaeseid mehi ma ei taha, ja rikkad ei taha mind, ja nii seisangi ma nagu kaaren kõrbes!”20

      „Kas teid, preili, on keegi kunagi kosinud?” söandas Liddy küsida, kui nad jälle kahekesi jäid. „Kindlasti on teil palju kosilasi olnud.”

      Bathsheba vaikis hetke, otsekui keelduks vastamast, kuid kiusatus jah öelda, kuna see tõesti oli tema võimuses, oli vastupandamatu hoolimata püüdest süütuna näida ja pahameelest selle üle, et teda juba vanaks peeti.

      „Üks mees kosis mind kunagi,” vastas ta elukogenud häälega, ning farmer Gabriel Oaki kuju kerkis talle silmade ette.

      „Kui kena see võis olla!” õhkas Liddy, seda mõttes täpselt kujutledes. „Aga te ei tahtnud teda?”

      „Ta polnud minu jaoks küllalt hea.”

      „Kui meeldiv võib olla põlastavalt vastata, kui enamik meist, nagu mulle paistab, on õnnelikud, kui saavad „Aitäh” öelda. „Ei, härra – ma olen teist parem,” või „Ei, härra, mu nägu on väärikamatele huultele suudelda.” Aga kas te armastasite teda, preili?”

      „Oh ei. Aga ta üsnagi meeldis mulle.”

      „Kas ikka veel?”

      „Muidugi mitte – mis sammud need on, mida ma kuulen?”

      Liddy vaatas tagumisest aknast õuele, kus nüüd pimeduse saabudes värvid olid tuhmunud ja ähmaseks muutunud. Tagauksele lähenes vonklev meesterodu. Kõik reas olijad lähenesid majale otsustavalt ühel nõul nagu ketis tulevad meritünnikud, mis, ehkki muidu erinevalt toimivad, teostavad kogu perekonnas ühte tahet. Nagu tavaliselt, olid mõned lumivalgetes purjeriidest ning mõned valkjas-pruunides hõlstides – randmetel, rinnaesisel, seljal ja käistel vahvelmustris kaunistused. Meeste taga tuli kaks või kolm paksude taldadega jalanõudes naist.

      „Vilistid tulevad meile kallale21,” lausus Liddy ning surus nina vastu aknaklaasi, nii et selle ots valgeks läks.

      „Hea küll, Maryann, mine alla ja hoia neid nii kaua köögis, kui ma enda riidesse panen, ja siis juhata nad minu juurde suurde elutuppa.”

      KÜMNES PEATÜKK

      Perenaine ja mehed

      Pool tundi hiljem ilmus Bathsheba, korralikult riides, Liddy saatel suure vana elutoa ülemisse otsa ning avastas, et mehed olid istunud pikale kastiga pingile ja kõrge korjuga pingile toa teises otsas. Ta istus laua äärde ning, sulepea käes ja purjeriidest rahakott enda kõrval, avas arveraamatu. Rahakotist valas ta välja väikese hunniku münte. Liddy istus tema kõrvale ning hakkas õmblema, pidas aeg-ajalt vahet ja vaatas ringi või võttis eesõigustatud inimese ilmega mõne poolesovrinise enda eest laualt ning silmitses seda nagu kunstiteost, ilmes vähimatki soovi seda rahana kasutada.

      „Enne, kui me alustame, mehed, tahan ma teile kahest asjast rääkida,” teatas Bathsheba. „Esimene asi on see, et ma lasksin töödejuhataja varguse pärast lahti ja otsustasin ilma töödejuhatajata jätkata, kõigega iseenda pea ja käte abil toime tulla.”

      Üllatusest ahmisid mehed kuuldavalt õhku.

      „Teiseks tahan ma teilt küsida, ega te midagi Fannyst kuulnud ole.”

      „Ei midagi, preili.”

      „Kas te olete selleks midagi teinud?”

      „Ma rääkisin farmer Boldwoodiga,” seletas Jacob Smallbury. „Koos tema ja kahe teise mehega kammisime läbi Newmilli tiigi, aga ei leidnud sealt midagi.”

      „Ja uus lambakarjus käis Sokupea kõrtsis Yalburys, arvas, et ehk ta on sinna läinud, aga seal polnud keegi teda näinud,” ütles Laban Tall.

      „Kas William Smallbury käis Casterbridge’is?”

      „Ta läks sinna küll, aga pole veel koju jõudnud.

Скачать книгу