kes sa siin oled?”
„Enda meelest mitte keegi. Mis teised minust arvavad, seda ma ei oska öelda, eks nad ise räägivad.”
„Mida sa farmis teed?”
„Aasta ringi olen vedude peal. Külviajal lasen künnivareseid ja varblasi, aitan seatapmise juures, härra.”
„Palju sulle?”
„Palun mulle üheksa šillingit ja üheksa penni ja vale poolepennise asemel õige poolepennine, härra – see tähendab, preili.”
„Õige. Siin on sulle lisaks veel kümme šillingit, väike kingitus, kuna ma siin uus olen.”
Bathsheba punastas kergelt selle avaliku lahkuse üle, ning Henery Fray, kes oli tema tooli poole nihkunud, kergitas kulme ja tõstis sõrmi, et oma väikest imestust avaldada.
„Kui palju ma sinule võlgnen – mehele seal nurgas – mis su nimi on?” küsis Bathsheba.
„Matthew Moon, preili,” vastas imelik kogu, kelle riiete sees ei paistnud suurt midagi olevat, ning kelle varbad, kui ta lähemale astus, polnud suunatud otse ettepoole, vaid sisse- või väljapoole, kui mees oma lööberdava kõnnakuga liikus.
„Kas sa ütlesid Matthew Mark? – räägi kõvemini – ma ei söö sind ära,” ütles noor farmer sõbralikult.
„Matthew Moon, preili,” parandas Henery Fray tema tooli tagant, kuhu ta oli enda nihutanud.
„Matthew Moon,” pomises Bathsheba ning pööras oma särava pilgu arveraamatule. „Nagu ma aru saan, on sulle kirja pandud kümme šillingit ja kaks ja pool penni.”
„Jah, preili,” lausus Matthew häälega, mis meenutas tuule sahinat kuivanud lehtedes.
„Võta oma palk ja kümme šillingit. Nüüd järgmine – Andrew Randle. Ma kuulsin, et sa oled siin uus mees. Miks sa eelmisest farmist ära tulid?”
„P-p-p-p-p-pal-pal-pal-palun, preili, p-p-p-p-p-pal-pal-palpal-palun preili, palun pr-, palun, pr-”
„Ta on kokutaja,” seletas Henery Fray poole häälega, „ja nad saatsid ta minema, sest ainsal korral, kus ta selgesti rääkis, teatas ta maaomanikule, et ta hing on tema enda oma, ja ütles ka teisi nurjatuid asju. Vaielda ta oskab, preili, sama hästi kui teie või mina, aga korralikult rääkida ei oska mitte üks põrm.”
„Andrew Randle, võta oma raha – tänada võid mind päeva või kahe pärast. Temperance Miller – ah, ja veel teinegi, Soberness – vist mõlemad on naised.”
„Jah, preili, siin me oleme,” kõlas vastus kiledalt ühel häälel.
„Mis tööd teie teete?”
„Meie töötame viljapeksumasina juures ja punume heinast köisi ja peletame minema kukkesid ja kanu, kui nad teie seemnete kallale lähevad, ja paneme käsitsi maha varaseid ja hilisemaid söögikartuleid.”
„Jah – saan aru. Kas nende naistega võib rahul olla?” küsis Bathsheba tasakesi Henery Fraylt.
„Oh preili – ärge parem üldse küsige! Lodevate elukommetega naised – nii liiderlikud, kui üldse olla võib!” oigas Henery endamisi.
„Mine ja istu.”
„Mida, preili?”
„Mine ja istu.”
Tagaseinas istuv Joseph Poorgrass nõksatas ning ta huuled tõmbusid järsku kuivaks, kui ta nägi Bathshebat käskivalt rääkivat ja Heneryt nurka pugevat.
„Nüüd järgmine. Kas sina, Laban Tall, jääd edasi minu juurde tööle?”
„Kas teie või ükskõik kelle juurde, kes mulle hästi maksab, preili,” vastas noor abielumees.
„Õigus – mees peab millestki elama!” ütles üks naine tagaseinast, kes oli äsja puutaldadega klobistades sisse tulnud.
„Kes see naine on?” küsis Bathsheba.
„Ma olen tema seaduslik naine,” jätkas hääl kindlamalt ja kõvemini. Ehkki naine ise väitis, et on kakskümmend viis, nägi ta välja kolmekümnene ning teda oleks võinud ka kolmekümne viieseks pidada, tegelikult oli ta nelikümmend. Erinevalt mõnest äsja abiellunud naisest ei näidanud ta teiste ees välja õrnust oma mehe vastu, vahest selle pärast, et tal seda näidata polnud.
„Või nii,” ütles Bathsheba. „Noh, Laban, kas sa jääd edasi?”
„Jah, jääb küll!” kostis jällegi Labani seadusliku naise kile hääl.
„Noh, küllap ta oskab ise enda eest rääkida.”
„Oh taevas, preili, ega ikka ei oska küll. Kõva töömees, aga arult juhm.”
„Heh-heh-heh,” kõkutas abielumees naerda, püüdes kõigest väest naise sõnu heaks kiita, sest ta võttis teravaid solvanguid sama vääramatu hea tujuga nagu parlamendikandidaadid valimisvõitluses.
Samal viisil hõigati välja ka ülejäänud nimed.
„Nüüd on vist kõik,” ütles Bathsheba, sulges arveraamatu ning raputas näolt sinna eksinud juuksesalgu. „Kas William Smallbury on juba tagasi tulnud?”
„Ei ole, preili.”
„Uuel lambakarjusel läheb abilist vaja,” arvas Henery Fray, kes oli ennast külgepidi Bathsheba tooli juurde nihutanud ja püüdis jällegi talle oma teenistusvalmidust näidata.
„Oh – seda küll. Kes see võiks olla?”
„Noor Cain Ball on väga tubli poiss,” pakkus Henery. „Ega karjus Oak tema noorust pahaks pane?” lisas ta, pöördudes andekspaluva naeratusega lambakarjuse poole, kes oli äsja nähtavale ilmunud ning nõjatus uksepiidale, käed vaheliti.
„Ei, sellest pole midagi,” vastas Gabriel.
„Kuidas Cain endale säärase nime sai?” küsis Bathsheba.
„Oh, preili, ta vaene ema polnud suur piiblilugeja ja eksis tema ristimisel, arvas, et Aabel tappis Kaini, ja andis pojale nime Kaini järgi, ise aga mõtles kogu aeg Aabelit. Pastor parandas küll vea ära, aga oli juba liiga hilja, sest kogu küla teadis teda juba selle nime järgi. Poisi jaoks oli see suur õnnetus.”
„Õnnetu lugu tõepoolest.”
„Jah. Aga me püüame seda leevendada, nagu oskame, ja hüüame teda Cainyks. Ah, see tema vaene lesknaisest ema! Ta nuttis endal selle pärast peaaegu silmad peast. Teda kasvatasid üsna paganlikud vanemad, kes ei saatnud teda kirikusse ega kooli, ja see annab tunnistust, preili, kuidas vanemate patud nuheldakse nende laste kätte.”
Siinjuures manas isand Fray näole üksnes kergelt kurva ilme, mis on vajalik, kui kõnesolevast õnnetusest tabatud inimesed oma perekonda ei kuulu.
„Hea küll siis. Cainy Ballist saab lambakarjuse abiline. Aga sinule on vist su kohustused teada – ma mõtlen sind, Gabriel Oak.”
„Aitäh, on küll, neiu Everdene,”
