tema ei taha Jani selles seisundis minema lasta, no ja sellest võib ju arugi saada.”
Erik vaatab kella.
“Sul on aega kuulata küll,” lausub Joona oma rahuliku soomepärase hääldusega.
“Hukkunu,” jätkab politseinik langetatud pilgul, “on Tumba gümnaasiumi õpetaja ja elab jõe ääres uues ridaelamurajoonis. Keegi ust lahti ei tee. Lasen mitu korda kella. Noh, ma ei tea isegi, miks ma lähen ümber terve maja ja valgustan taskulambiga õue pool ühte akent.”
Politseinik vakatab huulte värinal ning hakkab küünega tooli seljatuge kriipima.
“Jätka, ole kena,” palub Joona.
“Kas ma pean? Sest ma… ma…”
“Sa leidsid poisi, tema ema ja väikese viieaastase tüdruku. Poiss oli ainsana veel elus.”
“Ma küll arvasin algul… ma…”
Ta vakatab taas, näost täiesti kahvatu.
“Aitäh, et sa tulid, Erland,” lausub Joona.
Politseinik noogutab kiiresti ja tõuseb, tõmmates käega üle räpase vormipintsaku, ning lahkub ruumist.
“Kõiki oli lõigutud,” jätkab Joona. “Puhas hullumeelsus – hirmsasti pekstud, jalgadega, kätega, erinevate esemetega lõhutud, ja see väike tüdruk… tema oli päris pooleks lõigatud. Alakeha ja jalad olid teleka ees tugitoolis ja…”
Ta vaikib ja jälgib veidi aega Erikut, enne kui jätkab:
“Tundub, nagu oleks mõrtsukas teadnud, et pereisa viibib spordiplatsil,” selgitab Joona. “Seal käis jalgpall, tema oli kohtunik. Kurjategija ootas, kuni mees üksi jäi, siis tappis ta, tükeldas agressiivselt, ja sõitis siis edasi ridamajja, et ka teised ära tappa.”
“Kas asi käis selles järjekorras?” küsib Erik.
“Minu arusaamist mööda küll,” vastab komissar.
Erik tunneb, kuidas tema käsi suud pühkides värisema lööb. Isa, ema, poeg, tütar, mõtleb ta väga aeglaselt ja kohtab siis Joona Linna pilku.
“Mõrvar tahtis hävitada terve perekonna,” konstateerib Erik poolihääli.
Joona teeb kahtleva liigutuse.
“Just see ongi… Üks laps on veel puudu, vanem õde. Kahekümne kolme aastane. Me ei suuda teda leida. Teda pole ei oma korteris Sundbybergis ega ka oma poisi juures. Me peame võimalikuks, et kurjategija otsib ka teda taga. Sellepärast tahamegi tunnistaja niipea kui võimalik üle kuulata.”
“Ma lähen palatisse ja teen üksikasjaliku läbivaatuse,” ütleb Erik.
“Tänan,” noogutab Joona.
“Aga me ei või patsiendi elu sellega ohtu seada, et…”
“Arusaadav,” katkestab Joona. “Ainult et mida kauem loo hargnemine aega võtab, seda pikemalt on mõrtsukal aega ka vanem õde üles otsida.”
“Te peaksite ehk mõrvapaiga uurimise ette võtma,” lausub Daniella.
“See käib täie hooga,” kostab Joona.
“Sõida sinna ja kiirusta hoopis neid takka,” tähendab Daniella.
“See ei anna niikuinii mitte midagi,” ütleb komissar.
“Mis mõttes?”
“Me leiame neist kohtadest üksnes sadade, võib-olla tuhandete isikute segunenud DNA-d.”
Erik pöördub tagasi patsiendi juurde. Ta seisab haigeraami ees, silmitseb kahvatut, haavadega kaetud nägu. See pinnaline hingamine. Huulte kangestumus. Erik nimetab ta nime, ja poisi näos tõmbub miski valuliselt pingule.
“Josef,” kordab ta tasakesi, “minu nimi on Erik Maria Bark, ma olen arst ja vaatan su läbi. Sa võid noogutada, kui sa mu jutust aru saad.”
Poiss lamab täiesti vaikselt, kõht lühikeste hingetõmmete taktis üles-alla liikumas, ja ometi on Erik täiesti veendunud, et poiss mõistis ta sõnu, kuid seejärel teadvuse tase langes ja kontakt katkes.
Kui Erik pool tundi hiljem palatist väljub, vaatavad Daniella ja kriminaalkomissar mõlemad tema poole.
“Kas ta jääb ellu?” küsib Joona.
“Sellele on liiga vara vastata, aga ta…”
“Poiss on meie ainus tunnistaja,” katkestab Joona. “Keegi on tapnud tema isa, ema ja väikse õe, ja sama isik jälitab suure tõenäosusega praegu tema suurt õde.”
“Seda me teame,” ütleb Daniella. “Aga meie arvates võiks politsei tegeleda hoopis vanema õe otsimisega, selle asemel et meid siin segada.”
“Me otsimegi, aga see käib liiga aeglaselt. Meil on tarvis poisiga rääkida, sest tema on arvatavasti näinud mõrtsuka nägu.”
“Miks sa nii arvad?” küsib Daniella.
“Kui mõrtsuka eesmärk oli tappa kogu perekond, siis vaevalt ta näo varjamisega vaeva nägi,” vastab Joona.
“Võib minna nädalaid, enne kui saame poisi üle kuulata,” sõnab Erik. “Ma tahan öelda, et me ei saa ju talle paljalt selleks elu sisse puhuda, et rääkida, kuidas terve ta pere on ära tapetud.”
“Aga hüpnoosi all,” ütleb Joona.
Ruumi saabub vaikus. Erik mõtleb lumele, mida tema siia sõites Brunnsviki kohal taevast langes. Kuidas see puude vahel tumeda vee kohal allapoole keerles.
“Ei,” sosistab ta endamisi.
“Kas hüpnoos ei toimiks?”
“Sellest ei tea ma midagi,” vastab Erik.
“Mul on nägude peale väga hea mälu,” tähendab Joona, lai naeratus näol. “Sa oled kuulus hüpnotisöör, sa võiksid…”
“Ma olin blufimees,” katkestab Erik.
“Mina küll nii ei arva,” kostab Joona. “Ja praegu on hädaolukord.”
Daniella punastab ja naeratab põranda suunas.
“Ma ei suuda,” ütleb Erik.
“Praegu vastutan patsiendi eest mina,” lausub Daniella kõrgendatud hääletooniga. “Ja ma ei ole just kuigi huvitatud siin mingit hüpnoosi lubama.”
“Aga kui see sinu hinnangul patsiendile mingit ohtu ei kujutaks?” küsib Joona.
Erik mõistab, et kriminaalkomissaril oli kohe algusest peale hüpnoos võimaliku abinõuna meeles mõlkunud. Talle jõuab kohale, et tegu pole pelgalt uitmõttega. Joona Linna on palunud tal haiglasse kohale tulla üksnes selleks, et veenda teda patsienti hüpnotiseerima, mitte aga seepärast, et ta on ekspert akuutse šoki ja trauma alal.
“Ma lubasin endale, et ei tegele hüpnoosiga enam mitte kunagi,” ütleb Erik.
