Erik.
Ta vaatab läbi akna patsienti ja pöördub siis Daniella poole.
“Kas ta sai desmopressiini?”
“Ei, ma tegelikult ootasin sellega,” vastab Daniella.
“Miks?”
“Tromboembooliliste komplikatsioonide oht.”
“Ma jälgisin diskussiooni, aga minu meelest asi ei klapi, ma annan oma pojale kogu aeg desmopressiini,” ütleb Erik.
Joona tõuseb raskelt toolist.
“Ma oleksin tänulik, kui sa võiksid soovitada mõnd teist hüpnotisööri,” lausub ta.
“Me ei tea isegi, kas patsient üldse teadvusele tuleb,” vastab Daniella.
“Aga tahaksin proovida…”
“Ja ta peab ju ometigi teadvusel olema, et teda hüpnotiseerida saaks,” lõpetab Daniella üht suunurka pisut muigvele venitades.
“Ta kuulas, kui Erik temaga rääkis,” märgib Joona.
“Minu meelest küll mitte,” pomiseb Daniella.
“Tegelikult ta kuulis mind küll,” ütleb Erik.
“Me võiksime päästa tema õe,” jätkab Joona.
“Ma sõidan nüüd koju,” lausub Erik tasa. “Anna patsiendile desmopressiini ja kaalu barokambri varianti.”
Ta lahkub palatist ja võtab mööda koridori lifti juurde sammudes arstikitli seljast. Fuajees sagib mitugi inimest. Uksed on lukust lahti tehtud ja taevas on ivake valgemaks läinud. Juba siis, kui auto parklast välja veereb, sirutab ta käe väikese puust karbikese järele, mida kindalaekas hoiab. Pilku teelt tõstmata kougib ta kirju papagoi ja pärismaalasega kaunistatud kaane lahti, haarab kolm tabletti ja neelab kiiruga alla. Ta peab nüüd hommikul paar tunnikest magada saama, enne kui tuleb Benjamin äratada ja talle süsti teha.
2
Teisipäeva hommik, kaheksas detsember
Kriminaalkomissar Joona Linna tellib Bergsgatanil väikeses hommikusöögikohas nimega Il Caffé suure võileiva Parma juustu, bresaola ja päikesekuivatatud tomatitega. On varajane hommik ja kohvik on äsja lahti tehtud: tüdruk, kes tema tellimuse vastu võtab, ei ole jõudnud veel leibu paberkottidest lahtigi pakkida.
Olles eelmisel hilisõhtul Tumbas kuriteopaiku uurinud, Solnas Karolinska haiglas ainsat ellujäänud ohvrit külastanud ja rääkinud keset ööd mõlema arsti, Daniella Richardsi ja Erik Maria Barkiga, sõitis ta koju Fredhällis asuvasse korterisse ja magas ühtejutti kolm tundi.
Nüüd ootab Joona oma hommikusööki, vaadates läbi uduse akna raekoja poole ja mõeldes maa-alusele käigule, tunnelile, mis politsei hiiglasliku hoone ja raekoja vahel pargi alt läbi jookseb. Ta saab pangakaardi tagasi, laenab klaasletilt tohutusuure pastaka, kirjutab kviitungile allkirja ja lahkub kohvikust.
Taevast langeb suurel kiirusel lörtsisegust lund, kui ta Bergsgatanit mööda üles rühib, soe võileivapakk ühes ja spordikott saalihokikepiga teises käes.
Õhtul kohtume siis jälitusega – ja häda meile, mõtleb Joona. Piitsa saame, täpselt nagu lubati.
Riikliku kriminaalpolitsei saalibändi meeskond kaotab munitsipaalpolitseile, liikluspolitseile, merepolitseile, rahvuslikele sisekaitsejõududele, märulipolitseile ja kaitsepolitseile. See-eest annab toimunu neile ka piisava põhjuse pärast kokku saada ja ennast kõrtsis korralikult lohutada.
Ainsad, keda me võitnud oleme, on laborionud, mõtleb Joona.
Piki politseimaja külge peasissekäigust mööda kõndides pole tal aimugi, et ta ei mängi täna ei saalibändit ega lähe ka kõrtsi. Ta märkab, et keegi on joonistanud ringkonnakohtu istungisaali sildile haakristi. Pikkade sammudega kiirustab ta edasi Kronobergi kohtu poole ja näeb, kuidas kõrge värav ühe auto järel hääletult sulgub. Lumehelbed vahiputka suurel aknaruudul sulavad. Joona möödub politsei ujumishallist ning lõikab otse üle muru hiiglasliku kompleksi otsasissekäigu poole. Hoone fassaad meenutab tumedat läikimalöödud vaske kusagil vee all, mõtleb Joona. Kohtu eelistungite saali ees asuvas pikas rattaparklas pole ühtki ratast; mõlema lipuvarda küljes ripub lipp märja kaltsuna. Joona sörgib metallist sambaaluste vahelt ja kõrge kohrutatud klaaskatuse alt läbi, trambib kingad puhtaks ning astub siis riikliku politseiameti peauksest sisse.
Rootsis vastutab politseisüsteemi eest justiitsministeerium, millel pole aga võimu otsustada, kuidas seadust rakendada. Ainus tsentraalne haldusorgan on riiklik politseiamet, kuhu kuuluvad riiklik kriminaalpolitsei, kaitsepolitsei, politseiakadeemia ja riiklik kriminalistika labor.
Riiklik kriminaalpolitsei on Rootsi ainus keskne operatiivne politseijõud, mis vastutab raske kuritegevuse vastu võitlemise eest riiklikul ja rahvusvahelisel tasemel. Siin töötab Joona Linna üheksandat aastat kriminaalkomissarina.
Joona läheb mööda koridori, võtab kuulutusetahvli juures mütsi peast, laseb silmad üle sedelite joogakursuse ja müügiloleva haagissuvila kohta, üle riigiteenistujate, politsei ja ohvitserkonna ametiühingu teatiskirja ning info taktikalise laskmise klubi muutunud trenniaegade kohta.
Reedel pestud põrand on juba väga must. Benny Rubini kabineti uks seisab poikvel. Kuuekümneaastane halli vuntsi ja päevitamisest liigkortsulise nahaga mees kuulus mõned aastad Palme mõrva uurimisgruppi, ent on nüüd hõivatud kommunikatsioonikeskuse ja uuele raadiosüsteemile Rakel üleminekuga seotud töödega. Ta istub arvuti taga, sigaret kõrva taga, ja tipib midagi hirmuäratava aeglusega.
“Mul on silmad kukla taga,” sõnab ta järsku.
“See võib-olla siis selgitab, miks sul kirjutamine nii kaua aega võtab,” naljatleb Joona.
Ta paneb tähele, et Benny viimane leid on lennukompanii SAS reklaamiga plakat, mis kujutab noort, parasjagu eksootilist pisikestes bikiinides naist kõrrega puuviljajooki imemas. Benny vihastas keelu peale omada paljaste tüdrukutega kalendreid nii väga, et enamik uskus teda koha üles ütlevat. Selle asemel on ta pikkade aastate vältel pühendunud vaikivale tõrksale kodanikuallumatusele. Iga kuu esimesel kuupäeval vahetab ta seinakaunistuse välja. Keegi pole öelnud, et keelatud oleksid lennukompaniide reklaamid, pildid laialiaetud jalgadega uisuprintsessidest, joogajuhendid või Hennesi & Mauritzi pesureklaamid. Joona mäletab plakatit naissprinter Gail Deversiga liibuvates šortsides ja kunstnik Egon Schiele julget litograafiat, mis kujutas punajuukselist naist hargitamas reisi vanaaegses puhvis aluspesus.
Joona seisatab, et tervitada oma kolleegi ja assistenti Anja Larssonit, kes istub poolavatud suuga arvuti ees, sõõrjal näol nii süvenenud ilme, et Joona otsustab teda mitte segada. Selle asemel läheb ta oma tuppa, riputab märja mantli ukse kõrvale, lülitab sisse advenditähe aknal ja sirvib kiiruga läbi oma posti: mingi töökeskkonna-alane üllitis, säästulampide pakkumine, järelepärimine advokatuurist ja kutse personaliosakonnast Skansenisse jõulueelsele koosviibimisele.
Joona lahkub kabinetist, läheb koosolekusaali, istub oma tavalisele kohale, keerab võileivapaki paberist lahti ja hakkab sööma.
Pikal seinal rippuval suurel valgel tahvlil seisab kirjas: riietus, kaitsevarustus, relv, pisargaas, sidevahend, sõiduk, muud tehnilised abivahendid, kanalid, jaamasignaalid, alternatiivsed edastamisvõimalused, raadioside katkestus, koodid, sidekontroll.
Petter
