vaatab naeratades pinna poole ujuvaid kalu ja puistab siis vette kalatoitu.
“Näe, võta siit natike,” sosistab ta.
Carlos näitab näpuga kõige väiksemale paradiisikalale Nikitale suuna kätte, pöörab siis ümber ja lausub sõbralikult:
“Mõrvakomisjon küsis, kas sa võiksid Dalarna mõrvale pilgu peale visata.”
“Selle lahendavad nad ise,” vastab Joona.
“Ise nad küll nii ei paista arvavat – Tommy Kofoed käis mul siin audientsil…”
“Aga mul pole niikuinii aega,” katkestab Joona.
Ta võtab istet Carlose vastas. Kabinetis lõhnab mõnusalt puidu ja naha järele. Päikesekiired piiluvad mängeldes läbi akvaariumi.
“Ma tahan Tumba juhtumit uurida,” lausub Joona keerutamata.
Põgusaks hetkeks võtab Carlose soojal kortsulisel näol maad murelik ilme.
“Petter Näslund helistas mulle sekund tagasi, tal on õigus, see ei ole õige riigikrimi juhtum,” kostab ta ettevaatlikult.
“Minu meelest just on,” ei jäta Joona jonni.
“Ainult juhul, kui sissenõudmine on seotud suurema organiseeritud kuritegevusega, Joona.”
“See polnud mingi sissenõudmine.”
“Ei olnud või?”
“Mõrvar ründas kõigepealt meest,” jääb Joona endale kindlaks. “Seejärel sõitis ridamaja juurde, et jätkata juba perekonnaga. Ta tahtis mõrvata terve pere, ta leiab täiskasvanud tütre veel üles ja saab kätte ka poisi, kui see peaks ellu jääma.”
Carlos heidab põgusa pilgu akvaariumi poole, justkui pelgaks, et kalad juhtuvad kuulma midagi sobimatut.
“Või nii,” vastab ta skeptiliselt. “Kust sa seda tead?”
“Sest majas olid sammud vereloikudes lühemad.”
“Mis mõttes?”
Joona naaldub ettepoole ja lausub:
“Muidugi oli igal pool jalajälgi, ma ei mõõtnud midagi, aga mulle tundusid sammud riietusruumis kuidagi… jah, reipamad, ja ridamajas juba väsinumad.”
“Hakkab pihta,” ütleb Carlos kõlatult. “Sa hakkad jälle asju keeruliseks ajama.”
“Aga mul on õigus,” vastab Joona.
Carlos vangutab pead:
“Sedakorda mulle nii ei tundu.”
Carlos pöördub kalade poole ning lausub:
“Seesinane Joona Linna on kõige kangekaelsem inimene, keda ma kunagi kohanud olen.”
“Aga mis siis juhtub, kui põnnama lööd, ehkki tead, et sul on tegelikult õigus?”
“Ma ei saa mängida üle Petteri pea ja anda sulle juhtumit uurida paljalt tunde järgi.”
“Saad küll.”
“Kõigi arvates oli tegemist mänguvõlgade sissenõudmisega.”
“Sinu meelest ka?” küsib Joona.
“Jah, minu meelest ka.”
“Jäljed olid riietusruumis reipamad, sest kõigepealt mõrvati mees,” jääb Joona endale kindlaks.
“Sa ei anna ka kunagi järele,” nendib Carlos. “Või kuidas?”
Joona kehitab naeratades õlgu.
“Ma parem helistan kohe ja kuulan, mida kohtuekspertiisi omad ütlevad,” pomiseb Carlos toru võttes.
“Nad ütlevad, et mul on õigus,” vastab Joona langetatud pilgul.
Joona Linna teab, et on kangekaelne inimene, kuid samuti teab ta, et vajab oma kangekaelsust edasi liikumiseks. Võib-olla sai see alguse Joona isast Yrjö Linnast, kes oli Märsta politseiringkonnas patrullpolitseinik. Ta viibis parajasti vanal Uppsalavägenil veidi maad Löwenströmksa haiglast põhja pool, kui juhtimiskeskusesse tuli häire ja ta saadeti Hammarbyvägenile Upplands Väsbys. Keegi naabritest oli politseisse helistanud ja kaevanud, et Olssoni lapsed saavad jälle kere peale. 1979. aastal oli Rootsi esimene riik maailmas, mis keelustas laste peksmise ning politsei oli saanud riiklikust politseiametist juhised jälgida uue seaduse täitmist täie tõsidusega. Yrjö Linna sõitis politseiautoga hoovi sisse ja peatus ukse juures. Ta ootas oma kolleegi Jonny Anderseni. Mõne minuti pärast saatis ta kolleegile raadiokutsungi. Jonny seisis Mamma vorstikioski juures sabas ning avaldas arvamust, et tema meelest võib üks pereisa vahel näidata küll, kelle jalas püksid on. Yrjö Linna oli tasase loomuga mees. Ta teadis, et vastavalt määrustikule tuleb viia sedalaadi arreteerimised läbi kahekesi, kuid ei käinud peale. Ta ei öelnud midagi, ehkki oli teadlik, et tal on õigus saada toetust ja abiväge. Ta ei tahtnud teist tüüdata, ei tahtnud paista nõrk ega saanud ka oodata. Yrjö Linna läks trepist üles neljandale korrusele ja andis kella. Ukse avas pelgliku pilguga tüdrukutirts. Yrjö palus tal trepikojas oodata, kuid tüdruk raputas pead ja jooksis tagasi korterisse. Yrjö Linna järgnes talle ja astus elutuppa. Tüdruk kloppis rõduuksele. Yrjö avastas, et väljas rõdul seisab väike poiss, kel ainsaks riietusesemeks mähe ümber pepu. Ta paistis umbes kaheaastane. Yrjö kiirustas üle toa, et last sisse lasta, ja avastas purjus mehe seetõttu liiga hilja. Too istus täiesti vaikselt ukse taga diivanil, nägu rõdu poole pööratud. Yrjö pidi kasutama mõlemat kätt, et rõduukselt riiv eest tõmmata ja käepidet keerata. Ta tardus alles siis paigale, kui kuulis selja tagant haavlipüssi kõlksatust. Kajas lask, kolmekümne kuuest väikesest tinakuulist koosnev kobar tungis otse tema seljaajju ja tappis mehe peaaegu silmapilkselt.
Toona üheteistaastane Joona kolis koos ema Ritvaga valgusküllasest kodust Märsta keskuses tädi kolmetoalisse korterisse Fredhällis Stockholmis. Pärast põhikooli lõpetamist ja kolme aastat Kungsholmeni gümnaasiumis astus ta politseiakadeemiasse. Ta mõtleb veel tänini üsna tihti samal kursusel õppinud sõpradele, jalutuskäikudele suurtel muruväljakutel, aspirandiajale eelnenud rahule ja esimesele politseiassistendina töötatud aastale. Joona Linna on teinud elus üksjagu paberitööd, andnud oma panuse võrdõiguslikkuse kehtestamisse ametiühingute liinis, korraldanud liiklust Stockholmi maratoni ajal ja sadade liiklusõnnetuste korral, tundnud häbi, kui jalgpallihuligaanid sõimasid metroovagunis kõmiseva lauluga tema naiskolleege: “Mis teeb naispolku sauaga? – Sisse-välja täie rauaga!”, on leidnud surnud heroiinisõltlasi, kehad mädaseid haavu täis, pidanud pikki tõsiseid kõnelusi taskuvarastega, aidanud kiirabipersonalil tulla toime oksendavate roolijoodikutega, rääkinud aidsi põdevate, abstinentsikrampides ja hirmunud prostituutidega, kohanud sadu mehi, kes peksid oma naisi ja lapsi, alati sama käitumismustriga – purjus, kuid metoodilised, raadio kõvaks krutitud, aknakatted ette tõmmatud, on kinni pidanud kihutajaid ja roolijoodikuid, konfiskeerinud relvi, uimasteid ja puskarit. Kord radikuliidi pärast haiguslehel olles välja jalutama minnes, et kerest mitte päris kangeks jääda, nägi ta pealt, kuidas üks skinhead Klastorpi kooli lähedal mööduva musliminaise rindu käperdas. Valutava seljaga jooksis ta piki veepiiri skinhead’ile järele, läbi kogu pargi, Smedsuddenist mööda ja üle Västerbro, piki Långholmenit Södermalmini välja ning sai ta kätte alles Högalidsgatani valgusfoori juures.
Ilma
