keegi ei usu seda.»
«Jah, inimesed on usus nõdraks läinud!» ohkas õpetaja. «Häda tuleb sul, armas hing, ka selle tunnistusega, sest ka seda ei usu lõpuks enam keegi. Öeldakse – võltsitud.»
«Kuis nii võltsitud!» hüüdis Jürka. «Peetrus ise saatis.»
«Aga puudub Peetruse allkiri, selles on häda. Kas ise pole vaadanud?»
«Ei.»
«Aga tule ometi vaata, Peetruse allkirja ei ole.»
«Ma ei tunne pookstahvi.»
«Sellest on väga kahju, et sa lugeda ei mõista, muidu oleksid võinud oma silmaga näha, et see tunnistus on kahtlane. Sina ütled, et said ta Peetruselt, aga Peetruse nime all ei seisa, selle asemel on mingi vallavalitsuse tempel ja vallatalitaja allkiri, seegi nii vilets ja segane, et raske aru saada, mis see õieti on.»
«Valetunnistus,» pomises Jürka mõttes. «Peetrus on võltsija.»
«Selle tunnistuse järele näib asi küll nõnda olevat.»
«Ka taevainglid petavad,» arutas Jürka edasi.
«Ei ole kindel, kes on sind petnud, kas Peetrus või ingel, kes tunnistuse sulle kätte tõi,» seletas õpetaja, püüdes Jürkat tema hingelises ummikus aidata, kes omalt poolt seletas:
«Peetrus iseoma suuga ütles mulle: kui tahad sündida maa peale, siis pole sul isikutunnistust vaja, sest sündijalt ei nõuta isikutunnistust, et kes ta on või kust ta tuleb. Aga kui lähed ilma sündimata, ütles ta, siis peab olema tunnistus, et oled sündinud ja kõik. Noh, ütlesin mina, anna tunnistus ja ma lähen sündimata. Ongi kindlam, ütles Peetrus, sest aeg on niisuke, et naised on küll rasedad, aga maha ei saa, ja kuigi saavad, siis enneaegu, nii et sinagi võid enneaegu maha saada ja pead uuesti otsast peale hakkama. Nõnda võib juhtuda, ütles Peetrus, et sa ei saagi õigel ajal maha, sest enne lõpeb see inimesesugu maa peal otsa.»
«Jah, armas hing, ajad on kurjad,» nõustus õpetaja.
«Kui oleks ometi katsund naisest maha saada,» ohkas Jürka kahetsedes, «siis oleks mul nüüd õige tunnistus käes! Ah Peetrus, Peetrus!»
Jürka oli suures kimbatuses. Aga pastor katsus teda lohutada, öeldes:
«Las see asi täna jääda, ma kuulan veel hästi järele, ehk on ometi ainult eksitusega tegemist.»
«Mis eksitusega, kui pole Peetruse allkirja,» ütles Jürka. «Võltsitud! Pettus!»
«Neis asjus tuleb väga ettevaatlik olla,» rääkis pastor vaigistavalt. «Ja sina, armas Jürka, ära tee endale selle tunnistusega mingit muret, ma katsun selle asja korraldada Peetrusega.»
Need sõnad rahustasid Jürkat sedavõrd, et ta kogeles pastorile tänusõnu ja tahtis uksest välja minna. Õigel ajal tuli õpetajal meelde ja ta hüüdis minejale ukse vahelt järele:
«Jürka, sul pidi ju minu juurde asja ka olema, ega sa siis tunnistuse pärast tulnud.»
Jürka peatus, mõtles natukene aega, pöördus siis ümber ja läks tuppa tagasi.
«Mis sul oli siis, armas hing, südame peal?» küsis õpetaja peaaegu hellameelselt, sest tal hakkas sellest mehemühakast kahju. Nii suur ja tugev, oma meelest Vanapagan, aga ometi nii aus ja avameelne, et langeb verest ära ainukese tunnistuse võltsimise pärast! Ometi tahab ise kangesti inimene olla!
«Õpetajahärra, ma tulin oma lapsi hingekirja panema,» vastas Jürka pastori küsimusele.
«Armas hing, su naine suri ju ära, kust on siis sul lapsed?» küsis õpetaja imestanult.
«Lapsed on Juulaga,» vastas Jürka.
«Kes on see Juula?»
«Minu naine.»
«Aga su naine suri ju ära, me just praegu rääkisime sellest.»
«Ega siis Juula pole surnd, see oli Lisete, kes läks otseteed põrgu.»
«Aga millal sa siis Juulaga jõudsid juba abielluda?»
«Lisete elas alles, siis…»
«Kes pani teid paari?»
«Meie ise.»
«Kus?»
«Metsas.»
Alles nüüd taipas õpetaja õieti, millest nad kumbki räägivad, ja ta küsis:
«Nii et see sündis juba sinu naise eluajal?»
«Jah, õpetajahärra.»
«Kas sinu naine teadis seda?»
«Küllap vist.»
«Oli sellest teie vahel rääkimist?»
«Või veel!»
«Ja te elasite edasi kolmekesi?»
«Ei, eit vihastas, jäi haigeks ja suri ära. Ta ütles, et parem läheb otseteed põrgu. Ja läkski.»
«Sinu hingel lasub siis raske patt, armas Jürka. Miks sa tegid seda?»
«Lisetel polnd lapsi.»
«Aga see ehk polnud sugugi tema süü.»
«Kelle siis?»
«Võib-olla sinu enda.»
«Teiste meestega ei saand ta ju ka.»
«Kust sina seda tead, armas hing?»
«Ta magas ju sulasega.»
«Tead sa seda kindlasti?»
«Ega ma siis muidu sulast ära põletand.»
Õpetaja tundis selgroos külmi judinaid jooksmas vaheldumisi üles ja alla. Talle meenus iseenda hiljutine hellameelsus ja tal hakkas häbi. Kõigest hoolimata sundis ta end rahule ja küsis:
«Kus?»
«Küünis. Ühes küüni ja heintega.»
«Kas siis keegi seda ei näinud?»
«Eit nägi, vaatas pealt.»
«Mis tema ütles?»
«Ei kedagi. Nuttis, oli teisel sulasest kahju. Pärast võttis mul kaelast kinni ja ütles – nüüd on ta mulle kallis.»
Naljakas, aga selles oli nagu pisut mõtet, nõnda tundus õpetajale.
Tema ise oli millalgi noores eas, kui meel veel ägedam, rusikaid tarvitanud ja siis oli ka tema naine nutnud, pärast aga ometi talle rinnale langenud – mitte kaela, ei, seda mitte – ja küsinud… Jah, mis ta õieti küsis sel korral? Ah jaa! Ta küsis: «Kas sa nüüd usud, et sa mind armastad?» Just nõnda olid ta sõnad. Aga õpetaja polnud uskunud seda ei siis ega ka hiljem, ta oli rusikatega kaitsnud ainult iseenda ja oma ameti au. Huvitav, kui tema oleks tol korral selle teise, ütleme, mitte
