jäi tükiks ajaks vait. Siis ütles ta vaikselt, aga nõnda, et Jürka tundis, Juulal on hea meel, ütles:
«Nõnda on muidugi kõige säädsam, õpetajal on õigus.»
«Õpetajal on õigus,» kordas Jürka.
Ja kui määratud päev kätte jõudis, rakendas ta hobuse vankri ette, istus ise vankris etteotsa hobust nõõtama, kuna Juula võttis aset vankri taguotsas, lapsed süles. Sukavardad jättis ta täna koju, sest nende asemel olid tal poisid. Nendega oli rohkem tegemist kui sukavarrastega. Kord pidi ta neid rinna otsa panema, siis jälle mähkima või neile kuiva nurka alla pöörama. Nõnda kulus aeg hoopsasti.
Kui Jürka ja Juula nimed pruudi ja peiuna kirja pandi, oleks Jürka soovinud, et ka poisid oleksid torgatud hingekirja, kuid pastor ei teinud seda milgil tingimusel. Enne pidi noorpaari kolm korda maha kuulutama, siis ta laulatama ja alles pärast seda poisid hingekirja panema. Nii et Jürkal pidi kannatust olema. Aga lõpuks sündis ometi kõik nagu kord ja kohus ning nüüd võis loota, et Põrgupõhja laanekurusse asub vaikus ja rahu ning et lõpevad tühised askeldused ja vintsutused, järelpärimised ja juurdlused.
VI
Jürkal läks süda suure hulga kergemaks, kui ta kuulis, et tema eide kadumiselugu olevat ametlikult lõpetatud. Kergendus ei tulnud mitte tema enda, vaid teiste pärast. Eriti tegi Juula Jürkale muret, sest tema oli kahtlema hakanud, kas Lisete ikka tõepoolest otseteed põrgu läinud; võib-olla ei leidnud ta teed sügava lume ja tuisuga, eksib niisama mööda metsa ümber ja hakkab viimaks kodu käima, nagu teevad seda needki, kes pandud hauda mulla alla.
«Ehmatus rikub piima rinnas ära, laste kõhud jäävad haigeks,» seletas Juula oma kartust.
«Mis sa siis tühja kohe ehmatad,» rääkis Jürka. «Ei kart teist elavalt, maksab siis surnultki.»
«Õrn veri, mis muud.»
Need sõnad hakkasid Jürka südamesse kõige enam kinni. Mõtle ometi – nii tugev ja tubli naine nagu Juula, aga õrn veri. Nii et ta ise peab ikka ka natukene õrn olema – see oligi, mis hakkas Jürka südamesse kinni. Sellepärast ütles ta:
«Ära karda! Mina oma eite tunnen, läks tema jalamaid põrgu, ei kuhugi mujale. Kui tuleb tagasi, siis otseteed põrgust, aga siis on tal minuga tegemist.»
Juula süda ei saanud ometi rahu, aina kipitas teine. Sellepärast küsis ta Jürkalt:
«Kas sa ei tahaks korraks surnuaiale minna?»
«Mis sinna?» küsis Jürka vastu, ja kui Juula piinlikult vaikis, lisas: «Eks võiks korraks ka.»
Nüüd tegi Juula teist juttu, öeldes:
«Küll need inimesed on õige naljakad!»
«Misukesed inimesed?» küsis Jürka.
«Noh, eks ikka politsei ja teised. Nemad ju uskusid, et mina saatsin su eide teise ilma.»
«Mis neist nüüd rääkida,» ütles Jürka halvustavalt. «Nad uskusid ju sedagi, et need olid Lisete luud-kondid.»
«Aga ehk olidki, ä’ä ole nii hirmus kindel.»
«Sa siis arvad ka, et?..»
«Ei mina arva kedagi, aga ma muidu niisama, et kui ehk ometi, siis oleks hea, kui sina läheks surnuaiale, ikka ju käiakse haudadel, läheks ja teeks jalakannaga hauajalutsisse kolm auku ja sülitaks iga auku kolm korda, iga läraka vahel lausudes: ei sa tõuse, ei sa tõuse, ei sa tõuse. Ma läheks muidu ise, aga minu abi ei aita, sina pead, sest sinu eit, sinu liha ja veri, sina ka arbitad.»
Jürka kuulas ammuli suuga: tal polnud tänini vähematki aimu, et Juula nii tark. Kord-korralt ikka enam taipas mees, missuguse aarde ta oli leiutanud selle naisega.
«Nii et kui lähen teen, sülitan ja ütlen, siis enam välja ei saa?» lausus ta nagu endamisi.
«Pole teised saand ega saa temagi,» kinnitas Juula. «See on ammugi järele proovitud.»
«Aga ta ju ei olegi…» katsus Jürka seletada.
«Muidugi ei ole,» rääkis Juula vahele, «aga see oleks selleks, et kui oleks ja kui ta tahaks, siis ta ei saaks. Sest teised ju kõik usuvad, nagu oleks, ja kui kõik nii kangesti usuvad, siis nagu olekski, sellepärast. Ja sa ju ometi võid seda meie laste pärast.» Seda rääkides pani Juula lapsed üks ühe, teine teise rinna otsa. See mõjus Jürkasse nõnda, et ta ilma pikemata ütles:
«Hea küll.»
«Nii et sa lähed siis?»
«Küllap vist.»
«Siis pole poistel enam rohelist kõhtu karta,» naeratas Juula imevatele lastele.
Ja nüüd algasid Põrgupõhjas rahulikud ja võiks ütelda muretud aastad. Mitte, et siin poleks enam tööd tehtud või vaeva nähtud. Üht kui teist jätkus Jürkale kui ka Juulale, eriti viimasele, sest tööst hoolimata kandis ta last vahetpidamata kas rinna otsas või rinna all, ajuti siin kui ka seal. Aga Juula ei mõistnud, kuidas see võikski teisiti olla. Kogu maailmas polnud ta enese ümber muud näinud, kui et kõik sigis ja poegis. Muidu polnud ju elu üldse olemas.
Jürka töötas esiotsa enamasti ikka veel Antsule, tasus vana võlga. Ja et vanade võlgade asemele tekkisid aina uued, siis paistis, nagu ei saaks Jürka Antsu orjusest enam kunagi vabaks. Kui nõnda edasi kestis, siis oleksid ka Jürka lapsed pidanud Antsu orjama. Ants juba ütleski millalgi Jürkale, nähes tema esimesi kaksikuid:
«Kasvatad mulle karjased.»
See oli esimene kord, kus Põrgupõhja Vanapagan tundis rinnas torget.
«Kuluvad vist omale ä’ä,» lausus ta.
«Üks sulle, teine mulle,» muigas Ants.
Aga Jürka ei suutnud enam unustada, et Ants juba nii varakult heidab silma tema poistele, tema esimestele. Need olid tal millegipärast eriti südame lähedal. Ja kui ta millalgi Juula kõrval ukselävel istus, kuna poisid nende ees murul mängisid, ütles ta:
«Ants viskab silma poistele.»
«Meie omadele või?» küsis Juula.
«Aga kellele siis?»
«Mis ta neist tahab?»
«Karjast.»
«Meil omal kari.»
«Seda minagi.»
Nad vaikisid ja poisid rullisid end murul. Maailm ulatus neil alles ema kapsaaiani ja isa ilmus vahetevahel sealtpoolt maailmaotsa ning kadus jällegi sinna.
«Pead Antsuga rääkima, lasku sind koju,» ütles Juula.
«Rääkisin; ei lase.»
«Saada talle sulane.»
«Ütleb: pole minusugust sulast.»
«Pole sinusugust peremeestki. Ja sellepärast pead teda orjama?»
«Küllap vist.»
«Me ei tohi Antsult
