olen peremees.»
«Sa oled Antsu ori. Mina olen orja naine.»
Jürka ei osanud Juulale musta ega valget vastata. Alles hulga aja pärast küsis ta:
«Kust sina seda tead?»
«Ma orjasin ise Antsu, sellest.»
Nii tähtsaid ja suuri asju polnud Põrgupõhja rahvas isekeskis veel kunagi arutanud. Nad nagu ei teadnudki tänini, et niisugused asjad olemas. Aga sellest silmapilgust peale ei andnud Jürka Antsule enam hingerahu, aina nõudis ja nõudis enda kojulaskmist. Viimaks lepiti nõnda kokku, et Jürka hakkas Antsu orjama sulasega vaheldumisi – üks nädal üks, teine nädal teine. See oli suur samm edasi. Nüüd sai kodune töö varsti teise hoo ja Juulagi nagu teise näoilme. Teoorjust aga hoopis sulase kaela veeretada – see ei õnnestunud, Ants ähvardas käemeeste ja tunnistajate väljakutsumisega, kui Jürka muidu oma jonni ei jäta.
«Kes sulle need sipelgad pähe ajab, et nii tõrksaks lähed, Juula või?» küsis Ants.
«Lapsekari kasvab,» vastas Jürka.
«Mis sest, et kasvab. Peabki kasvama, töölisi on vaja. Oled ise tubli, Juula on tubli, tulevad ka lapsed tublid.»
«Tublid, aga orjavad nannipunne.»
«Vaata aga vaata, kuula aga kuula, mis Põrgupõhja Vanapagan välja ei mõtle,» muheles Ants nagu endamisi. «Oled seda minu juures õppind või?»
«Küllap vist.»
«Kui nõnda edasi läheb, saab sinust mässaja.»
«Kui saaks peremeeski.»
«Sa oledki peremees.»
«Aga orjan teist peremeest.»
«See on siinilmas ikka nõnda,» seletas Ants, «et väiksem orjab suuremat, nõrgem tugevamat, rumalam targemat. See on jumalast nõnda seatud, ja kes astub selle vastu, see astub jumala vastu, aga kes astub jumala vastu, seda ootab hukatus, pea seda meeles, Jürka, ja õpeta seda maast madalast ka oma lastele, siis on su koda kaljule ehitatud ja su karjad leiavad toitu lopsakail rohumail.»
Jürka kuulas ja lausus endamisi:
«Igal pool on jumal põiki ees ja ikka on ta suurema, tugevama ja targema poolt.» Ja kui ta oli hulk aega mõtelnud, meenus talle tema võitlus karuga ning ta ütles: «Siis oli jumal minu poolt, sest mina olin targem kui karu. Minul oli kirves ja kirvel pikk vars, see oli minu tarkus; karul olid hambad ja küüned, aga need olid ilma varreta, see oli tema rumalus. Nõnda võitsin mina.»
Aga Jürka pidi varsti nägema, et mõnikord on raske otsustada, kelle poolt on jumal. Eriti tundis ta seda, kui uss hammustas rukki ääres tema kolmeaastast last, nii et see suri. Koer, kes jaole sai, kiskus küll ussi silmapilkselt tükkideks, aga see ei aidanud, laps suri siiski. See oli esimene raske kaotus Vanapagana elus. Kõige hullem oli see, et ta ise ei saanud kuidagi aru, miks tundis ta seda nii raske kaotusena. Tal jäi ju veel lapsi järele küllalt ja iga aasta, poolteise järel tuli mõni juurde. Ometi läksid Jürkal silmad märjaks, kui ta oma lapse puusärgi hauda laskis ja labidatega pillutud muld krobinal kaanele langes. Kõik olid Jürka pisaraid tähele pannud, seda eriti sellepärast, et kõigile oli see uskumatu. Niisuke mehemürakas, niisuke möirakaru ja tema ka nutab!
«Lapse surm võttis Vanapaganalgi veed lahti,» naerdi naljatades.
«Oli kahju teist mulla alla panna, mis muud, oleks taht teise samuti otseteed põrgu saata, nagu saatis eide,» seletati irvitades.
Jürka ise, kes ei teadnud neist naljadest midagi, logistas oma setukaga kodu poole ronida. Ja et vankrivahe oli kitsas ja nemad Juulaga mõlemad tublid inimesed, siis ei pääsenud nad kõrvu istuma, vaid istusid seljad vastastikku – Jürka silmad hobust juhtides ettepoole, Juulal tahapoole. Harilikult Juula lõgistas kirikuteel sukavardaid, aga täna seisid tal käed. Sukk oli küll rüpes, aga vardad ei lõgisenud. Selle asemel nad oleksid võinud juttu vesta, aga ka see ei sobinud. Isegi kodus, kui Jürka istus pingile ja Juula kössitas enda tema kõrvale, ei lausunud nad teineteisele ainustki sõna, istusid ainult mõni aeg, kuni pidid tõusma ja minema, sest elu läks edasi.
Üks oli nüüd Jürkale selge: lapsed olid midagi muud kui lambatalled ja lehmavasikad laudas, linnupojad pesas, tärkav puuvõsu ja rohi metsas, haljendav oras põllul. Nende pärast polnud ta kunagi silma vesistanud. Eriti tundis ta seda järgmisel suvel, kui ta ühes Juula ja lastega oli metsas marjul. Nad olid parajasti raiesmikul päikesepaistel, kui sinna ilmus ka emakaru oma kahe pojaga. Juulal oli laps rinna otsas ja ta istus kännul. Suuremad lapsed jooksid karu märgates hirmunult ema ümber kokku. Jürka, kes oli pikutanud, tõusis püsti.
«Lähme ära,» ütles Juula vanamehele tasa.
«Karu pärast või?» küsis see.
«Kelle pärast siis?»
«Ei,» ütles Jürka otsustavalt. «Olgu siin päikese käes, kui tahab, mina jään.»
«Tuleb ehk kallale.»
«Mul on puss,» ütles Jürka ja lisas: «Kahju, et pole pika varrega kirvest.»
«Jah, kui oleks see kirves,» arvas Juula.
Karu ei pannud nagu inimesi mikski, vaid rühkis lähemale. Jürka tegi hurjutades oma kõmisevat häält ja ka Juula ning lapsed karjusid kõigest jõust. Karu mõmises ja lähenes endiselt pikkamisi.
«Lähme eest ära,» ütles Juula veel kord.
«No ei lähe,» vastas Jürka juba vihaga ja võttis pükste pealt pika rihma, mida hakkas ümber pahema käevarre mässima, randmest peale ülespoole. Oli see tehtud ja karu ikka veel lähenes, hakkas ta karule vastu minema, tõmmates puusalt pika pussi, mis läikis päikese käes.
«Vanamees, ära mine,» palus Juula ja lapsed hakkasid karjuma. Aga Jürka läks edasi. Nüüd võttis Juula lapse rinna otsast, pani ta kännu äärde samblale ja tõusis püsti. «Kui lähed sina, siis tulen ka mina.»
Aga enne kui Juula Jürkale järele sai, võttis see maast paraja kaika ning tabas sellega eemalt karu pähe. See ajas looma vihale ja, lõuad laiali, sööstis ta mehe kallale. Aga Jürka lõi talle oma pahema rusika sügavale kurku ja hakkas pussiga hoope jagama. Mees ja karu pöörlesid maas. Loom hingeldas, sest mehe käsi oli tal ikka alles kurgus. Aga parem käsi oli pussi maha pillanud. Selle võttis Juula ja surus kõigest jõust karule külje sisse, kus arvas olema südame. Tundes valu, karu jättis mehe murimise ja kahmas käpaga valutavat külge, tabas aga pussipead ja lõi selle üleni iseendale rindu. Sündis järsk nõksak ja karu liikmed läksid üleni lõdvaks. Aga mehe käe ajas ta endal kurgust välja, jättis üldse mehe sinnapaika ja läks poegade juurde, nuusutas neid, limpsis paar korda oma verise keelega ja pöördus siis uuesti oma vaenlaste poole. Aga vaevalt sai ta paar sammu astutud, kui varises kokku ja ei tõusnud enam. Pojad vänderdasid tema juurde ja pistsid ninad ema sooja verre. See oli täiesti uus kogemus nende elus.
Verine oli ka mees, sest ümbermässitud rihma kaitsest hoolimata oli karu ta pahemat käevart murinud, kuna küüned käristasid riided ja naha jalgelt ning küljilt. Kõige raskem vigastus oli pahemal pool rinnal: siin oli ühes nahaga purustatud ka liha, paiguti luieni.
Suuremad lapsed jooksid vanemate juurde asja lähemalt vaatama.
«Jumal oli meie poolt,» ütles Jürka end maast üles ajades.
«Karu
