on seal alles värvid… Tulge ometi, see on siinsamas.”
Florent pidi kaasa minema. Nad sammusid nagu kaks kamraadi külg külje kõrval, astudes üle korvide ja aedvilja. Rambuteau tänava müügiplatsil kõrgusid tohutud lillkapsakuhjad, laotud virna imelise korrapäraga nagu kahurikuulid. Kapsaste õrnad ja valged pead särasid otsekui hiigelroosid lopsakate roheliste lehtede keskel, kuhjad ise aga sarnanesid pruudikimpudega, mis olid seatud ritta tohutute mõõtmetega lillekorvidesse. Claude oli seisma jäänud, ahhetades imetlusest.
Seejärel näitas ta vastas Pirouette’i tänaval iga maja ja rääkis sellest pikemalt. üksainus gaasilatern põles tänavanurgal. Kokku kuhjatud, nagu paisunud majad sirutasid ettepoole oma varikatuseid otsekui “rasedate naiste kõhtusid”, nagu oli väljendanud maalikunstnik, katuseharjad olid tahapoole kaldu ja majad toetusid üksteise õlgadele. Seevastu kolm või neli pimedasse soppi uppunud maja näisid vastupidi kohe-kohe ninali kukkuvat. Gaasilatern valgustas ühte neist, see oli kiiskavvalge, värskelt üle võõbatud, vana naise nõrgaks jäänud ja lõtvunud pihaga, üleni valgeks puuderdatud, halvasti mingitud nagu noor tüdruk. Teiste majade küürus rida kaugenes, vajus pilkasesse pimedusse oma koorunud värvilaikudega ja vihmast rohekaks tõmbunud triipudega, moodustades säärase värvide ja pooside tohuvabohu, et Claude naeris laginal. Florent oli seisatanud Mondétouri tänava nurgal, vasakul pool oleva eelviimase maja vastas. Kolm korrust magasid: iga korruse kahe luukideta akna klaaside taga olid valged kardinad hoolikalt ette tõmmatud; üleval, kitsa katuseakna kardinatel liikus valgus edasi-tagasi. Ent pood varikatuse all näis Florent’i kõvasti erutavat. Just tehti lahti. See oli aedvilja-kulinaariapood; tagaseinas särasid keedukatlad; letil olid savikaussides ümarad teravatipulised spinati- ja siguripasteedid: neid lõigati väikeste labidatega, millest paistsid vaid heledast metallist pidemed. See vaade naelutas Florent’i üllatusest paigale; ilmselt ei tundnud ta poodi ära; ta luges kaupmehe nime Godebæuf punasel sildil, ja oli jahmunud. Käed jõuetult rippu, silmitses ta siguripasteete niisuguse inimese ahastava näoga, kellega on juhtunud mingi väga suur õnnetus.
Vahepeal oli katuseaken lahti lükatud, väike vanamutike kummardus välja, vaatas taevast, seejärel kaugemale, Keskturu poole. “Ohoh, preili Saget on varajane,” sõnas üles vaadanud Claude.
Ja ta lisas, kaaslase poole pöördudes:
“Kunagi elas siin majas mu tädi. On üks laimujutupesa… Ah, Méhudinid hakkavad ka liigutama; kolmandal korrusel on valgust näha.”
Florent tahtis midagi küsida, aga Claude oma laias pleekinud palitus tegi ta kuidagi umbusklikuks; ta läks Claude’iga sõna lausumata kaasa, sellal kui too talle rääkis Méhudinidest. Need naised kauplesid kaladega; vanem oli vaimustav; väiksem, kes kauples mageveekaladega, sarnanes Murillo madonnaga, olles päris heledapäine oma karpkalade ja angerjate keskel. Ja lõpuks ütles kunstnik tigedalt, et Murillo maalis nagu uulitsapoiss. Siis äkki, jäädes keset tänavat seisma:
“Kuulge, kuhu te lõpuks lähete?”
“Mina ei lähe praegu kuhugi,” ütles Florent masendunult. “Läheme, kuhu teie tahate.”
Kui nad Pirouette’i tänavalt ära keerasid, hõikas üks hääl Claude’i nurgal asuva veinikaupmehe poest. Claude läks sisse, tõmmates Florent’i endaga kaasa. Luukidelt oli vaid üks pool ära tõstetud. Gaasilamp põles veel ruumi uinuvas õhus; laual vedelesid unustatud kaitsja eelmise õhtu menüüd; pärani uksest puhuv tuuleiil tõi värskust sooja ja kolkunud veiniõhku. Peremees härra Lebigre teenindas kliente vestiväel, tema habemevõru oli päris sakrus, jäme korrapärane nägu unest kaame. Mehed seisid kobaras leti ääres ja jõid köhides, sülitades, silmad poolkinni, hakates ärkama valge veini ja viina mõjul. Florent tundis ära Lacaille’, kelle kott oli sel tunnil ääretasa aedvilja täis. Ta oli kolmanda ringi juures koos kaaslasega, kes pajatas pikalt korvitäie kartulite ostmisest. Kui Lacaille oli lõpetanud oma klaasi, läks ta juttu ajama härra Lebigre’iga väikesesse klaasseintega kabinetti kõrtsi tagaosas, kus gaasi ei olnud põlema pandud.
“Mida te võtate?” küsis Claude.
Kõrtsi tulles oli ta surunud kätt mehel, kes teda kaasa kutsus. Mees oli kaubakandja, ilus, kõige rohkem kakskümmend kaks aastat vana, raseeritud, ees vaid väikesed vurrud, tal oli lõbus ilme, laiaääreline kriidiga määrdunud kübar ja jämedast vaibariidest seljakaitse, mille rihmad surusid kokku tema sinist töökuube. Claude kutsus teda Alexandre’iks, patsutas teda käsivarrele, küsis talt, millal nad lähevad Charentonneau’sse. Ja nad pajatasid toredast välja- sõidust, mille nad olid teinud kahekesi paadiga Marne’i jõel. õhtul olid nad kinni pistnud küüliku.
“Mida te siis võtate?”
Florent vaatas suures kimbatuses leti poole. Leti serval soojenesid vaskvõrudega punši- ja hõõgveinikannud gaasipliidi lühikeste sinakate ja roosade leekide kohal. Lõpuks ta tunnistas, et ta võtaks meelsasti midagi sooja. Härra Lebigre andis kolm klaasi punši. Teekannude kõrval olid korvis võisaiad, mis olid äsja toodud ja aurasid, kuid teised ei võtnud neid. Ja Florent jõi oma punši; ta tundis, kuidas see vajus tühja makku otsekui sulatinanire. Alexandre maksis.
“Alexandre on tore poiss,” ütles Claude, kui nad mõlemad olid jälle Rambuteau tänava kõnniteel. “Maal on temaga hiigla lõbus; ta teeb vägevaid tempe; see nadikael on võrratu; ma olen teda näinud alasti, ja kui ta oleks valmis mulle poseerima akti jaoks vabas õhus… Aga kui teil midagi selle vastu pole, teeksime ehk ühe ringi Keskturul.”
Florent läks kaasa, laskis end lõdvaks. Hele valgus Rambuteau tänava lõpus teatas päeva algusest. Keskturu võimas hääl müristas valjemalt; ajuti lõikusid sellesse veerevasse ja kasvavasse lärmi mingi kauge paviljoni kellalöögid. Nad astusid mereandide ja lindude paviljoni vahel olevale kaetud teele. Florent tõstis pilgu, silmitses kõrget võlvlage, mille sisemised puuosad särasid metallsõrestiku mustade pitside vahel. Kui ta jõudis suurele peateele, langes ta mõte kummalisele linnale selle erinevate kvartalite, äärelinnade, külade, promenaadide ja teedega, väljakute ja ristmikega, mis olid kõik ühel vihmasel päeval mingi hiiglasliku kapriisi ajel pandud ühte suurde halli. Katuseõõnsustes tukkuv hämarus mitmekordistas tugipostide metsa, laiendas lõpmatuseni õrnu nervüüre, tükeldatud galeriisid, läbipaistvaid luuke; ja kõik see kõrgus linna kohal põhjatu pimeduseni otsekui taimestik, õitsemine, tohutu metalli vohamine, mille raketina sirguvad varred, kõverad ja läbi põimunud oksad katsid kerge lehestikuga nagu mingit iidset palgimetsa. Eri osakonnad alles magasid suletud võreväravate taga. Või- ja linnupaviljonis seisid reas väikesed võreboksid, vahekäigud olid gaasilaternate rea all inimtühjad. Mereandide paviljon oli äsja avatud; naised kõndisid valgete kivilettide ridade vahel, mida plekitasid korvide varjud ja unustatud kaltsud. Juurvilja, lillede ja puuvilja juures lärm kasvas. Järk-järgult vallutas ärkamine linna alates rahvarikastest kvartalitest, kus kapsavirnad kerkivad hommikul kella neljast alates, kuni laisa ja rikka kvartalini, kus nuumkanad ja faasanid pannakse välja alles kella kaheksa paiku.
Suurtel katusealustel teedel elu aina paisus. Kahel pool kõnniteedel olid veel kohal väikeaiapidajad, kes olid tulnud Pariisi lähistelt ja pannud korvides välja oma eelmise õhtu saagi: aedviljapundid, peotäie puuvilja. Keset rahva lakkamatut edasi-tagasi saalimist sõitsid vankrid võlvide alla, kus hobused pidid aeglustama oma kõmisevat sammu. Kaks põiki jäetud vankrit tõkestasid tee. Et neist mööda pääseda, pidi Florent nõjatuma söekotiga sarnaneva koti vastu tohutu suures koormas, mis painutas kõveraks vankriassid; märgadel kottidel oli merevetikate värske lõhn; ühest, mille ots oli katki, veeres välja suurte merekarpide must kuhi. Nüüd tuli neil seisatada igal sammul. Mereannid jõudsid kohale, vankrid järgnesid üksteisele, vedades suuri puukaste, pilgeni täis korve, mida tuuakse rongiga otse ookeani äärest. Ja et hoida kõrvale mereandide vankritest, mis olid üha kiiremad ja ähvardavamad, oleksid nad äärepealt sattunud värviliste laternatega neljahobusevankrite alla, mis vedasid võid, mune ja
