ta lakkamatut mühinat, mis sai alguse Keskturult. Pariis jahvatas suutäisi oma kahele miljonile elanikule. See oli nagu mingi suur metsikult pulseeriv keskorgan, mis paiskas eluverd kõigisse soontesse. Kolossaalsete lõugade müra, lärm, mida põhjustab moonavarumine alates linnaosaturgudele suunduvate suurmüüjate piitsaplaksudest kuni nende vaeste naiste kotalohinani, kes käivad ukselt uksele oma korvidest salatit pakkumas.Ta astus katusealusele teele vasakul pool, kus oli neljast paviljonist koosnev grupp, mille suurt vaikset varju ta oli näinud öösel. Ta lootis sinna pageda, leida sealt mingi uru. Ent sel tunnil olid paviljonid ärkvel nagu ülejäänudki. Ta läks kuni tee lõpuni. Koormavankrid tulid traavis, ummistades linnuturu elavaid linde pungil puuride ja kandiliste korvidega, kuhu olid laotud suurte kihtidena tapetud kodulinnud. Vastaskõnniteel laaditi teistelt koormavankritelt maha terveid veiseid, mis olid linasse keeratud ja pikali pandud nagu lapsed kahe sangaga suurtesse korvidesse, kust paistsid välja vaid neli verist ja õieli aetud konti. Seal oli ka terveid lambaid, veiseveerandeid, reie- ja õlatükke. Lihunikud, ees suured valged põlled, märgistasid neid templiga, vedasid edasi, kaalusid, riputasid oksjoni jaoks kangile; nägu surutud vastu võret, silmitses Florent seda ülesriputatud lihakehade rida, punaseid veiseid ja lambaid, kahvatumaid vasikaid, rasvast ja kõõlustest kollaselaigulisi, kõht lahti lõigatud. Ta läks rupskite müügiplatsile, kus olid veiste kahvatud pead ja jalad, kastides puhtalt pakkidesse keeratud soolikad, madalatesse korvidesse ritta pandud ajud, verised maksad, lillakad neerud. Ta seisatas ümara puldaniga kaetud pikkade kaherattaliste kärude juures; need tõid kohale seapoolikuid, mis olid riputatud kahele poole vankriredelite külge õlekihi kohale; vankrite avatud tagaosad näisid katafalkidena, tabernaakliniššidena korrapäraste ja alasti lihakehade lõõmavas valguses; ja õlekihil seisid plekkanumad täis seaverd. Nüüd valdas Florent’i varjatud raev; tapamaja imal hais, soolikate kirbe lehk ajas ta meeleheitele. Ta sammus minema katusealuselt teelt, ta eelistas veel kord tagasi tulla Pont-Neuf’i tänava trotuaarile.
Ta oli omadega täiesti läbi. Hommikune värin raputas teda taas; hambad plagisesid, ta kartis sealsamas kokku kukkuda ja maha lamama jääda. Ta otsis, ent ei leidnud ühtegi pinginurgakest; ta oleks seal maganud, olles valmis selleks, et politseinikud ta seal äratavad. Siis lõi pööritusehoog tal silme ees mustaks, ta nõjatus vastu puud, silmad kinni, kõrvad kumisemas. Toores porgand, mille ta oli peaaegu närimata alla neelanud, rebestas magu ja klaas punši oli ta purju pannud. Ta oli purjus viletsusest, väsimusest, näljast. Hõõguv tuli kõrvetas jällegi rinnas; ta surus sellele ajuti kaks kätt, otsekui tahaks kinni toppida auku, mille kaudu tundis kogu oma olemust lahkuvat. Kõnnitee kiikus laialt; ta kannatus läks nii talumatuks, et ta tahtis veelgi kõndida, et seda vaikima sundida. Ta sammus otse edasi, läks köögiviljakuhjade vahele. Ta eksis seal ära. Ta pööras kitsale rajale, siis keeras teisele, pidi tuldud teed tagasi tulema, eksis jälle, oli taas keset rohelist köögivilja. Mõned kuhjad olid nii kõrged, et inimesed liikusid kahe pakkidest ja kimpudest ehitatud müüri vahel. Pead ulatusid pisut kuhjadest üle; nende liikumisel oli näha peakatete musta või valget laiku; ja suured lehtede tasapinnal kõikuvad seljakorvid sarnanesid pajuvitstest lootsikutega, mis ujusid samblajärvel. Florent põrkas tuhandele takistusele, kandjate otsa, kes endale koormaid võtsid, turunaistele, kes vaidlesid karedal häälel; ta libises koorte ja juurikate tihedal kihil, mis kat- tis sõiduteed, ta lämbus jalge all puruks tallatud lehtede võimsas lõhnas. Siis jäi ta juhmilt seisma, ta laskis end tõugata ühtedel, sõimata teistel; ta oli nüüd vaid mingi pekstav, tõugatav asjake tõusumere põhjas.
Ta kaotas kogu julguse. Ta oleks isegi kerjanud. Ta totter öine uhkus ajas ta meeleheitele. Kui ta oleks proua François’ pakutu vastu võtnud, kui ta poleks Claude’i ees hirmu tundnud nagu idioot, ei oleks ta praegu siin, korisemas näljast keset kapsaid. Eriti oli ta pahane iseenda peale, et ta polnud maalikunstnikult rohkem küsinud Pirouette’i tänaval. Nüüd oli ta üksi, ta võis kõngeda tänavakividel nagu hulkuv peni.
Ta tõstis viimast korda pilgu, vaatas Turuhalle. Need hõõgusid päikeses. Lai kiir tungis sisse katusealuse käigu otsast, murdes paviljonide kogumisse suure valguseportikuse; hõõguv vihm trummeldas katusepindadele. Määratu valumalmist sõrestik ujus, sinendas, oli vaid tume siluett idataeva tulekahju leekides. üleval lõi särama üks klaas, valgusepiisk veeres kuni räästani mööda laiade tsinktahvlite nõlva. Nüüd oli see kärarikas linn hõljuvas kuldses tolmus. ärkamine oli saanud hoogu juurde, alates keepides lebanud ja norsanud aedviljakasvatajatest kuni uute koormate tihedama saabumiseni. Nüüd oli terve linn oma võreväravad lahti teinud, müügiplatsidel kihas, paviljonid kõmisesid; kõik hääled helisesid, ja lõi mõjusalt kõlama see fraas, mida Florent hommikul kella neljast peale oli kuulnud pimeduses hingitsemas ja paisumas. Vasakul ja paremal, igal pool, lõikasid oksjonipidajate hõiked otsekui teravad pikoloflöödi helid rahvahulga sügavate basside sekka. Siin mereannid, või, seal linnud, liha. Kajasid kellalöögid, millele järgnes avaneva turu kõmin. Tema ümber pani päike köögiviljad lõõmama. Ta ei tundnud enam ära koiduaja õrna akvarellikahvatust. Salatite laienenud südamikud põlesid, roheliste gamma plahvatas hiilgavas jõus, porgandid veritsesid, naerid hõõgusid võidukas lõõmas. Temast vasakul langesid vankritelt ikka veel kapsakoormad. Ta pööras silmad ära ja nägi kauguses ikka veel Turbigo tänavale keeravaid koormavankreid. Meri tõusis endist viisi. Ta oli seda tundnud oma pahkluude kohal, siis kõhu juures; nüüd, sel tunnil ähvardas see tal üle pea lüüa. Pimestatud, uppunud, kõrvad kumisemas, magu lõhki käristatud kõigest, mida ta oli näinud, aimamas uusi ja lõpmatuid söögilasusid, palus ta armu, teda haaras meeletu kurbus mõttest surra niiviisi nälga kõrini täis topitud Pariisis, keset Keskturu välkkiiret ärkamist. Suured soojad pisarad purskusid ta silmist.
Ta oli jõudnud ühele laiemale teele. Tema ees kõndisid kaks naist, üks väike vanaeideke ning teine, pikk ja kuivetu, kes juttu ajades liikusid paviljonide poole.
“Tulite sisseoste tegema, preili Saget?” küsis pikk ja kuivetu naine.
“Ah, proua Lecœur, kas seda saab nii nimetada… Teate isegi, üksik naine. Ma elan mitte millestki… Tahtsin vaadata väikese lillkapsa hinda, aga kõik on nii kallis… Mis see või hind täna on?”
“Kolmkümmend neli sou’d… Mul on väga head võid. Kui tuleksite minu poole…”
“Jajah, ma ei tea, mul on veel natuke rasva…”
Florent võttis end ülima vaevaga kokku ja läks naistele järele. Talle meenus, et Claude oli vanamutikest maininud Pirouette’i tänaval; ta kavatses eidekeselt midagi küsida, kui too on pikast kuivetust naisest lahku läinud.
“Kuidas teie õetütrel ka läheb?” küsis preili Saget.
“Sarriette teeb, mis talle pähe tuleb,” vastas proua Lecœur kibestunult. “Ta tahtis omal käel elama hakata. See minusse enam ei puutu. Kui mehed teevad ta rahast lagedaks, siis mina talle küll leivatükki andma ei hakka.”
“Te olite tema vastu nii hea… Ta peaks ju teenima; puuvili läheb sel aastal hästi… Ja teie õemees?”
“Oh, tema…”
Proua Lecœur pigistas huuled kokku ja paistis, et ta ei taha sellest rohkem rääkida.
“Ikka endine või?” jätkas preili Saget. “Ta on tubli mees… Ma olen küll kuulnud, et ta käib oma rahaga ümber nii, et…”
“Kas on üldse teada, mis ta oma rahaga teeb!” ütles proua Lecœur järsult. “Ta on salalik ja ihnuskoi, teate, preili, tema on mees, kes laseks mul ennemini kärvata kui laenaks mulle sada sou’d… Ta teab väga hästi, et või, juust ja munad ei lähe sel hooajal. Ise aga müüb maha kõik oma linnud, nii nagu tahab… Ei, mitte üks kord, mitte üks kord ei ole ta mulle oma abi pakkunud. Ma olen muidugi liiga uhke, et seda vastu võtta, saate aru, aga see oleks mulle head meelt teinud.”
“Oh, seal see teie õemees ongi,” sõnas preili Saget vaiksemalt.
