lõhnas, mis näis neid saatvat. Nad olid keset lõikelillede turgu. Kõnnitee müügiplatsidel, vasakul ja paremal, olid istuvate naiste ees kandilised korvid täis roosi-, kannikese-, daalia- ja karikakrakimpe. Mõned kimbud olid tumedad otsekui vereplekid, teised kahvatusid aegamisi ääretult õrna hõbehallini. ühe korvi juures tekitas põlev küünal keset ümbritsevat pimedust terava värvimängu, tuues esile karikakarde erksuse, daaliate veritseva puna, kannikeste lillad varjundid, rooside elava ihu. Raske oli ette kujutada midagi mahedamat ja kevadisemat kui see trotuaaril kohatud meeldiv lõhn, kui ollakse tulnud mereandide kibekast hõngusest ning või ja juustu vastikust lehast.
Claude ja Florent sammusid tuldud teed tagasi, uitasid ringi, viites aega lillede keskel. Nad jäid huviga seisma naiste juures, kes müüsid sõnajalavihkusid ja viinapuulehtede punte, mis olid korralikult veerandsaja kaupa kokku seotud. Siis keerasid nad ühele katusealusele teele, mis oli peaaegu tühi ja kus nende sammud kajasid vastu nagu kirikuvõlvide all. Seal nägid nad suure käru ette rakendatud väikest eeslit, kellel oli ilmselt igav ja kes hakkas neid nähes kõvasti puhkides pikalt karjuma, nii et Turuhallide kõrged katused värisesid. Sellele vastas hobuste hirnumine; kostis sammude kõminat, müra kaugemal, mis paisus, mürises ja hakkas seejärel vaibuma. Nende vastas Berger’ tänaval näitasid vahendajate pärani ustega kõledad putkad eredas gaasivalguses korvide ja puuvilja kuhje kolme räpase, pliiatsiga rehkendusi täis kritseldatud seina vahel. Ja seistes seal, märkasid nad hästi riietatud daami, kes õnnest väsinud näoga kössitas fiakris, mis oli takerdunud tänavaummikus ja vaevaliselt edasi liikus.
“Tuhkatriinu läheb ilma kingata koju,” sõnas Claude muiates. Nüüd ajasid nad juttu, pöördudes tagasi Keskturule. Claude, käed taskus, pajatas vilistades oma suurest armastusest selle söögi ülekülluse vastu, mis liigub Pariisi südamesse igal hommikul. Ta uitas ööde kaupa müügiplatside juures, unistades kolossaalsetest natüürmortidest, erakordsetest maalidest. ühte oli ta koguni alustanud; ta oli lasknud poseerida oma sõbral Marjolinil ja kerjusplikal Cadine’il, aga töö oli raske, see oli liiga ilus, need põrgulikud aedviljad ja puuviljad ja kalad ja liha! Florent kuulas pitsitava kõhuga kunstniku vaimustustiraadi. Ja oli täiesti ilmne, et Claude isegi ei mõelnud sel hetkel, et neid ilusaid asju süüakse. Ta armastas neid värvide pärast. Ta vakatas järsku, pingutas talle harjumusliku liigutusega laia punast vööd, mida kandis oma roheka palitu all, ja jätkas kavala näoga:
“Pealegi ma söön siin, vähemalt silmadega, ja see on ikka parem kui üldse mitte. Mõnikord, kui ma olen unustanud õhtul süüa, küllastun ma siin järgmisel päeval, nähes saabumas igasuguseid häid asju. Neil hommikutel on aedviljad mulle veelgi armsamad… Ei, teate, mis ajab meeleheitele, see ei ole õiglane, et need närakad pursuid söövad seda kõike!”
Ta rääkis õhtusöögist, mille üks sõber oli ühel toredal päeval kinni maksnud “Baratte’is”;6 nad olid söönud austreid, kala, ulukiliha. “Baratte’il” polnud aga vedanud; vana Süütute turu karneval oli nüüdseks läbi; oli jõutud Keskturu aega, selle valumalmist kolossini, selle nii omapärase uue linnani. Paljugi, mida lollpead rääkisid, siin oli terve ajastu. Ja Florent ei saanud enam aru, kas kunstnik mõistis hukka omaaegse maalilisuse või “Baratte’i” hea söögi. Siis hakkas Claude kiruma romantismi; ta eelistas kapsakuhje keskaja räbalatele. Lõpuks süüdistas ta end nõrkuses, et oli teinud oma Pirouette’i tänava ofordi. Vanad kõrtsid tuli maha lammutada ja ehitada moodsad.
“Vaadake sinna trotuaari nurka,” ütles ta seisma jäädes. “Kas see pole valmis maal ja palju inimlikum kui vanaaegsed verevaesed portreemaalid?”
ühel katusealusel teel müüsid naised nüüd kohvi ja suppi. Trotuaarinurgale oli kogunenud suur kobar sööjaid kapsasupimüüja ümber. Tinutatud plekkämber supiga auras madalal söepannil, mille aukudest paistis hõõguvate süte kahvatu kuma. Supikulbiga relvastatud naine võttis õhukesi leivaviile riidetükiga kaetud korvist ja tõstis suppi kollastesse tassidesse. Seal olid väga puhtad müüjannad, kitlites aedviljakasvatajad, räpased kandjad, kelle palitud olid ligased turjal veetud söögikoormatest, närudes vaesed kuradid, kõik hommikused Keskturu näljased, kes sõid, kõrvetasid suud, tõmbasid lõua pisut tahapoole, et ennast mitte määrida rasvase lusikaga. Ja vaimustatud maalikunstnik pilutas silmi, otsides vaatenurka, et teha head žanrimaali. Ent sel kuratlikul kapsasupil oli kohutav lõhn. Florent pööras pea kõrvale, teda häirisid need täis tassid, mida sööjad tühjendasid sõnagi lausumata, heites ümberringi kõõrdpilke nagu umbusklikud loomad. Kui naine nüüd teenindas uut tulnukat, heldis koguni Claude kulbitäie vägevast aurust, mis talle näkku lõi.
Ta pingutas vööd ja naeratas pahaselt; siis, hakates taas edasi liikuma ja vihjates Alexandre’i punšiklaasile, ütles ta Florent’ile hästi vaikselt:
“See on naljakas, küllap olete teiegi seda tähele pannud. Alati võib leida kellegi, kes maksab teie joogi eest, iialgi ei kohta inimest, kes maksaks söögi eest.”
Hakkas valgenema. Cossonnerie tänava lõpul olid Sevastoopoli bulvari majad veel päris pimedad; ja katusekivide selge viiru kohal lõikas turu kaetud peatee kõrge võlv valge poolkuu kahvatusinisesse taevasse. Claude, kes oli kummardunud võretatud avade kohale, mis avanesid trotuaari tasapinnal, et heita pilk sügavatesse keldritesse, kus põlesid ähmased gaasituled, vaatas nüüd üles, kõrgete tugipostide vahele, otsides midagi sinetavatel katustel, heleda taeva serval. Lõpuks ta seisatas veel kord, silmad tõstetud kitsale raudredelile, mis ühendas kahe korruse katuseid ja võimaldas neil käia. Florent küsis, mida ta seal üleval näeb.
“Pagana Marjolin,” sõnas maalikunstnik, jäädes vastuse võlgu.
“Kindlasti on ta kuskil räästa all, juhul kui ta pole ööd mööda saatnud koos sulelistega linnukeldris… Mul on teda tarvis etüüdi jaoks.”
Ja ta jutustas, et üks müüjanna oli leidnud tema sõbra Marjolini ühel hommikul kapsakuhjast ja et poiss kasvas täiesti vabalt üles turuplatsil. Kui teda taheti kooli saata, jäi ta haigeks ja ta tuli tagasi tuua Keskturule. Ta tundis seal iga nurgakest, armastas neid pojaliku hellusega, elas vilkalt kui orav keset seda valumetalli metsa. Nad olid ilus paar, tema ja kerjusplika Cadine, kelle mammi Chantemesse oli ühel õhtul üles korjanud vana Süütute turu nurgalt. Poiss, see tore suur tobu, oli kuldne nagu mõni Rubens, ruugete karvaudemetega, mis tõmbasid valgust ligi; Cadine oli väike, nutikas ja kleenuke ning tal oli naljakas näolapike krässus musta juuksepahmaka all.
Claude kiirendas rääkides sammu. Ta tõi oma kaaslase tagasi Saint-Eustache’i kiriku ristmikule. Florent vajus pingile postijaama lähedal, jalad lõid jälle nõrgaks. õhk läks jahedamaks. Rambuteau tänava lõpus marmoreeris roosakas kuma piimjat taevavõlvi, mida kõrgemal viirutasid laiad hallid lõhed. Koidul oli säärane palsamilõhn, et Florent uskus hetkeks end olevat päris maal, mingi künka otsas. Ent Claude näitas talle teispool pinki lõhnataimede turgu. Rupskipaviljoni trotuaari müügiplatsid olid otsekui köömne-, lavendli-, küüslaugu- ja šalotipõllud; ja turunaised olid põiminud trotuaari noorte plataanide ümber suured loorberioksad, mis nägid välja nagu haljad võidumärgid. Loorberi võimas lõhn lõi teistest üle.
Saint-Eustache’i särav numbrilaud kahvatas, heitles surmaga otsekui öölamp, mida on tabanud hommik. Veinikaupmeeste juures kõrvaltänavatel kustusid gaasilambid üksteise järel nagu valgusse langevad tähed. Ja Florent jälgis, kuidas Keskturu suured hooned väljusid pimedusest, väljusid unelmatest, kus ta oli neid näinud lõpmatusse sirutumas nagu ažuurseid paleesid. Nad tardusid veelgi enam oma rohekas halluses, olid veelgi hiiglaslikumad, toestades oma imetabase mastidemetsaga lõputuid katusepindu. Hooned kuhjasid kokku oma geomeetrilised massid; ja kui kõik sisemised valgusallikad olid kustutatud ja hooned kümblesid tõusvas päevas, kandilised, ühesuguse kujuga, nägid nad välja otsekui mingi moodne masin, mõõtmatult suur, mõni aurumasin, mõni katel, mis oli määratud ühe rahva seedimiseks, hiiglaslik metallkõht, kinnitatud poltidega, kokku needitud,
“
