ristmiku juurest Keskturu tänavani, kahe paviljonidekobara vahel. Ja kahes otsas, kahel ristmikul suurenes vool ikka veel, köögiviljad lausa matsid enda alla sillutise. Päev tõusis aeglaselt väga mahedas hallis, ujutades kõik asjad üle heleda akvarellivarjundiga. Need säbrulised kuhjad otsekui kiired vood, see tänava suletuses voolav rohelusejõgi, sarnane sügisvihmade hävinguga, omandasid peene ja pärlendava varjundi: õrn lilla, piimvalgega nüansseeritud roosa, kollasesse uppunud rohelised, kõik need kahvatud toonid, mis teevad taevast päikesetõusul helkleva siidi; ja sedamööda kuis hommikune tulekahju tõusis leekidevihus Rambuteau tänava otsas, ärkasid köögiviljad üha rohkem, väljusid maas hõljuvast sinendusest. Peasalatid, lehtsalatid, salatsigurid, sigurid, avali ja veel mullast ligased, näitasid oma säravaid südamikke; spinatipundid, hapuoblikapakid, artišokikimbud, türgi ubade ja herneste kuhilad, õlega kokku seotud rooma salati virnad laulsid kogu rohelise värvigamma ulatuses kaunade lakirohelisest kuni lehtede tumeroheliseni; see väljapeetud gamma jõudis üha kustudes kuni sellerivarte ja porrulaugukimpude kribulisuseni. Ent kõige kõrgemalt laulvad teravad toonid kuulusid endiselt porgandite erksatele ja naeriste puhastele laikudele, mida oli külvatud pillavas koguses tervele turule ja mis tõstsid oma kahe värviga esile kogu kirevust. Keskturu tänavaristmikul kõrgusid kapsad tervete mägedena; tohutud valged kapsapead, tihked ja kõvad otsekui kahvatud metallkuulid; käharkapsad, mille suured lehed sarnanesid pronkskarikatega; punased kapsad, mis koiduvalguses võrratult õilmitsema lõid, olid punakaslillad, karmiinpunaste ja tumeda purpuri karva lõhedega. Teises otsas, Saint-Eustache’i ristmikul tõkestas Rambuteau tänava sissepääsu barrikaad apelsinivärvi kõrvitsatest, mis laiutasid kahes reas, paisutades oma kõhtusid. Ja siin-seal lõi kiretama sibulakorvi kuldpruunjas lakk, tomatikuhja veritsev punane, kurgikuhja tagasihoidlik kollane, baklažaanikobara tumelilla; sellal kui suured mustad redised, seatud ritta otsekui matuselinikuks, jätsid veel mõned pimeduseaugud ärkamise helisevasse rõõmu.
Claude plaksutas käsi selle vaatemängu peale. Tema meelest olid need “pagana köögiviljad” ekstravagantsed, hullumeelsed, taevalikud. Ja ta väitis, et nad ei ole surnud, et eelmisel õhtul välja kistud, ootasid nad järgmise päeva päikest, et öelda talle hüvasti Keskturu sillutisel. Ta nägi neid elavana, avamas oma lehti, just nagu oleksid nende juured veel rahulikult soojas sõnnikuhunnikus. Ta ütles, et ta kuuleb seal kõigi eeslinna aiamaade korinat. Samal ajal täitis rahvahulk – valged tanud, mustad pikad pluusid, sinised kitlid – kitsaid käike kuhjade vahel. See oli terve sumisev maa. Kandjate rasked seljakorvid liikusid raskelt peade kohal. Edasimüüjad, tänavakaupmehed, puuviljamüüjad ostsid kaupa kokku, kiirustasid. Kapsamägede ümber võis näha köögikapraleid ja nunnade gruppe; kolledžikokad aga nuuskisid ringi, otsides head juhust. Ikka veel laaditi kaupa maha; vankrid heitsid oma koormad maha otsekui sillutisekivide koorma, lisades ühe voo teistele voogudele, mis nüüd suundusid vastastrotuaarile. Aga Pont-Neufi tänava lõpust tulid üha uued vankrite read, lõpmatult.
“Ikkagi on see põrgulikult ilus,” pomises Claude ekstaasis.Florent kannatas. Tema meelest oli tegemist üleinimliku kiusatusega. Ta ei tahtnud enam näha, ta vaatas Saint-Eustache’i, mis oli tema suhtes nagu põiki ja nägi välja otsekui laveeritud seepiajoonistus taevasina taustal oma roosakende, suurte kaarakende, väikese kellatorni, kiltkivikatustega. Ta seisatas Montorgueil’i tänava pimedas suudmes; sinna paistis lõik Montmartre’i tänavat, kus palkonitel särasid silmatorkavate, kuldsete tähtedega siltide jupid. Ja kui ta tuli tagasi ristmikule, tõmbasid tema pilgu endale teised sildid: “Droogid ja ravimid”, “Jahu ja kuivatatud aedvili” paksude mustade või punaste suurtähtedega luitunud taustal. Kitsaste akendega nurgamajad olid ärkamas ja näitasid uue Pont-Neuf’i tänava avaruses mõningaid vana Pariisi vanu kollaseid ja tugevaid fassaade. Rambuteau tänava nurgal, püsti suure uudiskauba poe vaateaknal, seadsid väljapanekut hästi riides müüjad, vestiväel, liibuvates pükstes ja kiiskavate laiade mansettidega. Kaugemal näitas “Guillout’” äri, range otsekui kasarm, tagasihoidlikult oma klaaside taga karikakujulisi, kuldseid biskviidipakke ja küpsiseid täis vaase. Kõik poed olid lahti. Valgetes kitlites töölised, tööriistad kaenla all, kiirendasid sammu, läksid üle tänava.
Claude ei olnud oma pingilt alla tulnud. Ta sirutas end, et näha tänavate sügavusse. äkitselt märkas ta rahva seas, kellest ulatus üle vaatama, heleda juuksepahmakaga pead, mille kannul tuli väike must pea, üleni krässus ja sassis.
“Hei, Marjolin! Hei, Cadine!” karjus ta.Ja et ta hääl sumbus melusse, hüppas ta maha ja pistis jooksu. Siis, mõeldes, et oli unustanud Florent’i, tormas ta ülepeakaela tagasi ja ütles kiiruga:
“Teate, Bourdonnais’ umbtänava lõpus… Mu nimi on kriidiga uksele kirjutatud, Claude Lantier… Tulge Pirouette’i tänava oforti vaatama.”
Ta kadus. Ta ei teadnud Florent’i nime; ta lahkus temast samamoodi, nagu oli ta tänavanurgalt kaasa võtnud, olles talle selgitanud oma kunstieelistusi.
Florent oli üksi. Algul rõõmustas ta üksioleku üle. Sestpeale kui proua François oli ta Neuilly avenüül üles korjanud, kõndis ta ringi uimaselt ja kannatades, ta ei saanud asjadest enam päris hästi aru. Lõpuks oli ta vaba, ta tahtis ennast raputada, raputada maha talumatu unenägu sellest tohutust toiduhulgast, mis näis teda jälitavat. Ent tema pea oli tühi, hingepõhjas oli taas ebamäärane hirm. Päev läks valgemaks, nüüd võidi teda näha; ja ta silmitses oma haletsusväärseid pükse ja redingotti. Ta nööpis redingoti kinni, kloppis tolmu pükstelt, püüdis end pisut korrastada, arvates, et tema mustad närud räägivad valjusti, kust ta tuleb. Ta istus pingil vaeste kuradite, äpardunud hulguste seas, kes olid sinna maabunud päikest ootama. Keskturu ööd on leebed ringiuitajatele. Kaks politseinikku, alles öömundris, keebi ja kepiga, marssisid kõrvuti, käed selja taga, piki kõnniteed edasi-tagasi; iga kord, kui nad pingist möödusid, heitsid nad pilgu saagile, mida nad seal haistsid. Florent kujutles, et nad tunnevad ta ära, et nad peavad nõu tema arreteerimiseks. äng tuli talle peale. Tal oli meeletu tahtmine püsti tõusta, jooksu panna. Aga ta ei julgenud enam, ta ei teadnud, mil moel ära minna. Ja politseinike pidevad pilgud, see politsei aeglane ja külm uurimine tegid talle piina. Lõpuks tõusis ta pingilt, hoidis ennast tagasi, et mitte pageda nii kiiresti kui jalad võtavad, läks samm sammu järel, pea õlgade vahel, tundes kohutavat hirmu, et kohe haarab politsei karm käsi tal selja tagant kraest kinni.Tal oli vaid üksainus mõte, üksainus vajadus, saada eemale Keskturust. Ta ootaks, ta otsiks veel, hiljem, kui müügiplatsid on tühjad. Ristmiku kolm tänavat, Montmartre’i tänav, Montorgueil’ tänav, Turbigo tänav ärritasid teda: nad olid ummistunud igat sorti vankritest; köögivili kattis müügiplatse. Siis kõndis ta otse edasi, kuni Pierre Lescot’ tänavani, kus roheline ja kartuliturg tundusid talle läbipääsmatud. Ta eelistas minna mööda Rambuteau tänavat. Kuid Sevastoopoli bulvaril sattus ta säärase mööblivankrite, veokärude ja pinkvankrite ummiku peale, et ta tuli tagasi Saint-Denis’ tänavale. Seal sattus ta jälle köögivilja juurde. Kahel pool tänavat olid rändkaupmehed laiali laotanud oma väljapanekud: müügilauad olid pandud kõrgete korvide peale, ning kapsa, porgandi ja naeri uputus algas taas. Keskturg ajas üle. Florent üritas välja pääseda sellest voolust, mis sai ta kätte, kuhu ta ka ei pagenud; ta proovis Cossonnerie tänava, Berger’ tänava, Süütute skvääri, Ferronnerie tänava, Keskturu tänava kaudu. Ja ta jäi seisma, kaotanud julguse, ehmunud, suutmata end vabastada sellest põrgulikust roheluse ringist, mis hakkas lõpuks tema ümber keerlema, sidudes ta jalad oma kitsukeste roheluseväätidega. Kauguses kuni Rivoli tänavani, kuni Raekoja väljakuni kadusid vankrirataste ja hobuste lõputud rivid läbisegi olevate kaupade sekka, mida peale laaditi; suured vankrid viisid puuviljakaupmeeste kraami tervele linnaosale; raksuvate külgedega pinkvankrid suundusid äärelinna poole. Pont-Neuf’i tänaval eksis ta lõplikult; ta sattus käsikärude varjualusesse; tänavakaupmehed panid sinna varjule oma veerevad müügiletid. Nende seas tundis ta ära Lacaille’, kes läks Saint-Honoré tänava poole, lükates enda ees käru porgandite ja lillkapsastega. Florent läks talle järele, lootes, et Lacaille aitab teda sellest rüsinast välja pääseda. Sillutis oli läinud ligaseks, kuigi ilm oli kuiv; artišokivarte kuhjad, lehed ja juurikad muutsid sõidutee ohtlikuks. Ta põrkas igal sammul millegi vastu. Vauvilliers’
