tundis ta vaevalt ära. Florent oli istunud, ta silmitses järgemööda oma venda, Kaunist Lisad, väikest Pauline’i. Nad paisusid tervisest; nad olid uhked, turjakad, läikivad; nad vaatasid teda imestunult nagu väga paksud inimesed, keda valdab ebamäärane rahutus kõhna inimest nähes. Ja koguni kass, kelle nahk raksus rasvast, ajas jõlli oma kollased silmad, põrnitsedes teda umbusklikul ilmel.
“Sa ootad söögiajani, eks ole?” küsis Quenu. “Me sööme varakult, kell kümme.”
Köögist tuli tugevat lõhna. Florent elas vaimus uuesti läbi oma kohutava öö, saabumise köögiviljade keskel, oma agoonia Keskturul, selle pideva söögivaringu, millest ta oli pääsenud. Siis ütles ta oma vaikse häälega, naeratades malbelt:
“Ei, tead, mul on nälg.”
II
Florent oli just alustanud oma juuraõpinguid Pariisis, kui ta ema suri. Ema elas Le Viganis, Gard’i alamprefektuuris. Ta oli teistkordselt abiellunud ühe normandlasega, Yvetot’st pärit Quenuga, kelle üks alamprefekt oli kaasa toonud ja unustanud Lõunasse. Mees oli jäänud ametisse alamprefektuuri, leides, et maakoht on ilus, vein hea ja naised lahked. Mingi seederike viis ta kolm aastat pärast abiellumist teise ilma. Kogu päranduseks jättis ta naisele paksu poisi, kes oli tema nägu. Emal oli suuri raskusi esimeset abielust sündinud vanema poja Florent’i kolledžiraha maksmisega. Ema oli pojaga väga rahul: poiss oli leebe iseloomuga, töötas usinalt, sai esimesi auhindu. Temale suunas ta kogu oma õrnuse, kõik oma lootused. Võib-olla eelistas ta selles kahvatus ja kleenukeses poisis oma esimest abikaasat, üht neist Provence’i meestest, kes oli hellitavalt leebe ja kes oli teda andunult armastanud. Võib-olla oli Quenu, kelle heatujulisus oli teda algul võlunud, olnud liiga paks, liiga rahul, liiga kindel, et saab oma suurimad rõõmud võimaldada endale ise. Naine jõudis otsusele, et viimati sündinu, noorem, too, kelle Lõunas elavad perekonnad tihti ohvriks toovad, ei tee iial midagi head; ta piirdus sellega, et saatis poisi kooli ühe naabrist vanapiiga juurde, kus poiss õppis ainult tänaval hulkuma. Kaks venda kasvasid üles teineteisest kaugel, võõrana.
Kui Florent jõudis Le Vigani, oli ema juba maha maetud. Ta oli nõudnud, et Florent’i eest varjataks tema haigust kuni viimse hetkeni, et tema õpinguid mitte segada. Florent leidis väikese Quenu, kes oli kaheteistkümnene, ihuüksi keset kööki laua peal istumas ja nutmas. Naabruses elav mööblikaupmees rääkis Florent’ile tema õnnetu ema surmaheitlusest. Emal oli raha peaaegu päris otsas, ta oli end tapnud tööga, et poeg saaks juurat õppida. Kesise sissetulekuga pudupoe kõrval oli ta sunnitud pidama teisi ameteid, mis hoidsid teda hilja õhtuni rakkes. Kinnisidee näha oma Florent’i advokaadina, kes on end linnas hästi sisse seadnud, muutis ta lõpuks karmiks, ihnsaks, halastamatuks iseenda ja teiste vastu. Väike Quenu käis ringi auklike pükstega, pluusidega, mille käiseotsad narmendasid; ta ei võtnud kunagi ise lauas sööki, ta ootas, kuni ema lõikas talle tema leivaosa. Endale lõikas ema niisama õhukesi viile. Selle režiimi tõttu oligi ta otsa saanud, tundes sügavat ahastust, et polnud oma ülesannet täitnud.
Sellel lool oli kohutav mõju Florent’i õrnahingelisele loomusele. Pisarad lämmatasid teda. Ta võttis venna oma käte vahele, surus enda vastu, suudles teda, otsekui tahaks talle tagasi anda kiindumuse, millest oli ta ilma jätnud. Florent vaatas poisi katkiseid kingi, räbaldunud küünarnukke, määrdunud käsi, kogu seda hüljatud lapse viletsust. Ta kordas Quenule, et viib ta endaga kaasa, et ta saab koos temaga õnnelikuks. Järgmisel päeval, kui ta oli oma olukorda lähemalt uurinud, tekkis tal hirm, et ta ei suuda kokku saada isegi seda summat, mis on vaja tagasisõiduks Pariisi. Le Vigani jääda ei tahtnud ta mingil tingimusel. Ta andis üsna soodsalt ära paelapoekese, mis võimaldas tal ära maksta võlad, mis ta ema, olgugi rahaasjus väga range, oli ajapikku endale kaela võtnud. Ja et Florent’ile ei jäänud midagi, siis naaber, mööblikaupmees, pakkus talle viissada franki kadunu mööbli ja pesu eest. Kaupmees tegi head äri. Noormees tänas teda, pisarad silmis. Ta ostis vennale uued riided selga ja sõitis veel samal õhtul minema.
Pariisis ei saanud õpingute jätkamine juurafakulteedis enam küsimussegi tulla. Florent lükkas auahned plaanid tulevikku. Ta sai mõned tunnid, asus koos Quenuga elama Royer-Collard’i tänava ja Saint-Jacques’i tänava nurgale suurde tuppa, mille ta möbleeris kahe raudvoodi, kapi, laua ja nelja tooliga. Nüüdsest peale oli tal laps. Lapsevanemaks olemine vaimustas teda. Algusaegadel, kui ta õhtul koju tuli, üritas ta jõmpsikale tunde anda; aga too ei kuulanud sugugi; tal oli kõva pea, ta keeldus õppimisest, nuuksus, kahetsedes taga aega, mil ema oli lasknud tal tänaval ringi lipata. Meeleheitel Florent jättis tunnid katki, lohutas teda, lubas talle lõputut puhkust. Ja et oma nõrkust õigustada, sõnas ta endale, et ta pole võtnud kallist last enda juurde selleks, et temale pahameelt valmistada. See oli tema käitumisreegel, jälgida, kuidas poiss rõõmsalt kasvab. Florent jumaldas teda, tundis vaimustust tema naerust, nautis lõpmatut õrnust, tundes teda enda juures tervisest pakatavana, vabana igasugustest muredest. Florent oli endistviisi kleenuke oma kulunud mustades mantlites, ja tema nägu koitus keset õpetatajale osaks saavat julma kiusamist. Quenust kasvas väike ümmargune, natuke rumalavõitu poisijõmpsikas, kes oskas vaevalt lugeda või kirjutada, aga oli muutumatult heas tujus, mis täitis rõõmuga Royer-Collard’i tänava suure sünge toa.
Ent aastad läksid. Florent, kes oli pärinud ema andumuse, hoidis Quenud korteris otsekui suurt laiska tüdrukut. Ta ei lasknud tal isegi korteris kõige vähematki teha; tema ise käis sisseoste tegemas, koristas ja keetis süüa. See peletab ta halvad mõtted, ütles ta. Tavaliselt oli ta sünge. Kui ta õhtul koju tuli, porine, pea norus teiste laste vihast, oli ta südamest heldinud kallistustest, mida talle jagas see priske ja suur poiss, keda ta nägi toapõrandal vurriga mängimas. Quenu naeris, nähes tema saamatust omleti tegemisel ja tema surmtõsidust ühepajatoidu valmistamisel. Kui lamp oli kustutatud, muutus Florent mõnikord oma voodis taas kurvaks. Ta unistas juuraõpingute jätkamisest, murdis pead, kuidas jagada oma aega, et kuulata loenguid juurafakulteedis. Ta sai sellega hakkama, oli südamest õnnelik. Ent väike palavik hoidis teda nädal aega kodus ja see lõi niisuguse augu eelarvesse ja tegi talle sedavõrd muret, et ta loobus igasugusest mõttest õpingud lõpetada. Tema laps sirgus. Florent võttis vastu õpetajakoha Estrapade’i tänava pansionis tuhande kaheksasaja frangise palgaga. See oli suur vedamine. Kokkuhoidlikult elades paneb ta raha kõrvale, et Quenud jalule aidata. Kaheksateistkümnesesse Quenusse suhtus ta ikka veel kui neiusse, kellele on vaja kaasavara anda. Venna lühiajalise haiguse ajal oli ka Quenu järele mõelnud. ühel hommikul teatas ta, et tahab tööd teha, et ta on piisavalt suur, et ise endale leiba teenida. Florent oli sügavalt liigutatud. Teisel pool tänavat, nende vastas, töötas oma toas kellassepp, keda laps nägi päev otsa akna kalgis valguses kummardumas väikese laua kohale, käsitsemas õrnu asju, vaatamas neid kannatlikult luubiga. Poiss oli võlutud, ta väitis, et tal on soont kellassepaametiks. Ent kahe nädala möödudes muutus ta rahutuks, ta nuttis nagu kümneaastane poisike, leides, et see on liiga keeruline, et ta ei õpi iial ära “kõiki neid väikesi tobedaid asjakesi, mis on ühe kella sees”. Nüüd eelistas ta olla lukksepp. See asjandus aga väsitas teda. Kahe aasta jooksul proo- vis ta rohkem kui kümmet ametit. Florent leidis, et poisil on õigus, et ei tohi endale ametit valida vastu tahtmist. Ainult et Quenu ennastsalgav soov ise endale leiba teenida läks kahe noormehe majapidamisele kalliks maksma. Sestpeale, kui ta ühest töökojast teise rändas, tuli pidevalt kulutusi teha, raha läks riietele, väljas söömisele, sõpradele väljategemistele. Florent’i tuhande kaheksasajast frangist ei piisanud enam. Ta oli pidanud lisaks võtma kaks tundi, mida ta andis õhtuti. Kaheksa aastat kandis ta ühte ja sedasama redingotti.
Kaks venda olid leidnud endale sõbra. Nende majal oli üks fassaad Saint-Jacques’i tänava poole, kus oli suur praeköök, mida pidas üks väärikas Gavard’i-nimeline mees, kelle naine oli surnud tiisikusse lindude praerasvalõhnas. Kui Florent tuli koju liiga hilja, et veel küpsetada mingit lihatükki, ostis ta alt kalkuni- või hanetüki kaheteistkümne sou eest. Need olid suure pidusöögi päevad. Gavard hakkas lõpuks huvi tundma selle kõhna mehe vastu, sai kuulda tema loo ja kutsus Quenu alla enda juurde. Ja varsti ei lahkunud poiss
