voodi taga, valgete musliinkardinate all, jalad pisut välja sirutatud; ja et juttu ajades nende käed rahas tuhnisid, olid need kokku saanud ja unustanud end teineteisesse, saja sou suuruste müntide keskel. Hämarus üllatas neid. Alles siis Lisa punastas, nähes end olevat poisi kõrval. Nad olid voodi segamini ajanud, linad olid paigast läinud, kuld neid lahutaval padjal vajutas sellesse süvendeid, otsekui oleks seal pöörelnud kirest kuumavad pead.
Nad tõusid kohmetult, otsekui kaks segadusse sattunud armastajat, kes on teinud esimese eksisammu. Korrast ära voodi kõige oma rahaga süüdistas neid keelatud rõõmu maitsmises suletud ukse taga. See oli nende pattulangemine. Lisa, kes kohendas oma riideid, otsekui oleks ta halba teinud, läks oma kümmet tuhandet franki tooma. Quenu tahtis, et ta paneks need kaheksakümne viie tuhande frangi juurde; ta segas naerdes need kaks rahasummat, öeldes, et ka raha peab kihluma; ja lepiti kokku, et Lisa hoiab “aaret” oma kummutis. Kui ta oli selle ära pannud ja voodi korda teinud, läksid nad rahulikult alla. Nad olid mees ja naine.
Pulmad peeti järgmisel kuul. Linnaosas peeti seda päris loomulikuks, igati sündsaks. Teati ähmaselt aarde lugu, Lisa ausameelsus pälvis kiidusõnu; tal poleks ju tarvitsenud Quenule midagi öelda, oleks jätnud vaid eküüd endale; kui ta oli rääkinud, siis puhtalt aususest, sest keegi polnud midagi näinud. Ta oli seda väärt, et Quenu temaga abielluks. Tollel Quenul vedas, ta ei olnud ilus, aga ta leidis ilusa naise, kes kaevas talle välja varanduse. Imetlus läks sedavõrd kaugele, et lõpuks isegi sosistati: “Lisa oli tõesti loll, et tegi seda, mis ta tegi.” Lisa naeratas, kui talle räägiti vihjamisi neist asjadest. Tema ja ta mees elasid nagu ennegi, olid head sõbrad, elasid õnnelikult ja rahumeeles. Lisa oli mehele abiks, kohtas tema käsi keset vorstiputrusid, kummardus üle tema õla, et heita pilku padadesse. Ja see oli alati vaid köögikolde suur tuli, mis nende palged hõõguma pani.
Ent Lisa oli arukas naine, kes taipas peagi, kui rumal on lasta tukkuda kaheksakümne viiel tuhandel frangil kummutisahtlis. Quenu oleks need meelsasti tagasi pannud soolavaka põhja, oodates, kuni on teeninud teist samapalju; siis nad oleksid läinud Suresnes’i, äärelinna nurgakesse, mis neile meeldis. Ent Lisal olid teistsugused auahned plaanid. Pirouette’i tänav solvas tema arusaamist puhtusest, vajadusest õhu, valguse, tugeva tervise järele. Pood, kus onu Gradelle oli oma varanduse sou-haaval kokku kraapinud, oli omamoodi pime soolikas, üks neid vanade kvartalite kahtlase väärtusega lihakarne, mille kulunud põrandaplaatidele on hoolimata pesemisest külgejäänud liha tugev lõhn; ja noor naine unistas kaasaegsest heledast poest, luksuslikust nagu mõni salong, mis oma säravpuhaste klaasidega seisab laia tänava kõnnitee veeres. See ei olnud kitsarinnaline iha mängida daami leti taga; tal oli väga selge ettekujutus, millist luksust vajab uus äri. Quenu kohkus esimesel korral, kui Lisa rääkis talle kolimisest ja osa raha kulutamisest kaupluse kaunistamiseks. Lisa naeratas ja kehitas kergelt õlgu.
ühel päeval, kui hakkas juba pimenema ja karnis oli hämar, kuulsid abikaasad, kuidas nende ukse taga ütles üks samas linnajaos elav naine teisele:
“Ei, teate, mu armas, mina enam nende juurest ei osta, mina ei võta neilt enam verivorsti juppigi… Neil oli surnu köögis.”
Quenu lausa nuttis selle peale. Lugu surnust tema köögis muudkui levis. Lõpuks Quenu punastas ostjate ees, kui nägi neid liiga lähedalt tema kaupa nuusutamas. Just tema ise võttis naise juures uuesti üles kolimise mõtte. Lisa oli vaikides tegutsenud uue poe heaks; ta oli leidnud ühe sealsamas lähedal Rambuteau tänavas, hiilgavas asukohas. Vastas avatud Keskturg kolmekordistaks ostjaskonna, teeks äri tuttavaks igas Pariisi nurgas. Quenu laskis end meeletutele kulutustele kaasa tõmmata; ta raiskas üle kolmekümne tuhande frangi marmori, peeglite ja kullatiste peale. Lisa veetis tunde töölistega, avaldas arvamust kõige väiksemategi detailide kohta. Kui ta sai lõpuks oma leti taha asuda, tuldi lausa protsessioonidena nende juurest ostma, ainuüksi sellepärast, et näha poodi. Seinad olid kõik kaetud valge marmoriga, laes oli määratu nelinurkne kuldraami ja kaunistustega peegel, mille keskelt rippus alla nelja haarmega kroonlühter, ja leti taga olid terves seinas vasakul ja otse taga jällegi peeglid marmorplaatide vahel, tekitades valgusejärvi, uksi, mis näisid avanevat teistesse saalidesse, lõpmatusse, mis kõik tulvil väljapandud liha. Paremal oli väga suur lett, see oli iseäranis ilus töö; roosa marmori plaadid kujutasid sellel sümmeetrilisi medaljone. Põrandakatteks olid vaheldumisi valged ja roosad plaadid, mille servas olid tumepunased kreeka ornamendid. Linnaosa oli uhke oma lihakarni üle, keegi ei mõelnudki enam rääkida Pirouette’i tänava köögist, kus oli lebanud koolnu. Tervelt kuu aega seisatasid naabrid kõnniteel, et vaadata Lisad läbi sardellide ja lambarasvikute väljapaneku. Tema valget ja roosakat ihu imetleti niisama palju kui marmorit. Tema näis olevat lihapoe hing, elav valgus, kindel ja puhas iidol; ja teda nimetati nüüd vaid Kauniks Lisaks.
Kauplusest paremal oli söögituba, väga puhas ruum puhveti, laua ja punutud põhjaga heledast tammest toolidega. Parketti kattev punutud vaip, õrnkollane tapeet, tammepuud imiteeriv vahariie jätsid kõik veidi koleda mulje; seda elustas vaid laest rippuv särav vaskarmatuur, mille otsas laius laua kohal suur läbipaistvast portselanist abažuur. üks uks söögitoast viis avarasse nelinurksesse kööki. Ja selle teises otsas oli väike sillutatud õu, mis oli kolikambriks täis savipotte, tünne, tööriistu, mida enam ei kasutatud; kaevust vasakul heitlesid surmaga vaateaknalt võetud närtsinud potililled renni ääres, kuhu kallati solgivett.
äri läks hiilgavalt. Quenu, keda esialgsed kulutused olid kohutanud, tundis peaaegu aukartust oma naise vastu, kellel tema arvates “pea lõikas”. Viie aasta pärast oli neil ligi kaheksakümmend tuhat franki pandud häid intresse kandma. Lisa seletas, et nad ei ole auahned, nad ei hooli liiga kiirest rahakogumisest; muidu oleks ta lasknud oma mehel teenida “sadu ja tuhandeid”, ärgitades teda tegelema sigade hulgimüügiga. Nad olid veel noored, neil oli veel aega; pealegi ei meeldinud neile lohakas töö, nad tahtsid töötada mõnusalt, mitte kurnata end muredega, tublide inimestena, kellele meeldib kenasti elada.
“Teate,” sõnas Lisa, kui oli jutuhoos, “mul on üks nõbu Pariisis… Ma ei kohtu temaga, meie perekonnad läksid tülli. Ta võttis endale nimeks Saccard, et panna unustama teatavaid asju. Noh, mulle räägiti, et see nõbu pidi teenima miljoneid. Nii ei saa elada, see kõrvetab vere soontest, tuleb teab mis teid kasutada põrgulikus äris. See on ju võimatu, eks ole, et selline inimene saab rahulikult õhtust süüa? Meie vähemasti teame, mida me sööme, meil ei ole niisuguseid sekeldusi. Raha armastatakse ainult sellepärast, et seda on elamiseks vaja. Heaolust peetakse lugu, see on loomulik. Kui aga teenida sellepärast, et teenida, näha rohkem vaeva, kui pärast seda nautida saab, ausõna, mina paneksin siis küll parem käed rüppe… Ja pealegi, ma tahaksin väga näha selle nõo miljoneid. Mina neid miljoneid niisama heast peast ei usu. Ma silmasin teda ühel päeval tõllas; ta oli näost üleni kollane, ja ilme oli tal parajalt salakaval. Mehel, kes teenib raha, ei ole säärast värvi nägu. Lõppude lõpuks on see tema asi… Meie eelistame teenida vaid sada sou‘d, ja kulutada seda sada sou’d.”
Quenude perekonnal läks tõesti hästi. Nad olid saanud tütre, juba esimesel abieluaastal. Kõiki neid kolme oli rõõm vaadata. Majapidamine oli jõukas, õnnelik, ilma ülearuse vaevata, nagu seda soovis Lisa. Tema oli kõrvaldanud kõik võimalikud segaduste põhjused, lastes päevadel voolata rasvaleitses, selles raskevõitu õitsengus. See oli mõistliku õnne nurgake, mugav mold, mille juures isa, ema ja tütar olid asunud ennast nuumama. Ainult Quenu oli teinekord nukker, kui ta mõtles õnnetule Florent’ile. Kuni 1856. aastani oli ta saanud Florent’ilt aeg-ajalt kirju. Siis kirjad enam ei tulnud; Quenu luges ajalehest, et kolm väljasaadetut olid tahtnud põgeneda Kuradisaarelt ja olid uppunud enne kaldale jõudmist. Politseiprefektuuris ei suudetud talle täpseid teateid anda; ta vend pidi olema surnud. Quenu siiski lootis veel natuke; ent kuud läksid. Florent, kes elas Hollandi Guajaanas, hoidus kirjutamisest, lootes ikka veel minna tagasi Prantsusmaale. Lõpuks hakkas Quenu teda taga nutma nagu surnut, kellega polnud saanud hüvasti jätta. Lisa ei tundnud Florent’i. Ta leidis väga häid sõnu iga kord, kui mees tema juuresolekul jälle ahastas; Lisa laskis tal sajandat korda pajatada lugusid noorpõlvest, Royer-Collard’i
