et Lisa naeratus võiks ta viia põrgusse. Kui daam astmasse suri, jättis ta kasutütrele kõik oma säästud, kümmekond tuhat franki. Lisa jäi nädalaks ajaks üksi Cuvier’ tänava korterisse; just sinna tuli Gradelle teda otsima. Ta tundis tüdrukut, sest oli teda sageli näinud koos perenaisega, kui too käis Pirouette’i tänavas tema pool. Ent matustel paistis Gradelle’ile, et Lisa on läinud nii kauniks, nii pringiks, et ta läks ka surnuaiale. Sellal kui kirstu hauda lasti, mõtles Gradelle, et Lisa sobiks oivaliselt tema lihakarni. Kaaludes asja, mõtles Gradelle, et pakub talle kolmkümmend franki kuus, peavarju ja söögi. Kui ta oma ettepanekud Lisale oli esitanud, palus too kakskümmend neli tundi vastuse andmiseks. Siis ühel hommikul ta tuli, käes väike komps ja kümme tuhat franki pihiku vahel. Kuu aja pärast kuulus terve maja temale, alates Gradelle’ist ja Quenust kuni viimase kokapoisini. Eriti Quenu oleks olnud valmis tema pärast kas või oma sõrme maha raiuma. Kui Lisa naeratas, tardus Quenu paigale, naerdes heameelest teda vaadates.
Lisa oli Plassans’i Macquart’ide vanem tütar ja ta isa oli veel elus. Lisa ütles ta olevat välismaal, aga ei kirjutanud talle kunagi. Aeg-ajalt poetas ta vaid, et ema oli olnud eluajal kõva töörügaja ja et tema ise on emasse läinud. Ta tegi tõesti väga kannatlikult oma tööd. Ent ta lisas, et tublil naisel oli olnud kõvasti püsivust, et ennast tappa majapidamise joones hoidmisega. Lisa kõneles ka naise kohustustest ja mehe kohustustest, väga mõistlikult, avameelselt, mis vaimustas Quenud. Ta kinnitas, et tema mõtleb täpselt samamoodi. Lisa arvas, et kõik peavad tööd tegema, et süüa saada; et igaühe õnn on tema enda teha; et sellega tehakse halba, kui soodustatakse laiskust; ja kui ilmas on õnnetuid inimesi, siis seda hullem loodritele. See oli väga selge hukkamõist joomisele, vana Macquart’i legendaarsele ringihulkumisele. Ja tahtmatult rääkis Lisas valjuhäälselt üks Macquart; tema oli vaid tasakaalukas, mõistlik ja loogiliselt mõtlev Macquart oma heaoluvajadustega, kes mõistis, et parim viis uinuda õndsas rahulolus on teha iseendast see rahulolu voodi. Tema pühendas sellele pehmele asemele kõik oma tunnid, kõik oma mõtted. Juba kuueaastaselt oli ta valmis terve päeva mõistlikult oma väikesel toolil istuma, kui teadis, et saab õhtul selle tasuks koogi.
Lihamüüja Gradelle’i juures jätkas Lisa oma rahulikku, korrapärast eluviisi, mida valgustasid tema kaunid naeratused. Ta ei olnud vastu võtnud mehe pakkumist seikluseks; Lisa oskas mehes leida eestkostja, võib-olla aimas ta selles Pirouette’i tänava sünges poes, elus edasi jõudvate inimeste haistmismeelega, oma kindlat tulevikku, millest unistas, elu puhaste rõõmudega, pidevat tööd, mille iga tund toob kaasa hüvitise. Ta hoolitses oma leti eest samasuguse rahuliku hoolega, nagu oli osaks saanud postiülema lesele. Peagi sai Lisa põllede puhtus linnaosas kõnekäänuks. Onu Gradelle oli sedavõrd rahul ilusa tüdrukuga, et ütles mõnikord Quenule, ise oma vorste kinni sidudes:
“Kui ma poleks üle kuuekümne, ausõna, siis teeksin selle lolluse ja abielluksin temaga… Selline naine on äris puhas kuld, mu poiss.”
Quenu kiitis takka. Siiski naeris ta ühel päeval laginal, kui üks naabrimees süüdistas teda, et ta olevat Lisasse armunud. See ei vaevanud Quenud sugugi. Nad olid väga head sõbrad. õhtuti läksid nad koos üles magama. Lisal oli pimeda urka kõrval, kus puhkas noormees, väike tuba, mille ta oli teinud päris heledaks, kaunistades selle musliinkardinatega. Nad seisatasid hetkeks trepimademel, küünlajalg käes, juttu ajades ja võtit lukuauku pistes. Ja nad lükkasid uksed kinni, olles lausunud sõbralikult:
“Head õhtut, preili Lisa.”
“Head õhtut, härra Quenu.”
Quenu heitis voodisse, kuulatades Lisad oma väikeses majapidamises toimetamas. Vahesein oli nii õhuke, et Quenu võis jälgida iga tema liigutust. Quenu mõtles: “Nüüd tõmbab ta kardinad akna ette. Mida ta küll peaks oma kummuti ees tegema? Aga nüüd ta istub ja võtab jalast oma nöörsaapad. No nii, head ööd, ta puhus küünla ära. Jääme magama.” Ja kui Quenu kuulis voodi naginat, pomises ta naerdes: “Tont võtaks! Preili Lisa ei ole just kerge.” See mõte lõbustas teda; lõpuks jäi ta magama, nähes unes sinke ja soolatud sealiha lõike, mida pidi homseks ette valmistama.
See kestis nõnda aasta otsa, Lisa ei punastanud kordagi ja Quenu ei kohmetunud. Hommikul, kui töö käis täie hooga ja neiu tuli kööki, kohtusid nende käed vorstiputrude keskel. Lisa abistas teda mõnikord, ta hoidis sooli oma prullakate sõrmedega, sellal kui noormees neisse liha ja pekitükke toppis. Või maitsesid nad koos toorest viineriputru, keeleotsaga, et näha, kas see on korralikult vürtsitatud. Lisa oskas head nõu anda, ta tundis lõunapoolseid retsepte, mida Quenu eduga katsetas. Tihtipeale tajus noormees teda oma õla taga, neiu tuli padadesse vaadates nii lähedale, et tema priske rind toetus vastu Quenu selga. Lisa ulatas talle kulbi, liua. Lõõmav tuli pani nad õhetama. Quenu poleks mingi hinna eest lakanud liigutamast rasvaseid segusid, mis paksenesid pliidil; Lisa aga arutas tõsise näoga, kas keedetav peaks valmis olema. Pärastlõunal, kui pood jäi inimestest tühjaks, ajasid nad rahulikult tundide kaupa juttu. Lisa oli jäänud leti taha, pisut tagasi nõjatudes, kududes aeglaselt ja mõõdetult. Quenu istus raiepakul, jalad rippu, toksides kandadega vastu tammepuud. Nad said suurepäraselt läbi; nad rääkisid kõigest, enamasti söögitegemisest, ja siis veel onu Gradelle’ist, ja siis ka linnaosast. Lisa jutustas talle lugusid nagu lapsele; ta teadis väga toredaid lugusid, imelisi legende tulvil lambatallesid ja väikseid ingleid, kellest ta rääkis oma meloodilisel häälel ja surmtõsise näoga. Kui mõni ostja tuli poodi, siis et mitte end häirida lasta, palus ta noormehel anda purk searasva või toos tigusid. Kell üksteist läksid nad jälle üles magama, aeglaselt, nii nagu eelmisel õhtul. Siis laususid nad ust sulgedes rahulikult:
“Head õhtut, preili Lisa.”
“Head õhtut, härra Quenu.”
ühel hommikul tabas onu Gradelle’i galantine’i8 valmistamisel ajurabandus. Ta vajus kummuli hakkimislauale. Lisa ei läinud verest välja. Ta ütles, et surnut ei tohi jätta keset kööki; ta laskis surnu viia tahapoole, ruumi, kus onu magas. Siis mõtles ta koos sellidega välja onu surma loo: et mitte linnaosas vastumeelsust tekitada ja ostjaid kaotada, ütlevad nad, et onu suri oma voodis. Quenu aitas surnut kanda, ta oli nagu puuga pähe saanud ja väga üllatunud, et tal ei ole pisaraid. Hiljem nutsid nad Lisaga kahekesi koos. Quenu oli pärija koos oma venna Florent’iga. Naabertänavate keelepeksjate arvates oli vanal Gradelle’il olnud märkimisväärne varandus. Tegelikult ei leitud mitte ainsatki kõlisevat hõbemünti. Lisa ei saanud rahu. Quenu nägi teda olevat mõttes, hommikust õhtuni enda ümber ringi vaatamas, just nagu oleks ta midagi ära kaotanud. Lõpuks otsustas ta ette võtta suurpuhastuse, öeldes, et inimesed lobisevad ja et lugu vanamehe surmast käib suust suhu, nii et nüüd tuleb kõik hästi puhtaks teha. ühel pärastlõunal, kui ta oli oma kaks tundi keldris olnud, kus ta ise pesi soolamistünne, tuli ta tagasi, hoides midagi oma põlle sees. Quenu hakkis seamaksa. Lisa ootas, kuni ta oli lõpetanud, ja kõnetas siis teda rahulikult. Ent tema silmis oli kummaline sära, ta naeratas oma ilusat naeratust, öeldes Quenule, et tal on vaja temaga rääkida. Lisa läks trepist üles, astudes vaevaliselt selle tõttu, mida ta kandis ja mis pinguldas ta põlle lausa rebenemiseni. Neljandal korrusel ta tõmbas hinge ja pidi hetkeks vastu käsipuud nõjatuma. Hämmastunud Quenu järgnes talle sõnagi lausumata üles tema tuppa. Esimest korda kutsuti ta sisse. Lisa pani ukse kinni; ja seal, lastes lahti põllenurkadest, mida tema kangestunud sõrmed ei suutnud enam hoida, laskis ta vaikselt voodile voolata hõbe- ja kuldmüntide vihma. Ta oli leidnud ühe soolavaka põhjast onu Gradelle’i aarde. Rahakuhi pressis suure lohu noore neiu tagasihoidlikku pehmesse voodisse.
Quenu ja Lisa rõõm oli vaoshoitud. Nad istusid voodiservale, Lisa päitsi juurde, Quenu jalutsisse, kahele poole rahakuhja; ja nad lugesid raha teki peal, et mitte kära teha. Seal oli nelikümmend tuhat kuldfranki, kolm tuhat hõbefranki, ja ühes plekk-karbis nelikümmend kaks tuhat franki pangatähtedes. Neil kulus oma kaks kõva tundi, et kõik see kokku lugeda. Quenu käed värisesid natuke. Lisa tegi ära suurema osa tööst. Nad reastasid kullavirnad padjale, jättes hõbeda tekilohku. Kui nad
