ujuv karpkala. Florent käis teinekord Gavard’i putkas tema kätt surumas. Pärastlõunad olid veel alles väga soojad. Kitsaste vahekäikude ääres istusid naised ja kitkusid sulgi. Päikesekiired langesid tõstetud varikatuste vahele, suled lendasid näppude vahelt otsekui tantsivad lumehelbed kuumas õhus, kuldsete kiirte tolmus. Terve hõigete, pakkumiste ja meelituste sumin saatis Florent’i. “Ilus part, härra?.. Tulge vaadake… Mul on toredad prisked kanapojad… Härra, härra, ostke see kena tuvidepaar…” Ta rabeles välja, kimbatuses, kärast kurdina. Naised jätkasid kitkumist omavahel vaieldes, ja lendlevad udusuled langesid maha, lämmatasid teda auruga, just nagu oleks neid ikka veel soojendanud ja tihendanud lindude vänge lehk. Lõpuks, keset vahekäiku, purskkaevude juures, leidis ta Gavard’i, särgiväel, käed risti sinise põlle rinnal, pidamas loengut oma poekese ees. Seal valitses Gavard, näol heatahtliku vürsti ilme, kümnest või kaheteistkümnest naisest koosneva salga üle. Tema oli turu ainus mees. Gavard ei osanud keelt hammaste taga hoida, ja olles vihastanud viie või kuue tüdruku peale, kelle ta oli järjepanu oma platsile müüma võtnud, otsustas ta oma kaupa ise müüa, sõnades lihtsameelselt, et need latatarad jahvatavad terve õndsa päeva maha ja tema neist enam jagu ei saa. Et aga keegi ikkagi pidi tal kohal olema, kui ta ise ära oli, korjas ta üles Marjolini, kes niisama ringi hulkus, olles üritanud pidada Keskturul kõiki väikseid ameteid. Florent jäi mõnikord terveks tunniks Gavard’i poole, vaimustudes tema lõpmatust jutuvadast, järsust ja sundimatust esinemisest kõigi nende seelikute keskel: ta lõikas ühe jutu vahele, tülitses teisega, kes oli kümne poekese kaugusel, lõi ostja üle kolmandalt, tehes ise suuremat lärmi kui sada ja pisut rohkem vadistavat naist, kelle kisast paviljoni malmplaadid kumisesid, just nagu oleks taotud tamtammi.
Linnulihaga kauplejal oli suguseltsist järel vaid naise õde ja üks õetütar. Kui Gavard’i naine suri, siis selle vanem õde, proua Lecœur, kes oli juba aasta otsa olnud lesk, liialdas oma õe taganutmisega, käies peaaegu igal õhtul kaastunnet avaldamas õnnetule mehele. Küllap ta hellitas tol ajal lootust, et hakkab mehele meeldima ja võtab üle surnu alles veel sooja koha. Ent Gavard ei sallinud kõhnu naisi; ta ütles, et talle valmistab piina, kui ta peab tundma naise konte naha all; ta silitas alati ainult väga pakse kasse ja koeri, tundes mõnu nende ümmargustest ja hästi toidetud selgadest. Proua Lecœur, solvunud ja marus, nähes praeköögipidaja saja-sou’lisi käest ära libisemas, kandis sestpeale surmaviha Gavard’i vastu. õemehest sai tema vaenlane, kellega ta täitis kogu oma aja. Kui ta nägi Gavard’i end sisse seadmas Keskturul, selle paviljoni ligidal, kus tema ise müüs võid, juustu ja mune, süüdistas ta õemeest, et too on selle “kõik välja mõelnud, et teda kiusata ja talle õnnetust kaela tuua”. Sestpeale ei teinud ta muud kui hädaldas, läks näost veelgi kollasemaks, vaevas sedavõrd oma pead, et lõpuks kaotas tõepoolest oma kunded ja ta äri käis alla. Temaga koos oli pikka aega elanud õetütar, kelle oli tema juurde saatnud tolle ema, maanaine, kes hiljem lapse vastu enam huvi ei tundnud. Laps kasvas üles Keskturu miljöös. Et tema perekonnanimi oli Sarriet, siis hakati teda peagi kutsuma Sarriette’iks. Kuueteistkümneaastaselt oli ta juba nii lustakas ja vabameelne, et härrad käisid juustu ostmas ainuüksi sellepärast, et teda näha. Tema härrasid ei tahtnud, temale, tumedajuukselise neitsi kahvatu näo ja sütena hõõguvate silmadega tüdrukule meeldis lihtrahvas. Ta valis välja ühe turutöölise, Ménilmontant’ist pärit poisi, kes tema tädile kaupa kokku ostis. Kui Sarriette oli kahekümneaastaselt end puuviljakauplemisega sisse seadnud, tänu rahale, mille päritolu kunagi päris hästi teada ei saadud, siis tema armsam, keda hüüti härra Jules’iks, hoolitses oma käte eest, kandis vaid puhtaid särke ja sametmütsi ning tuli Keskturule ainult pärastlõunal, jalas toatuhvlid. Nad elasid koos Vauvilliers’ tänavas, neljandal korrusel suures majas, mille soklikorrusel asus halva kuulsusega kohvik. Sarriette’i tänamatus kibestas veelgi proua Lecœuri, kes teda vihast vahutades nilbete sõnadega sõimas. Nad läksid tülli, tädi oli meeleheitel, õetütar mõtles koos härra Jules’iga välja lugusid, mida käis võipaviljonis levitamas. Gavard’i meelest oli Sarriette naljakas; ta suhtus Sarriette’i väga heatahtlikult, patsutas teda põsele, kui teda kohtas: tüdruk oli lopsakas ja tal oli võrratu ihu.
ühel pärastlõunal, kui Florent istus lihakarnis, väsinud asjatutest käikudest, mida oli hommikul teinud töökohta otsides, tuli sisse Marjolin. See suur poiss, flaamilikult priske ja leebe, oli Lisa kaitsealune. Lisa ütles, et poiss pole paha, on natuke rumalavõitu, aga tal on hobuse jõud ja ta on ülepea huvitav, sest tema isa ega ema ei teatud. Lisa oli ta Gavard’i juurde pannud.
Lisa oli leti taga, ärritatud Florent’i räpastest kingadest, mis jätsid roosa-valgele põrandale plekid; ta oli juba kahel korral tõusnud, et puistata saepuru põrandale. Lisa naeratas Marjolinile.
“Härra Gavard,” ütles noormees, “saatis mind teilt küsima…” Ta vakatas, vaatas ringi, ja häält tasandades:
“Ta soovitas mul oodata, et poes ei oleks kedagi ja et ma kordaksin teile neid sõnu, mis ta lasi mul pähe õppida: “Küsi neilt, kas pole mingit ohtu ja kas ma võin minna nendega rääkima sellest, mida nad teavad.”
“ütle härra Gavard’ile, et me ootame teda,” vastas Lisa, olles harjunud linnulihaga kaupleja salapärase käitumismaneeriga.
Ent Marjolin ei läinud ära; ta seisis vaimustunult kauni lihamüüjanna ees, näol hellitava alandlikkuse ilme. Otsekui liigutatult tummast imetlusest, jätkas Lisa:
“Kas sulle meeldib härra Gavard’i juures? Ta ei ole halb inimene, sa teed hästi, kui teenid tema rahulolu.”
“Jah, proua Lisa.”
“Aga sa ei käitu korralikult, eile ma nägin sind jälle Turuhallide katustel; peale selle käid sa läbi igasuguste kerjuspoiste ja – plikadega. Sa oled nüüd mees; sa pead mõtlema oma tulevikule.”
“Jah, proua Lisa.”
Lisa pidi teenindama daami, kes soovis naela karbonaadi cornichon’idega. Ta tuli leti tagant välja ja läks liharaiumispaku juurde poe tagaosas. Seal lõikas ta õhukeseteralise noaga sea seljatükist kolm karbonaadi; ja siis, tõstnud oma tugeva palja randme, andis ta liharaiumisnoaga kolm järsku lööki. Iga löögi juures kerkis tema seljal mustast meriinoriidest kleit veidike ja tema korseti fišbeinid paistsid läbi rinna kohal pingul riide. Ta oli ääretult tõsine, huuled kokku surutud, silmad selged, kui ta haaras kätte karbonaadid ja kaalus neid aeglaselt käes.
Kui daam oli lahkunud ja Lisa märkas Marjolini, kes oli vaimustusega jälginud, kuidas Lisa lõi liharaiumisnoaga kolm täpset ja järsku lööki, hüüatas naine:
“Mis! Sa oled ikka veel siin?”
Ja Marjolin hakkas poest ära minema, kui Lisa teda tagasi hoidis. “Kuule,” ütles ta Marjolinile, “kui sa veel kohtud selle väikese kaltsaka Cadine’iga… ära vaidle vastu. Alles täna hommikul olite koos rupskipaviljonis ja vaatasite, kuidas lammaste päid raiuti… Ma ei saa aru, kuidas sinusugusele ilusale mehele võib meeldida see hilbakas, see rohutirts.. Mine ütle härra Gavard’ile, et ta tuleks otsekohe siia, kuni siin pole ühtegi hinge.”
Marjolin läks ära – kohmetult, ahastava näoga, sõnagi lausumata.
Kaunis Lisa seisis püsti oma leti taga, pea pisut pööratud Turuhallide poole, ning Florent silmitses teda vaikides ja üllatunult, et leidis ta olevat nii ilusa. Seni oli ta Lisad halvasti näinud, ta ei osanud naisi vaadata. Lisa oli ta silme ees letil oleva liha kohal. Lisa ees olid valgetel portselanliudadel välja pandud otsast alustatud Arles’i ja Lyoni vorstid, keeled ja keedetud soolaliha tükid, želees ujuv seapea, avatud purk lihapalle ning sardiinikarbi metallkaane alt paistis õliloik; vasakul ja paremal seisid riiulitel itaalia pasteetide ja sealihapasteetide kangid, üks tavaline kahvaturoosa sink ning paksu pekiriba ja veritseva lihaga Yorki sink. Ja seal oli veel ümmargusi ja ovaalseid vaagnaid, millel olid keeled, trühvlitega täidetud galantine ja pistaatsiapähklitega
